Maksumaksja portaal - Isikliku sõiduauto kompensatsiooni piirmäära tuleb tõsta. Lasse Lehis, Ivo Raudjärv ja Õnneli Varend - 2005 > Detsember (nr 12) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2005 > Detsember (nr 12) > Isikliku sõiduauto kompensatsiooni piirmäära tuleb tõsta. Lasse Lehis, Ivo Raudjärv ja Õnneli Varend
Isikliku sõiduauto kompensatsiooni piirmäära tuleb tõsta. Lasse Lehis, Ivo Raudjärv ja Õnneli Varend

Maksude üle vaidlemisel on alati mõni läbiv teema. Tulu- ja sotsiaalmaksuga seondub kohe erisoodustus ning sellega omakorda meid kõiki puudutava neljarattalise sõbra kasutamise maksustamine.

Rahandusministeerium on välja töötanud seaduseelnõu, mis viib tulumaksuseadusesse sisse mitmeid olulisi muudatusi, muuhulgas nn isikliku sõiduauto hüvitise maksustamises.

TuMS kehtiv redaktsioon võimaldab sõiduauto töösõitudeks kasutamise eest tulumaksuvabalt hüvitist maksta valitsuse kehtestatud piirmäärade raames vaid juhul, kui sõiduauto on töötaja omandis või kui ta kasutab seda liisingulepingu alusel.

Maksuvaba hüvitise maksmise võimaluse piiramine omandiõiguslikul ja konkreetse võlaõigusliku lepingu alusel on ebamõistlik võrdsuspõhiõiguse riive ning ebaproportsionaalne omandiõiguse riive. Seetõttu on ministeerium need eelnõuga kaotanud ja hüvitise saamisel on edaspidi oluline üksnes see, et isiklikku (vs tööandja) sõiduautot kasutatakse töösõitudeks.

EML kutsub üles veel paarile nüansile uut hinnangut andma.

Valitsus on TuMS alusel andnud määruse, mis kehtestab isikliku sõiduauto tööülesannete täitmiseks kasutamise eest makstava hüvitise maksuvabad piirmäärad. Juhul kui sõitude kohta peetakse arvestust määruses sätestatud korras, siis on piirmääraks 2000 kr ja arvestuse puudumisel 1000 kr kuus. Piirmäära ületav osa maksustatakse TuMS alusel erisoodustusena.

EML saatis peaministrile ja rahandusministreile pöördumise ettepanekuga vaadata need piirmäärad üle ning muuta autokulude hüvitamise süsteem paindlikumaks ja maksumaksjatele vastuvõetavamaks.

 

Piirmäärad

 

1000-kroonine piirmäär on olnud kasutusel juba alates 2002. a 1. jaanuarist. Sellest alates on nii kütuse kui ka autovaruosade hinnad oluliselt kallinenud.

Samas oli 2002. a alampalgaks 1850 kr, kuid 2005. a on selleks 2690 kr. Olgugi, et palga alammäärade muutumine aja jooksul ei ole küll otseselt seotud vajadusega tõsta sõiduauto kompensatsiooni tulumaksuvaba piirmäära, viitab see siiski elukalliduse olulisele muutumisele.

Leiame, et 2006. aastast oleks mõistlik ja õiglane tõsta vastav piirmäär 2000 krooni tasemele.

Teine probleemide ring seondub hüvitise piirmääraga, mida rakendatakse juhul, kui maksukohustuslane peab sõitude arvestust (nn sõidupäevikut). Sel juhul on erisoodustuse piirmääraks kehtestatud 2000 kr.

 

Vastuolu tulu mõistega

 

Erisoodustus on oma olemuselt töötaja tulu. Kui töötaja aga kannab tööandja huvides kulutusi ja tööandja hüvitab need talle, siis ei ole tegemist töötaja tuluga – tema vara hulk ei suurene hüvitise maksmise korral.

Näiteks kui töötaja soetab tööandjale kontoritarbeid ja esitab kulude hüvitamiseks kirjaliku kuludokumendi, siis TuMS kohaselt ei ole tegemist isiku tuluga. Samuti ei näe seadus sellisel juhul ette vastava hüvitise maksustamist erisoodustusena – see ei oleks ka põhjendatud, sest töötaja ei saa tulu. Summalist piirmäära seejuures seadus ei sätesta – see on kooskõlas ka tulu mõistega.

 

Vastuolu proportsionaalsuse põhimõttega

 

Sõiduauto puhul on seadusandja leidnud, et tegemist on piisavalt laialt kasutatava töövahendiga, mille puhul võib tekkida küsimus, milles seisnevad kulutused, mida töötaja tööandja kasuks on kandnud.

Seadusandja on sätestanud lihtsustusnormi, mis võimaldab ilma, et töötaja peaks kulude üle täpset arvestust, maksta paušaalset kuluhüvitist, mis katab kõik auto võimalikud käitamiskulutused (eelkõige muidugi kütusekulud).

Seadus aga ei näe tegelikult ette võimalust, et valitsus võiks lisaks lihtsustusnormile (millega on kehtestatud 1000-kroonine maksuvaba hüvitis) piirata ka dokumentaalselt tõendatud kulude hüvitamist.

Kui hakata hüvitist maksustama, siis toimub kulude maksustamine. Kui isik peab riigile tulumaksu maksma ilma, et ta oleks tulu saanud, omandab tulumaks konfiskaatorliku iseloomu ja läheb vastuollu põhiseaduses sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega.

Seega seadus põhimõtteliselt ei võimalda dokumentaalselt tõendatud kulude hüvitamist lugeda erisoodustuseks sellisel viisil, nagu määruses on tehtud.

Sellist ebaõiglast olukorda võimaldab leevendada ja õiguste põhiseadusevastast riivet kergendada vastava piirmäära oluline tõstmine, nt 4000 kroonini kuus – see võimaldaks hõlmata suure osa juhtumitest, mil toimub kuludokumentide alusel hüvitise maksmine.

 

Töölähetuste probleem

 

Lisaks eeltoodule tekib probleem, kui töötaja läheb töölähetusse isikliku sõiduautoga. Sellisel juhul toimub üldiste lähetuskulude hüvitamine valitsuse määruse alusel. Samas kuna isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamise eest hüvitiste maksmise kord on kehtestatud eraldi määrusega, siis lähetuse määruse alusel sõidukulude eraldi hüvitamist ei toimu.

Seega võib tekkida olukord, kus töötaja, kes läheb näiteks Leedu Vabariiki lähetusse, ei saa mõistlikus suuruses maksuvaba kompensatsiooni enda kantud sõidukulude eest. Osaliselt toimub seega kuluhüvitise maksustamine ilma, et kellelgi tekiks tulu. Selline olukord ei ole mõistlik ega õiglane.

Lisaks eelnevale peab arvestama, et selline hüvitiste maksmise süsteem ei ole kuluneutraalne – isikuid suunatakse maksude kaudu kasutama teatud liiki transporti, vastasel korral sekkub riik maksude kaudu ja tekitab täiendava varalise koormuse. See ei ole õiglane ega vasta üldisele võrdsuspõhiõigusele.

 

Keskkonnakaitse aspekt

 

Valitsus on seadnud enda prioriteediks tegeleda ökoloogilise maksureformiga. Samas ei ole mõistetud, et valitsuse poliitika suunab isikuid ebamõistlikke kulutusi tegema ja keskkonda saastama. Kuna tööandja enda kasutuses oleva sõiduauto puhul ei ole näiteks lähetuse puhul kütuse soetamisel mingeid piirmäärasid sätestatud, siis on selge, et mõistlik tööandja soetab endale ise sõiduauto ja saadab töötaja sellega vajadusel lähetusse. Seega suureneb Eestis autode üldine arvukus, mille vastu ju tegelikult soovitakse võidelda.

 

Lasse Lehis, EMLi nõukoja esimees

 

Ivo Raudjärv, EMLi juhatuse aseesimees

 

Õnneli Varend, EMLi tegevjuht

 

Artikkel ilmus 12. detsembril lühendatult ka ajalehe Äripäev arvamusrubriigis.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2020 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo