Maksumaksja portaal - Juriidilise isiku ja tema õigusjärglase karistusõigusliku vastutuse problemaatika. Andi Tubin - 2014 > august (nr 8) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2014 > august (nr 8) > Juriidilise isiku ja tema õigusjärglase karistusõigusliku vastutuse problemaatika. Andi Tubin
Juriidilise isiku ja tema õigusjärglase karistusõigusliku vastutuse problemaatika. Andi Tubin

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) järgi jagunevad isikud füüsilisteks ja juriidilisteks isikuteks. TsÜS § 24 kohaselt on juriidiline isik seaduse alusel loodud õigussubjekt. Seega on ka juriidilisel isikul täielik õigusvõime — ta on õiguste ja kohustuste kandja, nii et osaleb ise enda nimel õiguskäibes, saab omandada vara, võib olla kohtus hagejaks ja kostjaks. Juriidiline isik on iseseisev õigussubjekt.

Karistusseadustik (KarS) osundab üheselt, et nii juriidilise isiku kui ka füüsilise isiku teo karistatavusele kohaldatakse samu sätteid: juriidiliste ja füüsiliste isikute vastutuse alused oma olemuselt ei erine. Isiku vastutuselevõtmise üldisteks eeldusteks KarS § 2 lõike 2 kohaselt on süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü. Kuna aga juriidiline isik on õiguslik abstraktsioon, mis tegutseb läbi füüsiliste isikute, on ühe õigussubjekti (füüsiline isik) tegevus teise õigussubjekti (juriidiline isik) vastutuse eelduseks. Seega on esmalt vajalik juriidilisele isikule karistusõigusliku vastutuse omistamiseks tuvastada vastutuse õiguslikud eeldused füüsilise isiku käitumises. Järgnevalt tuleb tuvastada, kas füüsilise isiku tegu on toime pandud juriidilise isiku huvides (KarS § 14 lg 1).

Hoolimata aga asjaolust, et füüsilise isiku käitumises on tuvastatud nii vastutuse üldised eeldused kui ka teo toimepanek juriidilise isiku huvides, ei saa juriidilist isikut vastutusele võtta, kui juriidiline isik ei ole süüvõimeline: KarS § 37 järgi on juriidilise isiku süüvõimelisus seotud tema õigusvõimega, tulenevalt juriidilise isiku liiki reguleerivatest seadustest tekib juriidilise isiku õigusvõime omakorda aga juriidilise isiku vastavasse registrisse sissekandmisest: eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib TsÜS § 26 lõike 2 järgi seadusega ette nähtud registrisse kandmisega ja lõpeb sama seaduse § 45 lõike 2 kohaselt registrist kustutamisega. Sarnaselt sätestab äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 2 lõige 3, et äriühingu õigusvõime tekib äriregistrisse kandmisest ja lõpeb äriregistrist kustutamisega. Seega on süüvõimeline juriidiline isik, kes on kantud vastavasse registrisse ning pole sealt kustutatud.

Juhul kui on täidetud kõik eeltoodud kriteeriumid, on juriidilise isiku süüdimõistmine ning karistamine ka põhjendatud. Kui juriidilisel isikul puudub süüvõime, ei saa aga juriidilist isikut karistada. Tundub lihtne ja loogiline? Teoorias küll, kuid praktilises elus pidid kaks äriühingut läbi käima kolm kohtuastet, saavutamaks neile mõistetud karistuste tühistamise.

Alljärgnevalt saab lugeja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.01.2014 otsuse (kohtuasi nr 3-1-1-133-13) põhjal aimu, kuivõrd raskeks pähkliks osutus I ja II astme kohtutele juriidilise isiku ning tema õigusjärglase vastutuse küsimus juhul, kui tegemist oli äriühingu jagunemisega.

Kaasuse sisu lühikokkuvõte

OÜ K ja S.T. OÜ anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 3891 (enne 15. märtsi 2007 KarS § 386 lg 2) järgi kokkuvõtlikult selles, et S.T. AS esitas maksudeklaratsioonides valeandmeid, mille tõttu jäi riigile laekumata 4 406 363 krooni käibemaksu ja 8 913 037 krooni tulumaksu. Prokuratuuri väitel kasutas S.T. AS maksudeklaratsioonides valeandmete esitamiseks kolme moodust: 1) objektide kuludesse kanti varifirmade arved, millel kajastatud kaupu ega teenuseid tegelikult ei saadud, kuid mille alusel S.T. AS tegi nendele äriühingutele väljamakseid; 2) objekti kuludesse kanti KP AS väljastatud ehitusmaterjalide arved, mille alusel soetati tegelikult kolmandatelt isikutelt muid kaupu; 3) objekti kuludesse kanti KP AS arved, mille alusel tegelikult ei soetatud ehitusmaterjali ei KP AS-ilt ega ka nendelt isikutelt, kelle arved S.T. AS töötajad KP AS-ile edastasid.

S.T. AS nimel tegutsesid projektijuhid. Võttes aluseks nende töölepingud ja ametijuhendid, saab neid pidada S.T. AS keskastmejuhtideks, kes on käsitatavad juhtivtöötajatena KarS § 14 lõike 1 mõttes. Kuna nad tegutsesid S.T. AS huvides, leidis prokuratuur, et nende tegu tuleb omistada sellele äriühingule.

Harju Maakohtu otsusega tunnistati nii S.T. OÜ kui ka OÜ K KarS § 3891 lõike 3 järgi süüdi ja mõlemale äriühingule mõisteti rahaline karistus.

Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokuratuur ning OÜ K ja S.T. OÜ kaitsjad. OÜ K ja S.T. OÜ kaitsjad asusid apellatsioonis seisukohale, et kohtud on jõudnud väärale järeldusele, et S.T. OÜ puhul olid täidetud juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse eeldused — puudus S.T. OÜ-l süüdistuses märgitud teo toimepanemise ajal juriidilise isiku süüvõime, mille eelduseks on KarS § 37 kohaselt juriidilise isiku õigusvõime. Välistatud oli ka karistusõigusliku vastutuse üleminek S.T. OÜ-le õigusjärgluse korras.

Prokuratuur leidis kassatsioonivastuses, et kuigi S.T. OÜ oli kantud äriregistrisse pärast süüdistuses nimetatud tegude toimepanemist ja seega omandanud õigusvõime pärast kuriteo toimepanemist, oli tegemist sama äriühinguga kui teo toimepanemise ajal eksisteerinud AS S.T. Nimelt tuvastasid kohtud, et S.T. AS jagunemine oli heade kommetega vastuolus. Seega oli jagunemisotsus TsÜS § 86 lõike 1 alusel tühine. Otsuse tühisuse tõttu tuli käsitada jagunemisel tekkinud OÜ-d K ja S.T. OÜ-d ühtse karistusõigusliku subjektina.

Tallinna Ringkonnakohtu otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata.

Riigikohtu seisukohad

Riigikohus rahuldas kassatsiooni osaliselt, tühistades esiteks Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja Harju Maakohtu otsuse osas, millega S.T. OÜ ja OÜ K tunnistati süüdi ja neid karistati KarS § 3891 lõike 3 järgi. Teiseks mõistis Riigikohus S.T. OÜ KarS § 3891 lõike 3 järgi õigeks, kolmandaks täpsustas ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni ning neljandaks lõpetas OÜ K suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 274 lõike 1 ja § 199 lg 1 punkti 4 alusel OÜ K lõppemise tõttu.

Riigikohus asus seisukohale, et S.T. OÜ-d ei saa süüdistuses kirjeldatud teo eest karistada. S.T. OÜ, kelle kohtud tunnistasid koos OÜ-ga K süüdi selles, et S.T. AS esitas aastatel 2004–2007 maksudeklaratsioonides valeandmeid, kanti äriregistrisse 5. novembril 2010. Seega, menetletava kuriteo toimepanemise ajal ei olnud S.T. OÜ-d ei selle ega ka ühegi teise ärinime all registrisse kantud. Järelikult ei olnud S.T. OÜ-l süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise ajal õigusvõimet ja seega puudus tal KarS § 37 kohaselt ka süüvõime. Seetõttu oli tema karistamine KarS § 2 lõike 2 ja § 32 lõike 1 teise lause kohaselt välistatud. Nii maa- kui ka ringkonnakohus jätsid aga KarS §-s 37 sätestatu tähelepanuta.

Järgnevalt märkis Riigikohus, et asjaolu, et S.T. OÜ tekkis jagunemise tulemusena AS-st K (varasema ärinimega S.T. AS, hilisema ärinimega OÜ K), ei tähenda, et tegemist olnuks sellesama äriühinguga. S.T. OÜ on S.T. AS õigusjärglane, mitte aga sama õigussubjekt. Kassaatorid juhtisid õigustatult tähelepanu täitemenetluse seadustiku §-dele 203 ja 208, mille kohaselt ei pöörata füüsilise isiku surma või juriidilise isiku lõppemise korral jõustunud otsusega kohaldatud rahalisest karistusest või rahatrahvist tulenevat sissenõuet füüsilise isiku pärija või juriidilise isiku õigusjärglase varale ning täitemenetlus lõpetatakse. Samuti selgitas Riigikohus, et kui praegune seadus välistab jõustunud karistusotsusest tuleneva rahalise sissenõude pööramise süüteo toimepanija õigusjärglase varale, siis seda vähem saab kõne alla tulla õigusjärgluse korras karistusõigusliku vastutuse (isiku süü) üleminek.

Käsitledes kohtute ja prokuratuuri seisukohti, mille kohaselt S.T. AS jagunemine oli heade kommetega vastuolus ja TsÜS § 86 alusel tühine ning eeltoodust tulenevalt tuleb jagunemisel tekkinud OÜ-d K ning S.T. OÜ-d käsitada ühtse karistusõigusliku subjektina, märkis Riigikohus järgmist: Sõltumata sellest, kas S.T. AS jagunemisotsus oli heade kommete vastasuse tõttu tühine või mitte, puudub alus väita, et 5. novembril 2010 registrisse kantud uus õigussubjekt S.T. OÜ on samastatav varem S.T. AS-i ja hiljem AS K (OÜ K) nime kandnud äriühinguga. S.T. OÜ karistusõigusliku vastutuse seisukohalt pole tähendust asjaolul, et jagunemisel läks sellele ühingule üle kogu S.T. AS äritegevus, kuna praegu puudub seaduses alus omistada ühe juriidilise isiku süütegu teisele juriidilisele isikule tulenevalt nende juriidiliste isikute majanduslikust identsusest.

Väljaspool kriminaalasja lahendamise piire juhtis kolleegium tähelepanu sellele, et praegu võimaldab seadus juriidilise isiku jagunemise, ühinemise või likvideerimise abil vältida selle isiku karistamist või siis muuta karistamine ebatõhusaks põhjusel, et süüteo toime pannud juriidilise isiku majanduslik identiteet on karistamise hetkeks üle läinud mõnele teisele juriidilisele isikule. Riigikohus rõhutas, et taoliste võimaluste olemasolu on vaevalt kooskõlas seadusandja eesmärkidega juriidiliste isikute karistusõigusliku vastutuse kehtestamisel. Samas on seadusandja võimuses luua õiguslik mehhanism, mis takistaks jagunemise, ühinemise või likvideerimise kasutamist süüteo toime pannud juriidilise isiku karistamise vältimiseks. Näitena tõi Riigikohus võimaluse anda kriminaalasja menetlejale pädevus keelata kriminaalmenetluse tagamiseks teatud tingimustel ja ajaks kahtlustatavast või süüdistatavast juriidilise isiku ühinemine, jagunemine ja likvideerimine. Lisaks sellisele menetluslikule abinõule märkis Riigikohus ka võimalust kehtestada materiaalõiguse normid, mis looksid seadusliku aluse omistada tegu teatud juhtudel (nt äriühingu ainukese ettevõtte ülemineku korral) juriidilisele isikule, kes on teo toime pannud juriidilise isikuga majanduslikult identne.

Kokkuvõtteks

Seaduselüngaga on tegemist siis, kui seadusandja ei ole konkreetset juhtumit ette näinud või seda ei ole ette näinud täielikult ning probleemile ei ole võimalik ka seaduse tõlgendamisega lahendust leida. Nagu Riigikohtu otsuse põhjal ilmnes, ei ole seadusandja ette näinud, et juriidiliste isikute jagunemisel võivad süüteo toime pannud juriidilistel isikutel tekkida võimalused karistamise vältimiseks. Eeltoodud kaasus on sundinud ministeeriume kaaluma seadusemuudatusi, mis sellised juhtumid tulevikus välistaksid.


Andi Tubin

Advokaadibüroo Lentsius & CASUS advokaat

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2020 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo