Maksumaksja portaal - Kas päkapikud ka makse maksavad? Martin Huberg - 2013 > detsember (nr 12) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2013 > detsember (nr 12) > Kas päkapikud ka makse maksavad? Martin Huberg
Kas päkapikud ka makse maksavad? Martin Huberg

2011. aasta on jõudnud lõpusirgele ning ees terendab iga-aastane konsumeerimispüha jõulud. Loomulikult tunneb suur osa inimesi sel ajal vastupandamatut kihku kõik tasuta käest ära anda. Kuid kas kingitus on alati „tasuta“ või tuleb sellega seoses riigile ka makse „kinkida“ selles on küsimus. Tihti tuletabki alles raamatupidaja suurele juhile meelde, et „firma“ lao tühjendus võib kaasa tuua ka maksukohustused.

Kuigi sõna „kingitus“ sisu on enamasti kõigile mõistetav, ei ole kuigi keeruline inimestel „juhet kokku jooksutada“, kui see sõna hakkab figureerima maksude kontekstis, sest kingitus võib olla nii maksustatav, teatud piirides maksuvaba kui ka üldse mitte maksuobjektiks kõik sõltub nüanssidest.

Kingitus üldiselt

Kingituse sisu aitab selgitada võlaõigusseaduse kinkelepingu regulatsioon (§ 259 lg 1): kinkelepinguga kohustab üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama.

Sõltuvalt kontekstist võib kinkimine ettevõtja jaoks: 1) sõltumata maksumusest mitte olla maksuobjekt; 2) seaduses sätestatud maksumuse piirides mitte tuua kaasa maksukohustusi; 3) tekitada kingituse ja omatarbe maksustamise kohustuse (st tulumaksu ja käibemaksukohustuse või mahaarvamise piirangu); 4) tekitada erisoodustuse ja omatarbe maksustamise kohustuse (st tulumaksu-, sotsiaalmaksu- ning käibemaksukohustuse või mahaarvamise piirangu). Kuna artikli maht on piiratud, siis piirdun ainult reklaamkingitustega ning käsitlen kõikvõimalikke juhtumeid, mil tegu ei ole kingitusega, mis võiks maksustamisele kuuluda.

Nostalgilise märkusena tuletan meelde, et 2000. aastal jõustunud tulumaksuseaduse algses redaktsioonis olid igasugused ettevõtlusega seotud kingitused tulumaksuvabad ning TuMS § 49 sätestas juriidiliste isikute omavaheliste kingituste osas üldise maksukohustuse alles alates 01.01.2002. Tulumaksuga ei maksustatud siis muidugi ka teisele residendist juriidilisele isikule makstud dividende, kuid see selleks.

Tarbimisele kaasaaitavad sooritused

Esmalt tuleks rääkida sellest, mida ei saa kingituseks lugeda, kuna üleantul on teenuse või kauba tarbimisele kaasaaitav tähendus. Nii näiteks võib teid tabada positiivne üllatus, kui lähete lapsega hambaarsti juurde ning teie lapsele antakse täiesti tasuta valida ja omandada mingi temale meeldiv mänguasi. Või pakutakse teile pangakontoris järjekorras ootamise ajal kommi. Kunagi jagas rahvuslik lennukompanii näiteks kommi, mis kandis eesmärki leevendada õhurõhu muutumisest tingitud kõrvade lukku minekut õhkutõusmisel ja maandumisel.

Sedasorti sooritused on suunatud peasoorituse (hambaraviteenus, finantsteenus, reisijateveoteenus) teenimisele, need muudavad teenuse tarbimise kliendi jaoks mugavamaks ja meeldivamaks ning võimalik, et hoiavad klienti tihti ka mingi muu tegevuse juures, selle asemel et närviliselt näiteks järjekorras niisama passida.

Võib eeldada, et nänni jagaja võtab tegelikult selle eest kaudselt tasu, sest peasoorituse hind sisaldab ka selle osutamiseks vajalikke kõrvalsoorituste kulusid.

Sellises olukorras ei saa rääkida kinkimisest maksustamise mõistes. Arvel ei pea seejuures olema eraldi välja toodud kommide maksumust. Tuleb lihtsalt eeldada, et tarbija maksab need kinni.

Seega, kui üleantu on vahetult seostatav mingi sooritusega (teenuse või kauba tarnega), siis ei ole maksustamise mõistes tegu kingitusega ning maksukohustusi ei teki.

Teatud juhul võib selline sooritus muutuda ka vastuvõtukuluks ning tihti ongi eristamine keeruline (nt kõik külastajad saavad sõltumata teenuse kasutamisest või kauba soetamisest tarbida kohvi ja koogikesi). Sellisel juhul võiks eeldada, et finantseerimine ei toimu mitte konkreetse kliendi makstavast tasust, vaid üldisematest vahenditest.

Sammu võrra veel kaugem on maksustamisest sellise nänni jagamine, mis tutvustab otseselt mingit toodet (kaupa või teenust), nt reklaambrošüürid, teabematerjal, aga miks mitte ka näiteks automüüja korraldatav sõidukoolitus auto soetajale, et õpetada toodet õigesti kasutama. Ka siin ei teki küsimust. Teinekord on automüüjaid pannud mõtlema küll sõiduprooviks sõiduki potentsiaalse kliendi kasutusse andmine — kas see võiks olla maksustatav? Siiski tuleb see samasse rubriiki paigutada ning maksustamine on välistatud (v.a kuritarvitused, kus sellise toote tutvustamise sildi all mõni pereliige maale vanaema juurde vurab jms).

Käibemaksu aspektist vaadatuna toimub kirjeldatud juhul sisendkäibemaksu mahaarvamine vastavalt üldsätetele (KMS § 29 lg 1 ja § 32 lg 1) ning nn tasuta nänni kasutamisel maksukohustusi ei teki. Kui põhitarne on maksustatav, siis on need selle hinna osas olemuselt maksustatud.

Sooduspakkumised

Järgmise grupina tuleb kingituste alt välistada kõikvõimalikud sooduspakkumised nii kampaaniate korras kui ka üksikjuhtumi puhul tehtavad. Lihtsama näitena võib tuua 2=3 kampaaniad ning keerulisema näitena kõikvõimalike boonuspunktide eest kaupade soetamise.

MTA seisukoha kohaselt on müügikampaaniate puhul peamiselt tegemist ettevõtja hinnapoliitikaga ning see ei too hüve andjale kaasa täiendavat tulumaksukohustust. Hinnapoliitikana on sellised müügikampaaniad üldiselt mõistetavad ka saaja poole pealt, st ostja ei tunneta, et ta oleks saanud kingituse, vaid leiab, et ta sai sama raha eest rohkem kaupa. Kingitustena ei käsitleta ka kaupade või teenuste allahindlusi ja soodusmüüke.[1]

Käibemaksu aspektist vaadeldakse seda maksustatava väärtuse vähendamisena ning jällegi — mingit probleemi ei teki.[2]

Tarbimisväärtuseta kingitus

Järgmine välistus puudutab tarbimisväärtuseta kingitusi. Tegemist on küll selliste kingitustega, mille tegijal tekib kulu, kuid kingituse saaja jaoks ei ole neil tarbimisväärtust. TuMS § 49 lõike 1 puhul on maksustamise aspektist oluline hinnata kingituse tarbimisväärtuse olemasolu just saaja aspektist.

Juhul kui selline väärtus puudub, ei ole ka maksustamiseks alust, ei tulu- ega ka käibemaksu osas.

Riigikohus on käibemaksuseaduse tõlgendamiseks selgitanud, et Osutatava teenusega Käibemaksuseaduse mõttes saab olla tegemist siis, kui isik, kellele teenus osutati, sai rahaliselt hinnatava ja tarbimisväärtust omava hüve. Vastupidine järeldus oleks vastuolus maksustamise üldtunnustatud tulemuslikkuse põhimõttega. Käibemaksustamisel tähendab see põhimõte kauba või teenuse tarbimise maksustamist.[3]

Tarbimisväärtuse mõistet ei ole muidugi kusagil defineeritud, kuid see võiks tähistada eelkõige asja objektiivselt ning rahaliselt hinnatavaid kasulikke tarbitavaid omadusi tarbija jaoks. Näiteks tarbeesemetel (tassid, taldrikud, taskunoad jms) on vastav väärtus olemas ning need on potentsiaalselt ka maksustatavad. Tarbimisväärtust ei ole üldjuhul vimplitel, diplomitel, aukirjadel, logo kandvatel täispuhutud õhupallidel jne.[4]

Ka maksuhaldur on seisukohal, et kingituseks või annetuseks ei loeta kulutusi, mida ei saa käsitleda hüvena saaja jaoks (nt õhupall, vimpel, plakat, voldikud, tootenäidised jms), st asju, millel puudub tarbimisväärtus.[5]

Siiski, siin võib tekkida maksustamise küsimus juhul, kui tarbimisväärtust mitteomavaid kaupu või teenuseid antakse üle ettevõtlusega mitteseotud eesmärkidel. Sellisel juhul oleks tulumaksu aspektist sisendite osas tegemist ettevõtlusega mitteseotud kuludega (TuMS § 51 lg 2 p 4 või § 52 lg 2 p 1) ning käibemaksu aspektist oleks üldalustel piiratud sisendkäibemaksu mahaarvamine (KMS § 29 lg 1).

Väheväärtuslik kingitus

Järgmise kategooriana sätestab tulumaksuseadus väheväärtuslike kingituste osas maksuvabastuse. TuMS § 49 lõike 1 teise lause kohaselt ei maksustata tulumaksuga reklaami eesmärgil üle antud kaupa ega osutatud teenust, mille väärtus ilma käibemaksuta on kuni 10 eurot.

Käibemaksuseaduses on analoogne säte § 4 lg 2 punktis 6, mille kohaselt ei teki käivet ettevõtluse huvides kauba tasuta üleandmisest mittemüüdava kaubanäidisena või kauba, mille maksustatav väärtus ei ületa 10 eurot, üleandmisest reklaami eesmärgil.

Käibemaksuõiguse osas on selle sätte nn alusnormina vaadeldav käibemaksudirektiivi 2006/112/EÜ art 16 teine lõik (varasema nn kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ art 5 lg 6), mille kohaselt ei käsitata tasu eest tehtava kaubatarnena siiski näidiste jagamist või väikese väärtusega kinkide tegemist maksukohustuslase majandustegevuse eesmärgil.

Väärtuse osas on MTA seisukohal, et 10-eurone väärtuse ülempiir on kehtestatud ühe kaubaühiku suhtes.[6] EML on samal seisukohal. Seega, kui reklaami huvides antakse ühele isikule üle kümme 2-eurost pastapliiatsit, ei ole piirmäära ületatud.

Euroopa Kohtu praktikas asjas nr C-581/08 (p 45) asuti seisukohale, et mõistet „väikese väärtusega kingid“ tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis kehtestavad rahalise piirmäära ühele ja samale isikule 12-kuulise ajavahemiku jooksul tehtud kinkidele või sellistele kinkidele, mis moodustavad osa kinkide seeriast või järjestikustest kinkidest.[7]

Näiteks Ühendkuningriigis on selliseks piirmääraks 50 naela, sarnased põhimõtted on kasutusel näiteks ka Saksamaal, Hollandis ning Prantsusmaal. Eesti ei ole sellist piirmäära kehtestanud ning kohaldab vaid konkreetse kingi suhtes 10-eurost maksustatava väärtuse piirmäära.

Eraldi küsimus on asjade kogumi osas, kus arvestatakse koguväärtust (nt kinkekorv, mis sisaldab erinevaid tooteid), vt selle kohta allpool „Väärtuse leidmine“.

Reklaami eesmärk

Reklaami mõiste leiame reklaamiseadusest (ReKS). Reklaamiks loetakse teavet, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil (ReKS § 2 lg 1 p 3).

Õigusaktid ei täpsusta, kas reklaami eesmärgil saab üle anda enda toodetavat või turustatavat kaupa või osutatavat teenust või ka sisseostetut. Tuleb asuda seisukohale, et ei ole otseselt vahet, kas toode on enda loodud või sisse ostetud — oluline on omavahel siduda üleandmine ja reklaami eesmärk.

Seega on täiesti võimalik, et jõulukingiks saadetakse kinkekorve vms. Oleks vist ju ka natuke labane oodata, et õlletehas peaks kinkima ainult õlut, viinatehas viina ja tubakamüüja tubakatooteid. Samas ei piisa sugugi sellest, et tehakse lihtsalt kellelegi kingitus. Reklaami eesmärk peab olema siiski tarne saaja jaoks tuntav. Eelkõige just selliste toodete üleandmisel, mille on ettevõtja sisse ostnud ning mida ta ise ei võõranda või ei tooda, on tarvis mingil üleantav hüve täiendaval viisil siduda ettevõtja reklaamimise eesmärgiga.

EML praktikas on näiteks tekkinud küsimus, kas alkoholipudeli kaela otsa nn kaelarääkija (mis kujutab endast tekstiga paberilipikut, mis reeglina poest ostes juba enne kauba kassast läbilöömist ära kaob) panemine võiks muuta ka alkoholi enda reklaamkingituseks, kui ettevõtja ise seda ei tooda ega turusta.

Küsimus on selles, kuidas kaelarääkijat ja pudelit seostada. Nagu ma mainisin, kipun vähemasti mina kaelarääkija juba enne kassat ära kaotama ega pööraks ka kingituse puhul sellele tähelepanu. See seos on ilmselt liialt nõrk ning reklaamfunktsioon lakkab olemast ilmselt pea kohe, samas kui tarbimisfunktsioon, mis on sellise reklaamkingituse puhul peamine, kestab kuni toote äratarbimiseni.

Kui see kaelarääkija oleks selline, mida ei õnnestuks niisama lihtsalt eemaldada ning tarbija peaks eelduslikult kuni toote äratarvitamiseni ka „reklaami ohver“ olema, siis võiks sidet lugeda piisavaks, et ka pudel ise läheks reklaamkingituse sätte alla.

Sama oleks siis, kui pudeliga käib kaasas lihtne jõulukaardina edastatav läkitus, kuid vastus võiks olla jällegi teine, kui toote silt oleks välja vahetatud ettevõtja reklaami vastu ning tarbijale oleks reklaam suunatud kuni eeldatava toote äratarvitamise ajani.

Kui Saku või A. Le Coq näiteks EML töötajaid enda toodetega meeles peaks, siis piisakski sellest, kuna nende enda tooted kätkevad ühtlasi ka reklaami, mitte ei oleks lihtsalt suvalised tooted.

Seega, kuigi tihti võib väita, et sildid ja logod on ebaolulised, võivad need teatud olukorras siiski ka tähtsuse omandada, küsimus on nüanssides.

Koosseisude erinevus kaubad või ka teenused?

Tegelikult erinevad tulu- ja käibemaksu puhul ka teokoosseisud väheväärtuslike kinkide tegemisel. Käibemaksuseadus nimetab üksnes kaubatarneid, kuid tulumaksuseadus ka teenuseid. Mõisted on muidugi seadustes samuti erinevad. Käibemaksu puhul on teenused kõik sellised hüve osutamised või õiguse võõrandamised, mis ei ole kaubana käsitletavad ning tasu eest majandustegevusest hoidumine, õiguse kasutamisest loobumine või olukorra talumine (KMS § 2 lg 3 p 3). Tulumaksuseaduse rakendamisel on aga teenusena käsitletavad teenuse osutamise lepingute alusel tehtavad sooritused (nt töövõtt, käsundi täitmine, ehitamine, vedamine jne).

Lisaks ei ole tulumaksuseaduse kontekstis sugugi õige rääkida kaupadest, vaid pigem varast (TuMS § 15 lg 1). Samas viitab mõistekasutus sellele, et nii tulu- kui ka käibemaksuseaduse vastavad sätted on üritatud omavahel kokku klapitada. Sellist eesmärki kinnitab ka seaduseelnõu, milles muudatus sätestati, seletuskiri.[8]

Kuna erinevad on nii maksustamise eesmärgid kui tagajärjed, siis on ka mõisted erinevad. Mida selline eristamine kingituse puhul peaks tähendama, on raske arvata. Ilmselt reaalses ärielus taandub küsimus niikuinii eelkõige asjade (käibemaksuõiguses seega kaupade) üleandmisele.

Teoreetiliselt võib muidugi arutleda, kas teenuste osas saaks samuti ilma väärtuseta erandi tuletada või mitte. Käibemaksudirektiivi art 26 lg 1 punkt b loeb maksustatavaks omatarbeks ka maksukohustuslase poolt tasuta teenuste osutamise tema enda või tema töötajate isiklikuks tarbeks või üldiselt muul kui ettevõtluse eesmärgil.

Reklaamkingituse puhul on ettevõtluse eesmärk olemas. Seega soosib direktiiv tegelikult maksuvaba tõlgendust. Seda seisukohta toetab ka Euroopa Kohtu otsusele asjas nr C-48/97 kohtujuristi ettepaneku[9] punktides 21-25 esitatud arutluskäik.

Käibemaksuseaduse § 2 lõige 6 märgib omatarbe eeldusena samuti ära muu ettevõtlusega mitteseotud eesmärgi, mis puhtalt reklaamkingituse puhul ei ole täidetud. Sama seisukoht on tegelikult ka Rahandusministeeriumi kommentaarides: Omatarbena ei käsitleta ettevõtluse käigus tasuta kauba võõrandamist ja teenuse osutamist.[10]

Väärtuse leidmine

KMS § 4 lg 2 punkt 6 sätestab nn mittekäibe eeldusena maksustatava väärtuse mitte üle 10 euro. Tulumaksuseadus kasutab sama väärtust (§ 49 lg 1).

Küsimus on — kuidas see väärtus leida tuleb? Et küsimus ei ole lihtne ka riigiteenistuses töötavate erialaspetsialistide jaoks, toon järgmise näite.

Rahandusministeeriumi käibemaksuseaduse kommentaarid selgitavad: Kauba tasuta üleandmisel on maksustatavaks väärtuseks vastavalt KMS § 12 lg 3 kauba või muu sarnase kauba soetusmaksumus või selle puudumisel omahinna alusel määratud väärtus. Näiteks, kui kingitakse ettevõtte logoga kruus, kusjuures kruus ostuhind oli 9 eurot ning graveerimise eest maksti 2 eurot, siis sellise kruusi üleandmist tuleb maksustada juhul, kui sisendkäibemaks maha arvati, kuna selle kauba soetamisel tasuti 11 eurot. Seega võib esineda juhuseid, kus kingituse üleandmist tuleb käibemaksuga maksustada, kuid mida ei maksustata tulumaksuga.[11] Mis on soetusmaksumus või omahind, käibemaksuseadus muidugi ei täpsusta.

Maksuameti näide TSD lisa 5 täitmise juhendis on järgmine: Firma ostab reklaamkingituseks oma klientidele kruusid, kuhu laseb peale kanda oma firma logo. Kruusi hind on 9.46 eurot ja reklaamikulu 0.80 eurot. Vaatamata sellele, et firma kulutus kruusile kokku on 10.26 eurot, ei kuulu reklaamkingitus maksustamisele. Kruusi väärtus oli alla 10 euro ja 0.80 eurot oli reklaamikulu, neid kulutusi ei summeerita. Kruusile logo pealetrükkimine ei suurenda kingi saaja jaoks kruusi rahalist väärtust.[12]

Tulumaksuseadus ei räägi seejuures mitte soetamismaksumusest (mõistet kasutatakse TuMS §-s 38), soetusmaksumusest ega omahinnast (mõisteid kasutatakse KMS § 12 lg-s 3), vaid „mille väärtus ilma käibemaksuta on kuni 10 eurot“.

Kui selline säte kehtestati, selgitati seaduseelnõu seletuskirjas, et Reklaamkingituse maksuvaba piirsumma suurus on seotud käibemaksuseaduse § 4 lõike 2 punktiga 6, mille kohaselt ei teki käivet ettevõtluse huvides kauba tasuta üleandmisest mittemüüdava kaubanäidisena või kauba, mille maksustatav väärtus ei ületa 150 krooni, üleandmisest reklaami eesmärgil.[13] Hilisemad muudatused on selles osas piirdunud valuuta muutmisega, seega seadusandja ise sidus käibemaksu ning tulumaksu väärtuse osas ning väärtus ilma käibemaksuta saab olla üksnes maksustatav väärtus käibemaksuseaduse mõistes ehk siis maksubaas on sama, kuid vastused erinevad.

Sellest näitest võib ka edasi minna ja arutleda, kas postitamise kulud on samuti arvestatavad väärtuse koosseisu hulka. Aga kinkekott?

Pigem peaks pooldama maksuhalduri seisukohta ning kohaldama seda ka käibemaksuõigusele. Küsitav on, kas „firma“ logo tegemine on soetusmaksumuse osis, sest kulu ei kantud kruusi soetamiseks. Selline tilu-lilu võiks pigem puhtalt reklaam olla.

Aga mis siis saab, kui tegu on asjade kogumiga? Ma ei mõtle seejuures lihtsalt kümmet pastakat, mis samale saajale antakse, vaid olemuslikult seotud asjade kogumit, mida maksustamisel loetakse segatarneks.[14] Kui tegemist on segatarnega, tuleks sisendid summeerida. Näiteks kui ettevõtja otsustab kedagi üllatada ja kingib kinkekorvi, siis see koosneb erinevatest asjadest, kuid seda vaadeldakse ühtsena. Sama oleks siis, kui ettevõtja ise ostaks hulga erinevat nänni ja komplekteeriks ise kinkekorvid (võimalik, et näiteks kallist kommikotist eraldatakse ainult paar kommi, 6-pakist üks õlu jne). Kui need asjad eraldiseisvalt üle anda, vaadataks iga eseme väärtust eraldi, kuid segatarne puhul koos, seejuures määrab kinkija kingi üleandmise viisiga, millega on tegu.

Seni kuni reklaamkingitus kannab reklaami eesmärki ning väärtus ei ületa sätestatud summalist piiri, tagab seadus üldkorras sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse (KMS § 29 lg 1) ning kingituse üleandmisel käibemaksukohustust ei teki (KMS § 4 lg 2 p 6).

Kui kingitus ületab piirmäära, tagatakse sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus üldalustel (kuna reklaamkingitusel on ettevõtlusega seotud eesmärk) ning maksustatakse tasuta üleandmine, maksustatav väärtus on seejuures KMS § 12 lõike 3 kohaselt soetusmaksumus või omahind kingituse üleandmise hetkel (st see võib ka ajas langeda). Reklaamteenuse puhul, nagu öeldud, võib eeldada, et omatarvet ei tekigi, eeldusel, et ka majandusliku sisu poolest on tegu just nimelt reklaami eesmärgil üle antava teenusega, mitte pelgalt erahuvides toimuva tarbimisega.

Tulumaksu puhul tekib vastavalt tulumaksukohustus piirmäärast suurema väärtusega reklaamkingituse üleandmisel.

Kuna tulumaksu puhul on ka teenustele piirmäär sätestatud ning kattub osaliselt teenuse mõiste käibemaksuseaduse teenuse mõistega, võib selles osas tekkida olukord, kus käibemaksuga maksustatavat omatarvet ei teki, kuid tulumaksukohustus tekib.

Kokkuvõte

Kokkuvõttes võib öelda, et esmapilgul küllaltki lihtsana tunduv küsimus võib tekitada äärmiselt keerulisi probleeme, kui natukene „üle mõelda“.

Lihtsustatud järeldused on: tarbimisele kaasa aitavad sooritused (näiteks lennureisijale antav komm, mille ta pileti hinna sees tegelikult kinni maksab) ei ole maksustatavad. Sama puudutab näiteks toodet tutvustavaid brošüüre jms, samuti kauba tasuta proovimist. Maksustatav ei ole ka tarbimisväärtuseta kingitus (vimplid, aukirjad, logoga õhupallid jne).

Väheväärtuslike reklaamkingituste osas ei teki maksukohustusi, kui maksustatav väärtus ei ületa 10 eurot. Asjade hinda ei summeerita (v.a asjade kogum). Reklaamkingitus ei pea olema enda toodetav või turustatav, kuid sellisel juhul tuleb enam rõhku panna kingituse sidumisele enda ettevõtluse reklaami eesmärkidega — see on üks väheseid kohti, kus maksuõigus võib logode pealetrükkimisele tähendust omistada.


Martin Huberg

EML vanemjurist

MaksuMaksja õigustoimetaja



[1] MTA juhendmaterjal „Juhised maksudeklaratsiooni vormi TSD lisa 5 täitmiseks alates 01.01.2011“ p 4.2.3. Kättesaadav MTA kodulehel www.emta.ee/index.php?id=30476#4_2_3.

[2] Selle teema kohta põhjalikult vt Martin Huberg. Käibemaksuga maksustatava väärtuse vähendamine. Uus kohtupraktika. – MaksuMaksja, 2010, 1, lk 36–40.

[3] Riigikohtu halduskolleegiumi 19.06.2002 lahend asjas nr 3-3-1-26-02. Riigikohtu lahendid on kättesaadavad kohtu kodulehel www.riigikohus.ee.

[4] Selle teema kohta vt Lasse Lehis. Tulumaksuseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tartu: 2000, lk 866.

[5] Viide 1, p 4.2.

[6] MTA juhendmaterjal. „Käibemaksuseaduse alusel antud selgitused (seisuga 01.01.2011)“ punkt 2. Kättesaadav MTA kodulehel www.emta.ee/index.php?id=3851.

[7] Euroopa Kohtu 30.09.2010 lahend asjas nr C-581/08.

[8] Riigikogu X koosseisu seaduseelnõu 863 SE seletuskiri, TuMS § 49 lg 1 muudatuse seletus. Kättesaadav Riigikogu kodulehel www.riigikogu.ee.

[9] Kohtujurist N. Fennelly 09.07.1998 ettepanek kohtuasjas nr C-48/97.

[10] Käibemaksuseadus. Rahandusministeeriumi kommentaaridega. Seisuga 1. aprill 2011. Kommentaar § 2 lg-le 6. Kättesaadav EML kodulehel www.maksumaksjad.ee „Maksuinfo“ rubriigis.

[11] Viide 10, § 4 lg 2 p 6 kommentaar.

[12] Viide 1, p 4.2.1.

[13] Viide 8, TuMS § 49 lg 1 muudatuse seletus.

[14] Segatarnete kohta vt Lasse Lehis. Kuidas maksustatakse segatarneid ehk Kuidas kaubast saab teenus ja teenusest saab kaup. – MaksuMaksja, 2005, 8, lk 20-24.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo