Maksumaksja portaal - Kas maksupetturi tiitel on eluaegne? Andi Tubin - 2013 > detsember (nr 12) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2013 > detsember (nr 12) > Kas maksupetturi tiitel on eluaegne? Andi Tubin
Kas maksupetturi tiitel on eluaegne? Andi Tubin

Pankrotivõlgnike õiguste piiramine on Euroopa pankrotiõiguslike statuutide osaks olnud juba alates 19. sajandi algusest ning paljudes Euroopa Liidu liikmesmaades on suhtumine pankrotistunud ettevõtjatesse siiamaani negatiivne. Pankrotiõigus annab sellesse oma osa, kehtestades erinevaid piiranguid ning keelde. Ühelt poolt on selge asjaolu, et õigussüsteemid peavad tagama võlausaldajate kaitse. Samas võivad seadused olla takistuseks võlgniku uue alguse (fresh start) võimalusele, kuna ebaõnnestunud ettevõtjad harilikult õpivad oma vigadest ja on tulevikus edukamad. Võimalus alustada uut äri on aga takistatud nii pankroti üldiste tagajärgede kui ka erinevate keeldude ja piirangute tõttu, mis võlgnikule kehtestatakse pankrotimenetluse ajal ning selle järel.

Üheks oluliseks võlgniku fresh start`i toetavaks instituudiks Eesti pankrotiõiguses on võlgadest vabastamise menetlus. Pankrotiseaduse (PankrS) § 169 kohaselt võidakse füüsilisest isikust võlgnik vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Võlausaldaja huvide kaitseks on aga PankrS § 171 lõikes 2 sätestatud võlgadest vabastamise menetluse algatamise piirangud.

Riigikohus on kohtuasja 3-2-1-121-11 tehtud määruse punktis 12 selgitanud, et võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja peaks lõpptulemusena võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Kui võlgniku käitumises ei ole raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta.

PankrS § 171 lg 2 punkti 1 kohaselt võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankroti- või täitemenetlusalase kuriteo, maksualase kuriteo või karistusseadustiku §-des 380–3811 nimetatud kuriteo toimepanemises. Küsimust, kas maksualases kuriteos süüdimõistetul on pankrotimenetluses lootust täitmata jäänud kohustustest vabaneda, on käsitletud Riigikohtu 5. juuni 2013 määruses kohtuasjas nr 3-2-1-60-13.

Kaasuse sisu

M.L. (võlgnik) esitas Pärnu Maakohtule avalduse enda pankroti väljakuulutamiseks ning koos sellega avalduse kohustustest vabastamiseks. Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu (võlausaldaja) esitas kohustustest vabastamise avaldusele vastuväite, paludes jätta taotletud menetlus algatamata, sest võlgnik on süüdi mõistetud maksualases kuriteos. Maakohus oli välja kuulutanud võlgniku ning 7. novembril 2012 lõpetas määrusega PankrS § 158 lõike 4 alusel võlgniku pankrotimenetluse raugemise tõttu.

Samas algatas maakohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja jättis usaldusisiku kohustused võlgniku kanda. Maakohus määras kindlaks võlgniku kohustused ja märkis, et viie aasta möödumisel määruse jõustumisest otsustab kohus võlgniku taotluse alusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest vabastamise.

Kohus leidis, et ei ole alust jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatamata. Võlgnik mõisteti süüdi 2. mai 2005 Tallinna Linnakohtu otsusega kriminaalkoodeksi § 1481 lõike 2 järgi ja karistati teda vangistusega, mille kandmisest ta vabastati karistusseadustiku § 73 lõike 1 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga. Viimane algas kohtuotsuse kuulutamise päevast ja lõppes 2. mail 2008. Karistusregistri seaduse (KarRS) § 24 lg 1 punkti 6 kohaselt kustutatakse andmed karistusregistrist, kui katseaja lõpust on möödunud kolm aastat, ja sama seaduse § 5 lõike 1 järgi loetakse isik kuriteo eest karistatuks kuni andmete registrist kustutamiseni. Seega ei ole võlgnik enam kriminaalkorras karistatud isik ja PankrS § 171 lg 2 punkt 1 ei ole enam aluseks keelduda kohustustest vabastamise menetluse algatamisest.

Võlausaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada osas, milles algatati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. Tallinna Ringkonnakohus jättis 16. jaanuari 2013 määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

Riigikohtu seisukohad

Riigikohus tühistas nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse osas, milles algatati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et kohtud hindasid võlgniku kohustustest vabastamise avalduse lahendamisel valesti PankrS § 171 lg 2 punkti 1 kohaldamise eeldusi. Kolleegiumi arvates kohaldub PankrS § 171 lg 2 punkt 1 juhul, kui võlgnik on süüdi mõistetud maksualases kuriteos ning viidatud sätte kohaldamine ei sõltu isiku karistatusest, nagu kohtud ekslikult leidsid karistusregistri seaduse sätetele tuginedes.

KarRS § 1 järgi on karistusregister andmekogu, kuhu kantakse andmed karistatud isiku ja tema karistuse kohta, ning sama seaduse § 3 järgi on selle registri pidamise eesmärgiks eelkõige usaldusväärse teabe andmine isiku karistusandmete kohta. Karistusregistrisse kantud karistusandmete kustutamise ja arhiivi ülekandmise tähtajad sätestab KarRS § 24 ning KarRS § 5 lõike 1 järgi on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni (v.a KarRS § 5 lg-s 2 toodud erandid).

Seega lähtutakse kõnealusesse registrisse kantud kehtivatest karistusandmetest ning erandina ka selles seaduses loetletud juhtudel registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetest vaid isiku karistatuse, samuti kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel. Isiku karistatus ei ole aga PankrS § 171 lg 2 punkti 1 järgi selle sätte kohaldamise eelduseks. Viidatud sätte järgi on süüdi mõistetud isikuks nii isik, kelle kohta on registris kanne tema karistatuse kohta, kui ka isik, kelle kohta on sellekohased andmed registrist kustutatud ja üle kantud arhiivi.

Eeltoodust tulenevalt leidis Riigikohus, et kuivõrd asjas on tuvastatud PankrS § 171 lg 2 punkti 1 kohaldamise eeldused, tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel kaaluda, kas esiletoodud asjaoludel tuleb võlgniku taotlus algatada kohustustest vabastamise menetlus rahuldada või rahuldamata jätta.

Kas tõesti eluaegne piirang?

Riigikohus on oma määruses selgitanud, et PankrS § 171 lg 2 punkt 1 kohaldub juhul, kui võlgnik on süüdi mõistetud maksualases kuriteos ning et PankrS § 171 lg 2 punkt 1 kohaldub ka siis, kui karistusregistri andmete kohaselt ei loeta isikut kuriteo eest enam karistatuks.

Sätet grammatiliselt tõlgendades jagab artikli autor Riigikohtu seisukohta, et PankrS § 171 lg 2 punkti 1 järgi on selle sätte kohaldamise otsustamise eelduseks isiku süüdimõistmine ning viidatud sätte järgi on süüdi mõistetud isikuks nii isik, kelle kohta on karistusregistris kanne tema karistatuse kohta, kui ka isik, kelle kohta on sellekohased andmed karistusregistrist kustutatud ja üle kantud arhiivi. Ainuüksi eeltoodud käsitluse kohaselt kohalduks aga säte võrdselt kõigile pankrotivõlgnikele — nii nendele, kes on maksukuriteos süüdi mõistetud aasta enne pankrotimenetluses kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamist, kui ka nendele, kes on maksukuriteos süüdi mõistetud näiteks 10 aastat enne kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamist.

Siinkohal tekib küsimus, kas selline käsitlus on aga õiglane ja objektiivne, kui isik on ennast parandanud ja ühiskonda taas sulandunud ning pankrotivõlgniku staatus on tulenenud puhtalt ärilisest ebaõnnestumisest. Kas tõesti võib kunagi korda saadetud ja kustunud kuritegu rikkuda eluks ajaks pankrotivõlgniku fresh start´i võimalused ning kas selline on olnud ka seadusandja eesmärk PankrS § 171 lg 2 punkti 1 puhul? Näiteks PankrS § 171 lg 2 punktide 2, 3 ja 4 järgi, kui võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamist välistavate sätete puhul on seadusandja määratlenud tähtaja (vastavalt siis 3 aastat, 10 aastat ja 1 aasta), pärast mille möödumist piiranguid ei saa kohaldada, siis PankrS § 171 lg 2 punktis 1 mingeid tähtaegu määratletud pole.

Kuna seadusandja otsustab reeglina üldiste juhtumite, mitte aga üksikjuhtumite üle, ei võimalda seadus tihti üksikjuhtumi suhtes teha õiglast otsustust. Seega oleks üksikjuhtumite õiglaseks ja kohaseks lahendamiseks vajalik luua teatud otsustamisruum.

Artikli autor on seisukohal, et jätmaks otsustamisruumi eeltoodud näitlikes olukordades, kus võrdsustatud on nii värskelt maksukuriteos süüdimõistetud pahausklik pankrotivõlgnik kui ka 10 aastat tagasi süüdi mõistetud, kuid ennast parandanud pankrotivõlgnik, on seadusandja PankrS § 171 lõikest 2 tulenevalt andnud kohtutele kaalutlusõiguse võlgniku kohustusest vabastamise menetluse algatamiseks või mittealgatamiseks. Ühelt poolt võlgniku raske süüline käitumine minevikus, teiselt poolt võlgniku ühiskonda sulandumine ja enda parandamine peab andma kohtule tõsiseltvõetava aluse kaaluda, kas võimaldada ebaõnnestunud võlgnikule uut majanduslikku algust ning anda talle uus võimalus normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks või seada talle piirangud. Kunagine maksupetturi „tiitel” ei saa aga sellises olukorras mitte mingil juhul olla piirangu kohaldamise aluseks.

Andi Tubin

Advokaadibüroo Lentsius & CASUS advokaat

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2018 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo