Maksumaksja portaal - E-residentsuse varjatud karid ehk Mis juhtub kaugjuhitava äriühinguga? Kärt Anna Maire Kelder - 2014 > november (nr 11) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2014 > november (nr 11) > E-residentsuse varjatud karid ehk Mis juhtub kaugjuhitava äriühinguga? Kärt Anna Maire Kelder
E-residentsuse varjatud karid ehk Mis juhtub kaugjuhitava äriühinguga? Kärt Anna Maire Kelder



Riigikogus võeti 21. oktoobril vastu isikut tõendavate dokumentide seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadus (RT I, 29.10.2014, 1), millega määratakse „e-residendi“ digitaalse isikutunnistuse andmise kord ja eesmärgid.[1] Ühe eesmärgina on seletuskirjas nimetatud soov kaasata püsivalt välisriikides elavaid välismaalasi Eestisse, võimaldades neil tuvastada oma isikut ja anda allkirja ilma isiklikult selleks kohale ilmumata.

Selline eesmärk on kahtlemata üllas ja loodetavasti annab tulevikus ka häid tulemusi, kuid äriühingute asutamise ning juhtimisfunktsioonide teostamisel tuleb välisriigis asuval e-residendil olla rohkem kui tähelepanelik. Vaatamata sellele, et eelnõu soovib residentsuse teema viia kõrgematesse, lausa virtuaalsetesse sfääridesse[2], on reaalsuses välisriigis teostatav Eesti äriühingu juhtimine ja igapäevaste majandustehingute tegemine topeltmaksustamise klassikaline alus. Potentsiaalselt võib tekkida maksukohustus nii Eestis, mis on äriühingu registreerimise riik, kui ka selles välisriigis, millest teostatakse selle äriühingu igapäevaseid majandustehinguid.

Topeltresidentsus topelt ei kärise?

Rahvusvahelise maksustamise kaks peamist lähtepositsiooni on residentsuse põhine maksustamine ja tuluallika põhine maksustamine.

Tuluallika riigi lähtepositsioonist on klassikalisteks tululiikideks näiteks äritegevuse kasum, kinnisvarast saadav tulu, palgatulu, kunstnike ja artistide esinemise eest teenitud tulu — need tulud kuuluvad üldjuhul maksustamisele riigis, kus tulu tekib (töötamise koht, äritegevuse koht, kinnisvara asukoht jne).

Residentsuse printsiibist lähtuv maksustamine põhineb äriühingute puhul eelkõige äriühingu tegeliku juhtimiskoha kontseptsioonil — kui ühes riigis asutatud äriühingu tegelik juhtimine toimub teises riigis, võib äriühingul tekkida residentsus selles riigis, milles toimub juhtimine. Äriühingute puhul võib lisanduda veel ka tegeliku kasusaaja kontseptsioon, mille kohaselt välistatakse maksulepingu kohaldamisest tekkivad eelised ja hüved juhul, kui äriühing on loodud ainult maksueeliste saamiseks ning tal puudub reaalne majanduslik tegevuskoht (inglise keeles substance).[3]

Juhul kui nendest printsiipidest lähtuvalt võivad kaks (või enam) jurisdiktsiooni vastavat tululiiki maksustada, tekib selle äriühingu poolt teenitava kasumi suhtes topeltmaksustamine. Ei eksisteeri ühtegi reeglit, mis välistaks sellise topeltmaksustamise või piiraks seda. Riigid võivad sellist olukorda leevendada kas ühepoolsete siseriiklike sätetega (näiteks Eesti on kinnipeetavast tulumaksust vabastanud välisriigi residendile makstavad intressid) või rahvusvaheliste maksulepingutega.

Kuidas topeltresidentsus tekib?

Et mitte jääda liiga teoreetiliseks, kujutagem endale ette järgmist situatsiooni: Eestis asutatud osaühing tegeleb lumelabidate müügiga Eestis, kuid OÜ juhataja (miks mitte ka ainuosanik) elab ja töötab Soomes. Eestil on õigus OÜ kasumit (dividende) maksustada tulumaksuga, sest ühing asutatud Eesti seaduse alusel ja seega TuMS § 6 lõike 2 kohaselt Eesti maksuresident. Soome riigil on õigus maksustada OÜ tulu, mis on tekkinud seoses tegevusega Soomes, kuna e-resident viibib vaatamata virtuaalsele keskkonnale siiski Soomes asuva töölaua taga — teeb seal igapäevaseid majandustehinguid, kirjutab alla lepingutele, maksab arveid ning annab töötajatele korraldusi. Ka võimalikud juhatuse koosolekud peetakse ning majandusaasta aruanne allkirjastatakse virtuaalselt. Rahvusvahelise maksuõiguse põhimõtete kohaselt pole argumente, miks nii Soome kui Eesti seda äriühingut maksustada ei võiks. Juhatus esindab äriühingut ning äriühing on tegev seal, kus reaalselt asub tema juhatus.

Sarnased sätted määramaks äriühingute residentsust ühes või teises riigis on tänaseks kasutusel enamikus arenenud maksuõigusega riikides. Näiteks Austrias on probleem sellega, et Austrias elavad ettevõtjad kasutatavad naaberriikide soodsamaid maksujurisdiktsioone ning loovad äriühinguid näiteks Slovakkias ja Bulgaarias. Juhul kui nendel äriühingutel puudub selles riigis tegevuskoht, juhatuse liige ei oma seal näiteks elamispinda, puuduvad tõendid tema riigis viibimise kohta, siis Austria maksustab seda äriühingut oma siseriikliku õiguse alusel kui oma residenti. Analoogilised sätted on kasutusel Belgias — nii peavad äriühingu juhtimine, raamatupidamine, juhatuse ja aktsionäride koosolekud jne toimuma Belgias.

Hollandis on 2014. aastast täiendavad substantsireeglid finantseerimise ja litsentsitasudega tegelevatele äriühingutele. Vähemalt pooltel Hollandi äriühingu juhatuse liikmetel peab olema Hollandis elukoht, juhatuse koosolekud peavad toimuma Hollandis, peamised pangaarved peavad olema Hollandis jne. Kui need nõuded pole täidetud, saadab Holland automaatselt teistele riikidele info, et tollel äriühingul pole Hollandis piisavalt „substantsi“ ning seejärel saab iga teine riik otsustada, kuidas ta sellesse äriühingusse suhtub (st kas loeb oma residendiks või rakendab maksude vältimise vastaseid sätteid jne).

Norra loeb enda maksuresidentideks äriühinguid, kelle tegelik juhtimine toimub Norras, nende hulka kuuluvad välismaised äriühingud, kelle juhtimine toimub Norras ning kes soovivad kasutada kohalikke maksusoodustusi. Nimelt on Norras soodne majandusaasta kahjumite edasikandmise süsteem ning mitmed äriühingud kasutavad seda oma majandustegevuse planeerimisel. Singapuris eeldatakse maksuresidentsust soovivatelt ettevõtetelt tegelikku majandustegevust Singapuris, kaasa arvatud kohalike pankade kasutamine arveldusteks jne.

Riigid, kes kasutavad nn territoriaalsuse printsiipi maksustamisel, on eriti hoolikad jälgima, mis laadi tegevust korraldatakse nende territooriumil. Nende maksutulu sõltub nimelt sellest, kus toimub äriühingu tegelik kontrollimine ja tegevus. Sellisteks riikideks on näiteks juba nimetatud Singapur, Küpros, Malta ja paljud teised üldise õiguse (common law) maad.

Topeltresidentsuse vältimine maksulepingutes

Eesti Vabariik on sõlminud tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ja maksudest hoidumise tõkestamise lepinguid alates 1993. aastast. Seda on tehtud selleks, et soodustada investeeringuid, pakkuda isikutele selget ülevaadet nende poolt tehtavate tehingute finantstagajärgedest, edendada majandust, muuta hinnatavaks oma tulu ja kapitali maksukoormus ning võimaldada piiriülestes majandustehingutes õiguskindlust. Meie maksulepingud põhinevad OECD mudellepingul[4], mida siis vastavalt läbirääkimiste käigule võidakse ositi muuta. Viide OECD mudellepingule on siinkohal oluline sellepärast, et see aitab aru saada poliitikast, millest juhinduvad erinevad riigid maksulepingute sõlmimisel, kohaldamisel ja interpreteerimisel.

OECD mudellepingu artikli 4 kohaselt peetakse „lepinguosalise riigi residendiks“ isikut, kes on selle riigi seaduste alusel maksukohustuslane elu- või asukoha, juhtkonna asukoha või ettevõtja asutamise koha või muu sellise kriteeriumi järgi. Juhul kui äriühingut saab pidada selliselt mõlema lepinguosalise riigi residendiks, siis OECD mudellepingu art 4 lõikes 3 on sätestatud „seoste lõhkumise reegel“ (inglise keeles tie breaker rule) ning teda loetakse selle riigi residendiks, kus asub tema tegelik juhtimine (inglise keeles effective management).

Eesti maksulepingutes on „seoste lõhkumise reegel“ juriidiliste isikute puhul lahendatud erinevalt. Seega tuleb tulevastel investoritel uurida esiteks, kas maksuleping Eestiga on olemas ja kuidas on lahendatud seal residentsust puudutavad sätted. Laias laastus võib eristada kolme lähenemist.

Nii näiteks näeb Eesti ja Soome maksuleping[5] ette, et kui isikut loetakse mõlema lepinguosalise riigi residendiks, siis püütakse küsimus lahendada kokkuleppe teel. Kui kokkuleppele ei jõuta, ei käsitata isikut kummagi lepinguosalise riigi residendina ja maksulepingus ette nähtud eeliseid talle ei kohaldata. Sarnane sõnastus on veel näiteks Leedu, Rootsi, Taani, Norra, Poola, Saksa, Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa, Islandi, Prantsusmaa, Moldova, Iirimaa, Ameerika Ühendriikide, Kasahstani, Belgia, Malta, Horvaatia, Ungari, Türgi, Slovakkia, Sloveenia, Singapuri, Gruusia, Aserbaidžaani ja Usbekistani maksulepingutes. See tähendab, et kui äriühing on muutunud topeltresidendiks ja kumbki riik ei soovi oma residenti kaotada ja maksunõudest loobuda, tekib sellisel äriühingul mõlemas riigis maksukohustus.

Eesti ja Ukraina leping näeb aga ette, et kui isik, kes ei ole füüsiline isik, on mõlema riigi resident, siis loetakse teda residendiks selles riigis, kelle seaduste alusel on määratletud tema staatus. Mida staatuse (inglise keeles statute) all täpselt silmas peetakse, ei ole selge. Kuigi eeldatavasti on silmas peetud juriidilise isiku asutamise riiki ehk seda riiki, mille seaduste alusel on juriidiline isik asutatud ja saanud õigusvõime, on hea tahtmise korral võimalik anda ka muid tõlgendusi, näiteks võib öelda, et maksuseadus määrab juriidilise isiku maksuõigusliku „staatuse“. Vaidluse korral peaksid lepinguosalised riigid alustama läbirääkimisi küsimuse lahendamiseks. Läbirääkimistel tuginetakse maksulepingu seletuskirjale ja muudele läbirääkimiste dokumentidele. „Staatusele“ viidatakse veel ka Poola lepingus. Lepingus Kanadaga viidatakse juriidilise isiku puhul riikkondsusele (national), aga ilmselt saab ka seda tõlgendada kui „staatuse“ ühte vormi. Makedoonia ja Bulgaaria lepingutes viidatakse selle riigi õigusele, mille alusel äriühing on loodud või kus ta on asutatud. Seega, nende riikide puhul jääb ilmselt esikohale maksuresidentsuse tunnustamine selles riigis, mille õiguse alusel see äriühing on asutatud.

Hilisemates lepingutes on üldjuhul eelistatud juhtimisorgani asukoht. Näiteks Eesti ja Küprose lepingu kohaselt lahendatakse isiku puhul, kes on mõlema riigi resident, küsimus lepinguosaliste riikide pädevate ametiisikute kokkuleppel, arvestades isiku kõrgeima juhtimisorgani asukohta või muud asjaomast tegurit. Tugev argument on kindlasti, et kõrgeim juhtimisorgan peab ikkagi kusagil füüsiliselt viibima ja juhul kui ta füüsiliselt viibib välisriigis, saab see riik ennast lugeda residentsusriigiks. Digitaalne allkiri on vaid tahteavalduse fikseerimise vahend, mis ei muuda ega tekita uusi tõlgendusi väljakujunenud praktikale. Juhtorgani asukohast lähtuv põhimõte on kirjas järgmistes lepingutes: Hispaania (vastavalt lepingu protokollile), Iisrael (vastavalt protokollile), Korea, Serbia, India, Küpros.

Palju on ka nn segaklausleid, milles viidatakse esmajärjekorras tegelikule juhtimiskohale või asutamise kohale, mida siis riigid vastavalt vajadusele võivad välja selgitada. Sellised on näitkeks Prantsusmaa, Kreeka, Man’i saare, Jersey, Bahreini ja Turkmenistani lepingud.

Topeltresidentsuse küsimust saab riikide vahel lahendada läbirääkimistega (juhul kui läbirääkimiste kohustus tuleneb lepingust). Arvestada tuleb, et maksulepingutes nimetatud vastavasisulised ametkondade vahelised läbirääkimised võivad kujuneda pikaks. Probleemi olemus seisneb selles, et juhtimiskoha (ükskõik, kas seda nimetatakse kõrgemaiks juhtimisorgani asukohaks või mitte) mitmetimõistetavus on levinud ja konflikti korral on lahenduse leidmine raskendatud. Väga paljud riigid sisustavad meie poolt nimetatud „kõrgeima juhtimisorgani“ asukohta rohkem või vähem tegeliku juhtimiskoha mõiste abil (place of effective management). Vastavatel läbirääkimistel saab meie Rahandusministeerium tugineda maksulepingu seletuskirjas sätestatule.

Kui maksulepingut ei ole, ei saa loota ka läbirääkimistele. Nii näiteks oleks tõsine probleem Venemaa ettevõtjatel. Vaatamata sellele, kes ja kus poliitiliselt oodatud on või ei ole, tuleb Venemaa ettevõtjatel ja neid nõustavatel isikutel pöörata erilist tähelepanu topeltresidentsusega seonduvale, sest Eesti ja Venemaa vahel puudub jätkuvalt kehtiv topeltmaksustamise vältimise leping. See toob automaatselt kaasa selle, et Eesti äriühing, mida tegelikkuses juhitakse Venemaalt, on korraga mõlema riigi maksuresident. Juhul kui Eesti privaatpangandus soovitab oma Venemaa klientidele asutada Eestis oma vara või väärtpaberiportfelli haldamiseks ka äriühing, mida klient nii-öelda mugavalt „e-residendina“ juhtida saaks, võib see lõppeda sellega, et nii Eesti kui Venemaa hakkavad seda äriühingut maksustama „täie rauaga“, või kui soovite, siis sirbi ja vasaraga.

Mida topeltresidentsus endaga kaasa toob?

Juhul kui äriühing on topeltresident, tekib tal kohustus deklareerida oma maailmatulu mõlemas riigis. Ühes riigis tasutud tulumaksu saab äriühing maha arvata oma teises riigis tasumisele kuuluvast tulumaksust (kui maksuleping sellise õiguse annab). Samas tuleb arvestada, et paljudes maksulepingutes on sätestatud, et kui riigid residentsuse osas kokkuleppele ei jõua, ei rakendata ka maksulepingus ette nähtud eeliseid. Läbirääkimiste käigus selgub, kas ka tulumaksu mahaarvamise õigus kuulub nende eeliste hulka. Samuti võidakse mitte vabastada maksust välistulusid, juhul kui siseriiklik seadus seda oma residentidele sarnases situatsioonis ette ei näe.

Parimad šansid välistulude vabastamiseks ja mahaarvamisteks on nendes riikides, kus kasutatakse territoriaalsuse printsiibil põhinevat maksustamist. Nii näiteks Singapuris ei maksustata teatavatel eeldustel tulu, mis on teenitud Singapurist väljas. Vastutus siseriikliku õiguse alusel tekkivate maksukohustuste ja deklaratsioonide esitamise kohustuse täitmise eest lasub juhatusel.

Selleks et hirmu- ja õudusjutte topeltresidentide kohustustest jätkata, võib välja tuua Eesti jaoks olulise kaubanduspartneri Norra vastavad kohtulahendid. Norra Ülemkohtu 2002. aasta otsusega jäeti jõusse ühe äriühingu juhatuse liikme kriminaalkaristus selle eest, et ta, juhtides välisriigi äriühingut Norrast, jättis esitamata tuludeklaratsioonid Norras. Üks madalam kohus tegi 2010. aastal otsuse, millega määrati maksud Hispaania äriühingule, kelle tegevust juhiti Norrast.

Lohutav on see, et probleemid ei ole ainult ühesuunalised, see tähendab, et topeltresidentsus võib tekkida ka Eestist juhitaval välismaa äriühingul. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 14 lõike 2 alusel, kui juriidilist isikut juhitakse Eestist või tema põhitegevus toimub Eestis, kohaldatakse talle Eesti õigust. Riigikohtu üldkogu on oma 17. veebruari 2004 otsuses väga originaalselt lahendanud õigusvõime küsimuse, sedastades, et kuna Eestis tekib juriidilise isiku õigusvõime registrisse kandmisega, ja kui äriühing registrisse kantud ei ole, puudub tal õigusvõime. Sellistele tunnustele vastava välismaise äriühingu nimel tehtud tehingud ja toimingud tuli lugeda äriühingut tegelikult kontrollivate isikute tehinguteks või toiminguteks.[6]

Eesti tulumaksuseaduses ei ole mingeid erisätteid juriidilistele isikutele, kes osutuvad maksulepingu rakendamise tagajärjel teise riigi residendiks. Eesti kaotab küll õiguse maksustada selle isiku maailmatulu ning tulumaksukohustuse suuruse kindlaksmääramisel tuleb sellise isiku suhtes kohaldada mitteresidendi maksustamise sätteid, kuid neid kohustusi, mis ei ole maksulepingu esemeks (näiteks mitmesuguste deklaratsioonide ja lisavormide esitamine, tulumaksu kinnipidaja kohustused, erisoodustustelt tulumaksu tasumine jne), tuleb täita jätkuvalt vastavalt Eesti maksuseadustele. Sisuliselt tähendab see, et tuleb läbisegi täita nii residendi kui mitteresidendi kohustusi.

Püsiv tegevuskoht

Lisaks äriühingute residentsust reguleerivatele sätetele kohaldatakse maksulepingutes ka püsiva tegevuskoha kohta käivaid sätteid. Püsiv tegevuskoht on äritegevuse kindel koht, mille kaudu täielikult või osaliselt toimub ettevõtja äritegevus. Maksulepingutes loetakse selleks expressis verbis juhtkonna asukohta. Seda sätestavad nii OECD mudelleping kui Eesti maksulepingud. Sellest tulenevalt, kui Eesti äriühingul on teises riigis juhtimiskeskus, on teisel riigil õigus maksustada püsiva tegevuskoha kaudu tehtud tehinguid ka siis, kui eelnevalt kirjeldatud topeltresidentsuse probleem lahendatakse Eesti residentsuse kasuks.

Soome maksuamet tuvastab viimasel ajal rutiinselt Eesti ühingute püsivaid tegevuskohti Soomes. Näiteks kui Eesti äriühing on Soomes maksuhalduri juures registreerimisel teatanud oma kontaktaadressiks Soome aadressi. Kui sellel äriühingul on Eesti äriregistrist saadud majandusaasta aruande järgi Soomes oluline käive, väidab maksuamet, et juhatuse liikme Soome kodu on sisuliselt kodukontor, mis kujutab endast Eesti äriühingu juhtimiskohta. Püsiva tegevuskoha kasum võidakse arvutada Eestis esitatud majandusaasta aruande järgi. Selle praktika taga on üks 90. aastatest pärit Soome kõrgema kohtu lahend, kus leiti, et Eesti äriühingul oli Soomes püsiv tegevuskoht olukorras, kus ühingu ainus osanik ja juhatuse liige oli Soomes elav isik, kes juhtis ühingu tegevust oma Soomes asuvast kodukontorist, muu hulgas oli seal Eesti äriühingu faks ja sinna oli suunatud Eesti ühingu post.

Teine püsiva tegevuskoha tüüpjuhtum on ehitusprojektid kestvusega rohkem kui kuus kuud. On olnud juhtumeid, kus ajapiiri täitmiseks hakkab maksuamet erinevaid projekte ühendama, väites, et samale tellijale järjest mitme objekti ehitamine kujutab endast ühte „ehitusplatsi“. Püsiv tegevuskoht võib tekkida ka esindaja kasutamisest, kui esindajal on volitused kaupade ja teenuste müügiks äriühingu nimel. Näiteks üks kontrollialune Eesti äriühing väitis, et tegu oli tõlgiga, kuid maksuamet küsitles tellijaid, kes kinnitasid, et nemad olidki põhiliselt ainult selle „tõlgiga“ suhelnud. Tulemuseks oli püsiva tegevuskoha tuvastamine ning tulumaksukohustus esindaja kaudu tehtud tehingute tulult.

Eelpool nimetatud rahvusvahelise maksustamise põhiteesid ning maksulepingute kohaldamise praktika näitab ilmekalt, et tulevastel e-residentidel tuleks hoolega kaaluda, kas ja milliseid tehinguid nad oma elektroonilise identiteediga välisriigis teha soovivad.

Repliigina olgu märgitud, et nii topeltresidentsuse kui ka püsiva tegevuskohaga seonduv on muutunud aktuaalseks ka ilma e-residentsuse poolt pakutavate hüvedeta. Sellest ajast saadik, kui äriseadustikust võeti välja nõue, mille kohaselt pidi vähemalt pool juhatuse liikmetest elama Eestis, ei ole meil ühtegi siseriikliku õigusakti, mis kaitseks Eesti äriühinguid rahvusvahelistes tehingutes muutumaks enam kui ühe riigi residendiks.

Eesti e-residentsus ja BEPS tegevuskava

OECD tegevuskava maksubaasi vähendamise ja kasumi väljaviimise vältimiseks (Base Erosion and Profit Shifting, BEPS) avaldati 2013 aasta juunis.[7] Tegevuskava hõlmab endas ligi 15 alajaotust ja tegevuskava kohased raportid peaks valmima 2015. aasta sügiseks. OECD tegevuskava on alles teostamisel, kuid äriühingud võtavad OECD initsiatiivi oma tegevuse planeerimisel juba arvesse, tutvuvad raportitega ja teevad vastavaid muudatusi.

BEPS tegevuskavaga tahetakse anda soovitusi ja töötada välja vastav riikideülene rahvusvaheline lepinguline instrument, tagamaks, et eelkõige rahvusvahelised suurettevõtted ei saaks kasutada erinevate riikide maksuseadusi ja topeltmaksustamise vältimise lepinguid viisil, mis võimaldab mittemaksustamist või kasumi väljaviimist madala maksumääraga territooriumitele. Käesoleva artikli raamides on oluline välja tuua OECD seisukohad topeltresidentsuse osas.

Esiteks konstateerib OECD, et enamik riike tunnustab tegeliku juhtimiskoha kontseptsiooni, ja sellest tulenevalt teeb ettepaneku sõnastada ümber OECD mudellepingu residentsust reguleeriv säte (art 4 lg 3), sedastades, et vaidlused residentsuse üle peaks toimuma case by case põhimõttel ning lähenedes igale juhtumile individuaalselt. Kui riigid kokkulepet ei saavuta, ei ole äriühingul õigust saada lepingus ette nähtud mahaarvamisi ega välistusi, v.a selles ulatuses, milles riigid võivad olla kokkuleppe saavutanud. Kuigi meie maksulepingutes on residentsuse küsimuses kokkuleppemenetlus kirjas, võib ette kujutada, millise administratiivkoormuse case by case läbirääkimised riigile annaksid olukorras, kui jääb siseriiklikult välja töötamata vastav seisukoht e-residentide osas.

OECD märgib oma elektroonilise majanduse raportis, et maksustamine peaks toimuma seal, kus on tegeliku majandustegevuse toimumise ja väärtuste loomise koht. Sisuliselt soovitab OECD taastada turu ja lõpliku kasusaaja jurisdiktsiooni põhine maksustamine. Vaadates meie elektroonilise residentsuse projekti, siis näiteks digitaalsete teenuste puhul on tarbija (st turg) Eestist väljas ning ka „väärtuste loomise koht“ jääb Eestist väljapoole (juhul kui kõik need sajad teadlased ja IT-eksperdid, keda seletuskirja kohaselt oodatakse, hakkavad Eesti majanduselule kaasa aitama vaid virtuaalselt). Selles valguses ja filmiklassikat parafraseerides tundub, et maksutulude Eestisse kogumisega tegelemine võiks olla „organiseeritud, aga mitte paaniline“.

Selleks et tagada Eestis kasutusele võetavate ideede tegelik rahvusvaheline teostatavus, tuleks BEPS initsiatiivile läheneda kompleksselt ning analüüsida meie rahvusvaheliste tehingute maksustamist ja residentsuse kontseptsiooni BEPS raportite valguses. Miks mitte töötada OECD tegevuskavast lähtudes välja keskkond, mis ka tegelikult tagaks selle, et Eesti oleks väärtust lisav koht kõikides majanduselu olulistes valdkondades, kaasa arvatud maksustamine?

Kokkuvõte

Digitaalse isikutunnistusega e-residendile avanevad võimalused Eesti äriühingu „kaugjuhtimiseks“ võivad tuua kaasa mitmeid probleeme ning seetõttu võiksid tulevased e-residendid neile antud hüvede kasutamisel silmas pidada riske, mis kaasnevad äriühingute topeltresidentsusega. Selleks et e-residentidele antavatest hüvedest ei saaks mitteresidendist juhatuse liikmete ja töötajate hädad, võiks konsulteerida vastavate riikide maksujuristidega või lugeda Eesti maksulepinguid. Samas on igal asjal kaks külge: nimelt on viimased aastad rahvusvahelises maksuõiguses teemaks äriühingute riikkondsuse vahetus ehk migreerumine (inglise keeles corporate migration) ja sellega seonduvad võimalused. Selles osas on e-residentsusega kaasnevad võimalused igati uuenduslikud.

Kärt Anna Maire Kelder

Vandeadvokaat

Sorainen Law Offices, Of counsel


[1] Riigikogus toimunud menetluse info on avaldatud kodulehel www.riigikogu.ee (seaduseelnõu number 699 SE). Varasema menetluse dokumendid (eelnõu, seletuskiri, kooskõlastuskirjad) on avaldatud eelnõude infosüsteemis EIS http://eelnoud.valitsus.ee (toimiku number 14-0606).

[2] Kuivõrd mõiste „residentsus“ tähistab muu hulgas määratlust „riigis registreeritud ettevõte v alaliselt elav isik; pidevalt välisriigis elav teise maa kodanik“, siis e-resident on isik, kes resideerub e-riigis, olles e-riigi alaline virtuaalne elanik. Vt seaduseelnõu 699 SE seletuskiri, p IV „Eelnõu terminoloogia“.

[3] Tegeliku kasusaaja kontseptsiooni lähtepunktiks on samuti tegelik juhtimine.

[4] OECD Model Convention (OECD mudelleping). Kättesaadav: www.oecd.org/ctp/treaties/2014-model-tax-convention-articles.pdf.

[5] Ruumi kokkuhoiu huvides ei ole siin ja edaspidi toodud maksulepingute avaldamisviiteid. Kõik lepingud on avaldatud Riigi Teatajas, kuid ülevaatliku tabeli koos linkidega leiab nii Rahandusministeeriumi, MTA kui ka EML kodulehel.

[6] Riigikohtu üldkogu 17.02.04 kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03. Kättesaadav Riigikohtu veebilehel www.nc.ee.

[7] BEPS tegevuskava ja raportid on kättesaadavad OECD koduleheküljel www.oecd.org/tax/beps-reports.htm.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2017 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo