Maksumaksja portaal - Automaksu kehtestamine jätkub, seekord tulumaksu nime all. Martin Huberg - 2013 > oktoober (nr 10) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2013 > oktoober (nr 10) > Automaksu kehtestamine jätkub, seekord tulumaksu nime all. Martin Huberg
Automaksu kehtestamine jätkub, seekord tulumaksu nime all. Martin Huberg

Aegade jooksul on inimesi minu arvates kõige enam ärritanud kõikvõimalikud uued tõlgendused ja maksumuudatused, mis puudutavad WC-paberit, joogivett (erineval kujul, mullidega ja mullideta) ja sõiduautot. Need on just need objektid, mille kaudu toimub kogu Eesti rahva murede lahendamine, riigieelarve kreenist välja toomine ja paha potist alla uputamine.

Inimene, kes ei puutu igapäevaselt kokku maksuametnikega, ei kujuta ette, kui palju erinevaid tõlgendusi on neil teemadel läbi aegade antud. Joogivee puhul on läbitud riburada ajaliselt järgmised hinnangud: erisoodustus ei ole ainult voolav vesi (silmas ei peeta jõgesid, ojasid ning allikaid); erisoodustus ei ole lisaks eelnevale ka Saku Läte; erisoodustus ei ole lisaks eelnevale mullita pudelivesi; erisoodustus ei ole lisaks eelnevale kergelt karboniseeritud vesi; erisoodustus ei ole lisaks eelnevale ka karboniseeritud vesi, kuid üksnes teatud juhtudel.

Kas te kujutate ette, mis juhtuks, kui nüüd Riigikogu rahanduskomisjoni esimees teatab, et ta mõistab probleemi tõsidust, sest tegemist on tõepoolest murekohaga. Makse valatakse sisuliselt sõna otseses mõttes inimeste kõrist alla ja sellise pettuse ilminguga tuleb kindlasti võidelda! Vastu tuleb võtta maksumuudatused, mis sulgeksid maksuaugu ja kutsuksid inimesi korrale. Rääkimata eelarve täitmise vajadusest.

Menetlusse imbus eelnõu

Sarnane asi juhtus nüüd sõiduautodega. Lisaks sellele, et sisendkäibemaksu mahaarvamist soovitakse piirata 50%-ga, soovitakse ära kaotada 64 euro suurune isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamise hüvitis ning hakata tööandja sõiduauto erasõitudeks kasutamist maksustama alati 256 euro suuruse erisoodustuse hinna alusel, sõltumata tegeliku kasutuse ulatusest.

Samal ajal, kui inimesed on oodanud pigem paušaalse hüvitise ning arvestusliku hüvitise suurendamist ja ehk isegi kuludokumendi alusel hüvitamise ehk siis üldkorra sisseviimist (vt TuMS § 12 lg 3), juhtus täpselt vastupidine. Seejuures on nii mõneski osas seadus vahepeal mõistlikus suunas liikunud. Praegune muudatus mõjub seetõttu eriti jahmatavalt. Täpselt nagu oleks aastatepikkune areng vahelt ära lõigatud ja elu oma vanas nonsensis tagasi.

Aga vaatame, kuidas mõlemad regulatsioonid on erinevatel aegadel vastavaid küsimusi lahendanud. Esmalt vaatame isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamise hüvitamist puudutavat ning seejärel tööandja sõiduautot puudutavat. Nende paralleelne käsitlemine raskendaks teksti jälgimist.

Isiklik sõiduauto 1994–1999

Me ei hakka ajaloos väga kaugele minema, alustame 1994. aastast. Tulumaksuseaduse algses redaktsioonis reguleeris isikliku sõidukiga seonduvat hüvitamist § 9 lg 2 punkt 10:

(2) Residendist maksumaksja tulu hulka ei kuulu:

10) päevarahad, majutamiskulud ja hüvitised isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise eest rahandusministri kehtestatud piirmäärades;

Sotsiaalmaksuseaduse § 2 punkt 3 sätestas (12.09.1991 redaktsioonis):

§ 2. Sotsiaalmaksuga ei maksustata:

3) väljamakseid lähetuskulude ja isikliku mootorsõiduki ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitamiseks Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras ja piirmäärades

Ajastule kohaselt andis rahandusminister ka määruse tulumaksuseaduse rakendamiseks[1], kuid isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise hüvitamise küsimust see ei reguleerinud. Põhjus oli lihtne — milleks kehtestada midagi, mis on juba olemas.

Nimelt oli Vabariigi Valitsus ju kuni 31.12.1993 kehtinud üksikisiku tulumaksuseaduse alusel kehtestanud määruse[2], mis seda küsimust reguleeris ning mida ei olnud kehtetuks tunnistatud.

Ka sotsiaalmaksuseaduse rakendamisel lähtuti samast määrusest, kuigi määrus oli antud hoopis teise seaduse rakendamiseks ning määruses ei viidatud sotsiaalmaksuseadusele. Liiatigi nõudis sotsiaalmaksuseadus kõikvõimalikele isiklikele mootorsõidukitele, mitte üksnes sõiduautole, maksuvabade piirmäärade kehtestamist.

Riigikohus tunnistas selle määruse oma otsusega hiljem põhiseadusvastaseks[3] ning seadus ise mingeid piirmäärasid ei sätestanud, kuid kohtuotsusel ei ole tagasiulatuvat toimet ja praktikas juhinduti vastavast rakendusaktist nii tulumaksuseaduse kui ka sotsiaalmaksuseaduse rakendamisel. Seetõttu vaatame ka selle aja sätteid.

Määrus nägi ette järgmist:

1. Ettevõtted, asutused ja organisatsioonid hüvitavad töötajatele, kelle töö on seotud ametisõitudega, nendeks sõitudeks isikliku sõiduauto kasutamise kulud. Tööga seotud ametisõitudega võrdsustatakse ka isikliku sõiduauto kasutamine ametialastel lähetustel.

2. Isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitamise, hüvitatava läbisõidu piirkilometraaži ja hüvitise maksmise korra kehtestab vastava ettevõtte, asutuse või organisatsiooni juht.

3. Kehtestada, et:
1) riigiettevõtetes, riiklikes aktsiaseltsides, riigiasutustes ja riiklikes organisatsioonides makstakse hüvitist, olenemata isikliku sõiduauto margist, kuni 1 kroon iga ametisõidul läbitud kilomeetri eest;
2) käesoleva punkti alapunktis 1 loetlemata ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides hüvitatakse isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise kulud tööandja ja töötajast autoomaniku kokkuleppel.

4. Ettevõttes, asutuses või organisatsioonis (sõltumata selle omandivormist) töölepingu alusel töötavale isikule isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitamiseks makstud summad (kaasa arvatud tasuta saadud mootorikütuse maksumus), mis ületavad 500 krooni kuus, arvatakse üksikisiku tulumaksuga maksustamisel nende saaja maksustatava tulu hulka.

Vastavalt elukalliduse tõusule on rahandusministril õigus suurendada isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitamiseks makstava summa alammäära, mida ei arvata üksikisiku tulumaksuga maksustatava tulu hulka.

Kehtivat korda ilmestas tollal küllaltki suur vabadus, sest kilomeetri hind oli fikseeritud vaid riiklikes aktsiaseltsides, asutustes ja organisatsioonides (1 kr/km) — sel puhul ei olnud kuludokumendi olemasolu vajalik. Ülejäänud võisid ise kehtestada, kuidas hüvitamine toimub, kuid tulumaksuvabaks piirmääraks oli kõigil siiski 500 krooni ning eelduseks kulu kandmine ehk siis kuludokumendi olemasolu. Piirmäär kehtis töölepingulise suhte puhul ning sõiduauto kasutamisele, mitte muude kategooriate mootorsõidukitele.

Tasub tähele panna ka, et valitsus sidus hüvitise elukallidusega. Tõsi, lubaduseks see jäigi ja hüvitise piirmäära keegi niipea tõstma ei asunud.

Kui tulumaksuseaduses vahepealsetel aastatel midagi ei muutunud, siis sotsiaalmaksu osas jõustus 1999. aasta alguses uus seadus, mille § 3 punkt 1 sätestas:

Sotsiaalmaksuga ei maksustata järgmisi käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktides 1, 2 ja 6 nimetatud isikutele makstud summasid või antud soodustusi:

1) hüvitisi töö- ja teenistuslähetusega seotud kulude katteks ja isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise eest ning väljamakseid muude, seaduse alusel hüvitatavate sõidu- ja majutuskulude katteks ning seadusega ettenähtud päevarahadeks Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ja piirmäärades;

Erinevalt varasemast piiritles uus seadus hüvitise piirmäärad konkreetselt sõiduautoga, mitte enam mis tahes mootorsõidukiga. Loomulikult ei lasknud keegi end uuest seadusest häirida ja endiselt rakendati vana määrust.

Määrus asendati alles 2000. aastal jõustunud tulumaksuseaduse alusel antud rakendusaktiga, kuid piirmäär jäi samaks. Alates 01.01.2000 kehtinud tulumaksuseaduse[4] § 13 lg 3 punkt 2 sätestas:

(3) Tulumaksuga ei maksustata:

2) Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tingimustel ja piirmäärades avalikule teenistujale, kaitseväeteenistujale, töötajale või juriidilise isiku juhatuse või juhatust asendava organi liikmele makstavaid hüvitisi seoses maksumaksja isiklikus omandis oleva või kapitalirendi korras rendile võetud sõiduauto kasutamisega teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel;

Uus määrus nägi ette järgmist[5]:

§ 1. Avalikule teenistujale, kaitseväeteenistujale, töötajale ja juriidilise isiku juhatuse või juhatust asendava organi liikmele seoses tema isiklikus omandis oleva või kapitalirendile võetud sõiduauto kasutamisega teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel makstavaid hüvitisi ei maksustata tulumaksuga, kui kulude hüvitamise kohta on vormistatud tööandja, asutuse juhi või tema poolt volitatud isiku kirjalik otsus (või käskkiri), milles näidatakse:
1) sõidu otstarve;
2) hüvitise suurus;
3) sõidu kuupäev või mitme sõidu korral ajavahemik.

§ 2. Paragrahvis 1 nimetatud hüvitised, mis ületavad 500 krooni kalendrikuus ühe isiku kohta, loetakse erisoodustuseks.

Ka see määrus oli antud tegelikult üksnes tulumaksuseaduse rakendamiseks ning sotsiaalmaksuseaduse rakendamiseks määrust ei antud ega laiendatud ka olemasoleva määruse kehtivusala. Alles 01.01.2001 jõustunud sotsiaalmaksuseaduses lahendati probleem tulumaksuseaduses sätestatud piirmääradele viitamise kaudu. SMS § 3 punkt 1 nägi ette järgmist:

Sotsiaalmaksuga ei maksustata järgmisi käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktides 1, 3 ja 4 nimetatud isikutele makstud summasid või antud soodustusi:
1) tulumaksuseaduse § 13 lõike 3 punktides 1 ja 2 ning § 31 lõike 1 punktides 7 ja 8 nimetatud väljamakseid;

Seega olid võrdlemisi segased ajad. Ehk see sobiski iseseisvuse esimesele kümnendile, mida ka ettevõtluse poole pealt iseloomustas teatud kauboilikkus, kuid riik endale seda lubada ei tohiks.

Alates 17.03.2000 kehtiv määrus kehtestas piirmäära niisiis töötaja omandis või kapitalirendilepingu alusel kasutatavale sõiduautole. Selline vormi eelistamine sisule jätkus küllalt kaua ning praktikas tähendas see, et muudel juhtudel (kasutusrent, võõras auto jms juhtumid) toimus kulude hüvitamine kulu tõendava dokumendi alusel ning mingi piirmäär ei kehtinud.

2003–2006

2003. aasta alguses jõustus tulumaksuseaduse § 13 lg 3 punkti 2 uus redaktsioon:

(3) Tulumaksuga ei maksustata:

2) Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tingimustel ja piirmäärades avalikule teenistujale, töötajale või juriidilise isiku juhatuse või juhatust asendava organi liikmele makstavaid hüvitisi seoses maksumaksja isiklikus omandis oleva või liisingulepingu alusel kasutatava sõiduauto kasutamisega teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel;

Lõppenud oli seega kuulus kapitalirendi ajastu ning alanud liisingulepingu ajastu. Need, kes soovisid kuludokumendi alusel ja piirmäärasid kohaldamata hüvitist saada, pidid leidma võimaluse, kas muudel alustel sõiduauto enda kasutusse saamiseks või siis kasutama võimalust olla nt FIE-na teenuse osutaja või sõlmima käsundus- või töövõtulepingu ning välistama sellega sätte kohaldumise.

Seoses selle seadusemuudatusega jõustus 2003. aasta alguses ka uus valitsuse määrus[6], mis muutis kardinaalselt hüvitamise põhimõtteid. Kehtestati kaks alternatiivset võimalust: paušaalne hüvitis ning sõidupäeviku alusel makstav hüvitis.

Väljavõte määrusest:

§ 3. Arvestuse pidamine

Sõiduauto teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmiseks kasutamise kulude hüvitamisel võib pidada arvestust, milles näidatakse:
1) sõiduauto omaniku või sõiduautot kapitalirendi korras kasutava füüsilise isiku ees- ja perekonnanimi;
2) sõiduauto riikliku registreerimismärgi andmed;
3) sõiduauto spidomeetri alg- ja lõppnäit iga sõidukorra puhul;
4) kuupäev ja sõidu eesmärk iga sõidukorra puhul.

§ 4. Hüvitise piirmäär arvestuse pidamisel

Paragrahvis 3 sätestatud arvestuse olemasolu korral ei maksustata tulumaksuga hüvitist 4 krooni ulatuses ühe teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel sõidetud kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 2000 krooni ulatuses kalendrikuus ühe hüvitist saava füüsilise isiku kohta.

§ 5. Hüvitise piirmäär arvestuse puudumisel

Kui sõiduauto teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmiseks kasutamise hüvitamisel §-s 3 sätestatud arvestus osaliselt või täielikult puudub, ei maksustata tulumaksuga hüvitist kuni 1000 krooni ulatuses kalendrikuus ühe hüvitist saava füüsilise isiku kohta.

Ühtlasi oli see märgiline aeg, sest umbes kümnendi vältel oli hüvitise piirmäär püsinud 500 krooni tasemel ning seni ei olnud valitsus ju elukalliduse tõusu arvestanud. Siiski oli ka 1000 krooni liialt madal piir ning sellest enam oli nüüd võimalik hüvitist tasuda sõidupäeviku alusel arvestust pidavale isikule.

Juuli 2006 – juuni 2009

1. juulil 2006 jõustusid taas tulumaksuseaduse muudatused ning tehti lõpp liisingu ja omandi ajastule. Edaspidi toimus eristamine selle alusel, et mis ei ole tööandja omandis või valduses, on järelikult töötaja „isiklik“ sõiduauto. Seega ei olnud enam tähtis, kas töötaja oli sõiduauto omanik või millise õigussuhte alusel ta sõiduauto enda kasutusse oli saanud. Uus TuMS § 13 lg 3 punkt 2 sätestas järgmist:

(3) Tulumaksuga ei maksustata:

2) Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja piirmäärades avalikule teenistujale, töötajale või juriidilise isiku juhatuse või juhatust asendava organi liikmele makstavat hüvitist seoses isikliku sõiduauto kasutamisega teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel. Isikliku sõiduautona käsitatakse eelmises lauses nimetatud isiku kasutuses olevat sõiduautot, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses;
21) punktis 2 nimetatud tingimustel ja piirmäärades samas punktis nimetatud hüvitist, mida makstakse puudega isikule seoses isikliku mootorsõiduki kasutamisega sõiduks elukoha ja töökoha vahel, kui selleks ei ole võimalik kasutada ühistransporti või kui ühistranspordi kasutamine põhjustab liikumis- ja töövõime olulist langust;

Kuivõrd vahepeal oli tulumaksuseadus jälle mõnevõrra arenenud ning prooviti tulu mõiste tõlgendustega sammu pidada, tehti ka muudatus erisoodustuse sättes ning § 48 täiendati lõikega 51:

(51) Erisoodustuseks ei loeta kulutusi töötajate transpordiks elukoha ja töökoha vahel, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga või kui puudega töötajal ei ole võimalik kasutada ühistransporti või ühistranspordi kasutamine põhjustab liikumis- ja töövõime olulist langust.

Sellega loeti seaduses sätestatud tingimustel töösõitudeks ka kodu ja töökoha vahelised sõidud ning kui töötaja kasutas sellisteks sõitudeks isiklikku sõiduautot, toimus hüvitamine samas korras nagu muude töösõitude puhul.

Juuli 2009 – detsember 2013 (?)

Järgmised muudatused olid kantud tõdemusest, et kehtinud õigus oli ilmselt olnud põhiseadusega vastuolus, sest põhiseadus eeldab kõikide maksuõigussuhte komponentide maksuseadustes sätestamist. Seni oli aga piirmäärade regulatsioon vaid valitsuse määrusega reguleeritud, kuigi tõesti, seadus andis sellise volituse ning keegi ei olnud selle pealegi tulnud, et see võiks probleemiks osutuda.

Lisaks tuli seadusandja vastu ka maksumaksjate kauaaegsetele soovidele ning võimaldas edaspidi sõidupäeviku alusel maksta kuni 4000 krooni maksuvaba hüvitist.

Kuivõrd vaieldud oli ka sel teemal, kas puudega isikule kehtib sama kord või mitte, siis lisati ka see selgitus seadusesse ning TuMS § 13 lg 3 punktid 2 ja 21 sätestasid edaspidi:

(3) Tulumaksuga ei maksustata:

2) avalikule teenistujale, töötajale või juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele makstavat hüvitist seoses isikliku sõiduauto kasutamisega teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel. Isikliku sõiduautona käsitatakse esimeses lauses nimetatud isiku kasutuses olevat sõiduautot, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses. Ühele isikule makstava hüvitise maksuvaba piirmäär on sõitude kohta arvestuse pidamise korral 4 krooni kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 4000 krooni kalendrikuus iga hüvitist maksva tööandja kohta ning arvestuse puudumisel 1000 krooni kalendrikuus kõikide hüvitist maksvate tööandjate kohta kokku. Sõitude kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega ;
21) punktis 2 nimetatud isikule, kellel on puue, makstavat hüvitist seoses isikliku mootorsõiduki kasutamisega sõiduks elukoha ja töökoha vahel, kui selleks ei ole võimalik kasutada ühistransporti või ühistranspordi kasutamine põhjustab liikumis- ja töövõime olulist langust. Käesolevas punktis ja punktis 2 sätestatud kulusid võib hüvitada kokku maksuvabalt punktis 2 sätestatud piirmäära ulatuses. Hüvitist makstakse ja sõitude kohta peetakse arvestust punktis 2 nimetatud korras ;

2011. aastal tuli euro ning 4 kroonist sai 30 eurosenti ja 4000 kroonist 256 eurot. Kõik muu jäi samaks. Siiani ei ole aga viidatud sättes nimetatud isikute ringile pakutud võimalust kuludokumendi alusel töösõitude hüvitamiseks. Juba viidatud Riigikohtu lahendis asuti seisukohale, et tegelikult peaks olema eesmärgiks anda tööandjale õigus maksuvabalt hüvitada mõistlikud kulud, mida töötaja kandis ametisõite tehes.[7] Olemuslikult oleks õige lubada ka kuludokumendi alusel kulude hüvitamist. Selles osas ei ole välistatud sugugi ka piirmäära kehtestamine, kuid võimalus kui selline võiks seaduses olla.

2014 (?)

Riigikogu menetluses olev seaduseelnõu 492 SE on astumas taas sammukest edasi (või tagasi) ning kaotab võimaluse maksta ilma arvestust pidamata isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist. Kavandatav TuMS § 13 lg 3 punkti 2 tekst on järgmine:

2) ametnikule, töötajale või juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele makstavat hüvitist seoses isikliku sõiduauto kasutamisega teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel. Isikliku sõiduautona käsitatakse esimeses lauses nimetatud isiku kasutuses olevat sõiduautot, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses. Ühele isikule makstava hüvitise maksuvaba piirmäär on 0,30 eurot kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 256 eurot kalendrikuus iga hüvitist maksva tööandja kohta. Sõitude kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega;

Seaduseelnõu seletuskirjas põhjendatakse paušaalse hüvitise kaotamist suhteliselt napisõnaliselt ja lisatakse külm kalkulatsioon: Kuna ilma arvestuseta hüvitise maksmist kasutatakse laialdaselt ja tihti mitte tööalaste sõitude hüvitamiseks, vaid tööjõumaksude optimeerimise eesmärgil, siis on muudatusel eelarve tulusid kasvatav mõju. Tõendamiskohustuse tõttu eeldatakse, et ligikaudu pooltel juhtudel ei alustata arvestuse pidamist ning senine hüvitis asendatakse samas ulatuses palgaga. Sellega kaasnev täiendav tulumaksu, sotsiaalmaksu ning töötuskindlustusmakse laekumine on ligikaudu 4 mln eurot aastas. Meie eeldame hoopis seda, et inimesed ei ole petturid ning kellel on siiski vaja, see hakkab arvestust pidama.

Ma ei ole veendunud, et see nii läheb. Mis pettureid puudutab, siis ei pidanud meie palavalt armastatud rahandusminister Jürgen Ligi paljuks 22. oktoobril ühel üritusel välja öelda järgmist seisukohta: Inimesed keskeltläbi ongi parajad kaabakad. Kus see kaabakluse piir on? Kõik püüavad ju ise vähem maksta ja keegi teine maksab rohkem.[8]

Kui eeldatakse, et paušaalne hüvitis ei ole mitte tegelik kulude hüvitis, vaid palgalisa, siis on see eeldus, et ettevõtjad petavad, öelge kuidas tahate. Kui me nüüd eeldame, et ettevõtjad on petturid ja kaabakad ning neilt võetakse ära võimalus lihtsustatud korras arvestust pidamata maksta hüvitist nendele töötajatele, kellel on vähem töösõite, siis hakatakse tulevikus lihtsalt sõidupäevikuid pidama.

Esiteks, nagu seletuskiri ka nendib — kellel on vaja, see peabki päevikut pidama hakkama ja kellel ei ole vaja, kuid kes kaotab palgalisa, küllap ka tema hakkab päevikut pidama. Olgem ausad — kui inimesel on vaja, siis ta kuidagi ikka saab, kuid küsimus on selles, kas mingi hulga ebaausate inimeste pärast peab siis teisi selliselt kohtlema?

Kusjuures, võib ennustada, et kui inimene peab juba „võimlema“ hakkama, küllap ta siis ka seda päevikut „korralikult“ peab. Raske uskuda, et riik sellest võidab.

Võiks veel aru saada, kui asenduseks pakutaks näiteks kuludokumentidest lähtumise võimalust või piirmäära tõstmist, mis on ometigi kontrollitav (vähemasti samavõrd, kui päeviku pidamine või mis iganes kulutuse ettevõtlusega seotuse tuvastamine), kuid seda kahjuks ei tehta.

Muudatusest jääb mulje, et seda kavandatakse üksnes eelarvetulu silmas pidades ning igasugune kaine arutelu, mis väljub nendest numbritest, on välistatud. Eks see iseloomustab laiemalt reformistide (kuid kahjuks ka teiste) aina süvenevat suhtumist inimestesse.

Tööandja sõiduauto ja erisoodustus

Kui me räägime erisoodustuste maksustamisest üldiselt, siis tegelikult võib tinglikult öelda, et enne 2000. aastat oli maksustamine suhteliselt kaootiline ning see sisaldas paljuski vabatahtlikkuse elementi. Kuigi 2000. aastal toimus tinglikult öeldes tulumaksu kaotamine, hakati erisoodustustelt hoopis tulumaksu tasuma ning jäi mulje, nagu oleks toimunud hoopis tulumaksu kehtestamine.[9]

1994

Alates 01.01.1994 kehtinud tulumaksuseaduses reguleeris tööandja sõiduauto töötaja huvides kasutamist § 33:

(1) Ettevõte või füüsilisest isikust tööandja maksab käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud erisoodustuste hinnalt tulumaksu.

(2) Erisoodustuseks on lisaks palgale, preemiatele, rahalistele toetustele ja teistele väljamaksetele makstavad loonustasud ning muud rahaliselt hinnatavad soodustused, sealhulgas:

2) sõiduvahendi tasuta või soodustushinnaga kasutada andmine;

Sotsiaalmaksuseaduses (kehtis 1991–1998) oli samuti erisoodustuste maksustamine ette nähtud, kuid erisoodustuse asemel kasutati mõistet „loonustasu“ (varem „naturaaltasu“):

§ 1. (1) Sotsiaalmaksu maksavad Eesti territooriumil tegutsevad tööandjad kõigilt üksikisikutele makstavatelt summadelt, loonustasudelt (ümber arvestatuna rahasse) ja üksikisikute kasuks tehtavatelt eraldistelt, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvis 2 nimetatud väljamaksed.

Tulumaksuseaduse rakendamise juhendis[10] reguleeris käsitletavat küsimust punkt 5.2 (algses redaktsioonis):

5.2 Erisoodustusteks on loonustasud, eluaseme kulude katmine, sõiduvahendi kasutada andmine soodushinnaga, toitlustamine, laenu andmine keskmisest intressist madalama määraga või laenu võtmine keskmisest intressist kõrgema määraga ja muud rahalised või mitterahalised soodustused, mida tööandja või ettevõte teeb oma töötajatele. Seda liiki tasusid loetakse erisoodustuseks, isegi kui rahalist töötasu või muud väljamakset töötajale maksustamisperioodil, millal erisoodustus anti, ei tehta.

Vastavalt paragrahvile 33 peab ettevõte või tööandja, kes annab erisoodustusi tasuma kord kuus tulumaksu, mis võrdub 26%-ga töötajatele osutatud erisoodustuste keskmisest turuväärtusest.

1994. aasta keskel täiendati juhendi punkti 5.2 järgmise selgitusega:[11]

Paragrahvi 33 lõige 2 punktis 2 sätestatud "sõiduvahendi tasuta või soodustushinnaga kasutada andmine" all mõistetakse sõiduvahendi kasutada andmist ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks.

Samal ajal sotsiaalmaksuseaduse rakendamise juhendis[12] reguleerisid küsimusi punktid 4 ja 8:

4. Sotsiaalmaksuga maksustatakse füüsilistele isikutele tehtavad rahalised ja mitterahalised väljamaksed, sealhulgas:

c) tööandja sõiduvahendi kasutamine töötaja poolt isiklikuks tarbeks ning transpordikulud töötajate veoks;

8. Loonustasud arvutatakse rahasse ümber tasu andmise ajal kehtinud turuhindade järgi.

Seejärel oli seadusandluses mõnda aega vaikne ning teema võeti uuesti päevakorda 1998. aastal, kui tulumaksuseadust muudeti järgmiselt:

Erisoodustuseks käesoleva seaduse mõistes on igasugune kaup, teenus, muu loonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus, mida tööandja annab füüsilisele isikule seoses töösuhtega, sealhulgas:

2) sõiduvahendi, sealhulgas ametiauto tasuta või soodushinnaga kasutada andmine tööülesannete või tööandja ettevõtlusega mitte seotud tegevuseks;

(21) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud erisoodustuse hind määratakse turuhinna järgi rahandusministri kehtestatud tingimustel ja korras.

Muudatuse tulemusel loodeti kehtestada rahandusministri määrus, kus oleks täpsemini reguleeritud sõiduautode erakasutuse maksustamine, kuid avalikkuse vastuseisu tõttu jäi määrus avaldamata ega jõustunud. Samal ajal ei kehtinud 1998. aasta algusest materiaalses mõttes ka tulumaksuseaduse rakendamise juhend, sest tulumaksuseaduse § 38 lõige 1, mis volitas rakendamise korda kehtestama, tunnistati kehtetuks.[13] Juhendit ennast muidugi kehtetuks ei tunnistatud ja formaalselt see kehtis, kuid selle rakendamine oli sisuliselt vabatahtlik.

Niisiis algabki tegelik maksustamise ajalugu alles uuest tulumaksuseadusest.

2000–2002

Uues tulumaksuseaduses reguleeris meid huvitavat § 48 lg 4 punkt 2 ning volitusnormina lõige 7:

(4) Erisoodustus on igasugune kaup, teenus, muu loonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus või kingitus, mida antakse lõikes 3 nimetatud isikule seoses töö- või teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega. Erisoodustus on muu hulgas:

2) sõiduvahendi või muu tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks;

(7) Erisoodustuse hinna määramise kord kehtestatakse rahandusministri määrusega.

Delegatsiooninormi alusel andis rahandusminister määruse, millega kehtestati „Erisoodustuse hinna määramise kord“[14], kust me leiame ka meid huvitava punkti:

4. Kui erisoodustuseks on tööandja omandis või valduses oleva sõiduauto tasuta või soodushinnaga kasutada andmine, loetakse erisoodustuse hinnaks 500 krooni kuus iga töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta.

Seega, üleöö oli olemas konkreetne summa, maksustamine võis alata. Kuid probleem oli selles, et erisoodustuse hind oli 500 krooni kuitahes suures määras isikliku kasutuse puhul. Nii siis, kui töötaja sõiduautoga korra poes käis kui ka siis, kui ta peamiselt erasõite tegigi.

Järgmine muudatus, millega kehtestati 1000-kroonine erisoodustuse hind, hakkas kehtima 2002. aasta algusest:[15]

4. Kui erisoodustuseks on tööandja omandis või valduses oleva sõiduauto tasuta või soodushinnaga kasutada andmine, loetakse erisoodustuse hinnaks 1000 krooni kuus iga töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta.

2003–2013 (?)

Kuigi erisoodustuse hinda oli just tõstetud 500 kroonilt 1000 kroonile, otsustas tollane rahandusminister Harri Õunapuu riigieelarve täitmise huve silmas pidades seda veelkord duubeldada (2000 kroonile).

4. Kui erisoodustuseks on tööandja omandis või valduses oleva sõiduauto tasuta või soodushinnaga kasutada andmine, loetakse erisoodustuse hinnaks 2000 krooni kuus iga töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta.

Kui seni olid inimesed vaguralt pealt vaadanud, kuidas nende autode pealt riigieelarve manti võtab, siis nüüd hakkasid inimesed nurisema.

Muide, kuigi määrus seda ei sätestanud, võis selle seletuskirjast välja lugeda, et maksumaksja võis ka alternatiivselt, kui erasõite tehakse vähem kui 2000 krooni eest, turuhindade alusel arvutada välja tegeliku erisoodustuse hinna. Siiski, määrus seda otseselt ei sätestanud.[16]

EML esitas õiguskantslerile avalduse kontrollimaks määruse põhiseadusele vastavust. Ka Riigikogu liikmed esitasid selguse saamiseks õiguskantslerile arupärimise.

02.12.2002 vastas õiguskantsler Riigikogus arupärimisele[17] ning selgitas, et määrus oli põhiseadusega vastuolus, kuivõrd kehtestas sisuliselt iseseisva objektiga uue maksu ning teiseks tuleks lisaks lihtsustusnormile (st norm, mis ei arvesta tegelikke, vaid hinnangulisi kulutusi) võimaldada ka tegelikest kuludest või hüvedest lähtumist.

Õiguskantsleri 2002. aasta tegevuse ülevaatest[18] saame teada, et tollane minister nõustus õiguskantsleri argumentidega ning seda kinnitab ka rahandusministri määrus[19], mis kehtestas alates 01.03.2003 järgmise redaktsiooni:

4. Kui erisoodustuseks on tööandja omandis või valduses oleva sõiduauto tasuta või soodushinnaga kasutada andmine, loetakse erisoodustuse hinnaks 2000 krooni kuus iga töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta, välja arvatud punktis 42 sätestatud juhul.

41. Punktis 4 nimetatud sõiduauto tasuta või soodushinnaga kasutada andmisel võib pidada arvestust, milles näidatakse:
1) sõiduauto omaniku või valdaja nimi või nimetus ja isiku- või registrikood;
2) sõiduauto riikliku registreerimismärgi andmed;
3) kuupäev ja sõiduauto spidomeetri alg- ja lõppnäit iga sõidukorra puhul;
4) sõidu eesmärk iga töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega seotud sõidukorra puhul.

42. Punktis 41 sätestatud tingimustele vastava arvestuse olemasolu korral võetakse punktis 4 nimetatud erisoodustuse hinna arvutamisel aluseks töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks sõidetud ühe kilomeetri kohta:
1) sõiduauto puhul vanusega üle 5 aasta ja silindrite töömahuga kuni 2000 cm3 (kaasa arvatud) 3 krooni;
2) muudel juhtudel 4 krooni.

Sõiduauto soodushinnaga kasutada andmisel loetakse selle erisoodustuse hinnaks vastavalt käesoleva punkti alapunkti 1 või 2 alusel arvutatud hinna ja soodushinna vahe.

43. Kui punkti 42 alusel arvutatud erisoodustuse hind ületab 2000 krooni, loetakse erisoodustuse hinnaks 2000 krooni ühe töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta.

Olgugi, et kuludokumendist lähtumist ei aktsepteeritud, viidi sisse sõidupäeviku pidamise võimalus. Erisoodustuse hinna tõstmine jäi muidugi samuti jõusse.

Aasta algusest kehtis ka TuMS § 48 lõige 7 uues kuues:[20]

(7) Erisoodustuse hinna määramisel lähtutakse üldjuhul erisoodustusena antud kauba või teenuse turuhinnast. Erisoodustuse hinna määramise kord kehtestatakse rahandusministri määrusega.

Arengus järgmine hüpe toimus juba samal aastal ning TuMS § 48 sai täienduse lõike 8 näol:[21]

(8) Tööandja sõiduauto töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tasuta või soodushinnaga kasutada andmise erisoodustuse hinna ülempiir on 2000 krooni kuus iga nimetatud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta. Selle erisoodustuse hind määratakse vastavalt sõiduauto erisoodustusena kasutamisele rahandusministri kehtestatud korras peetava arvestuse alusel. Arvestuse puudumise korral võetakse maksustamisel aluseks hinna ülempiir.

Selle muudatuse taga on sisuliselt samuti õiguskantsleri tegevus.

Hilisemad muudatused nii seaduse kui rakendusakti tasandil on formaalsed (euro kasutuselevõtmine). Praegusel hetkel kehtib uus rahandusministri määrus[22], mille § 1 sätestab:

§ 1. Tööandja sõiduauto kasutamine

(1) Kui erisoodustuseks on tööandja omandis või valduses oleva sõiduauto tasuta või soodushinnaga kasutada andmine, loetakse erisoodustuse hinnaks 256 eurot kuus iga töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta, välja arvatud lõikes 3 sätestatud juhul.

(2) Lõikes 1 nimetatud sõiduauto tasuta või soodushinnaga kasutada andmisel võib pidada arvestust, milles näidatakse:
1) sõiduauto omaniku või valdaja nimi või nimetus ja isiku- või registrikood;
2) sõiduauto riikliku registreerimismärgi andmed;
3) kuupäev ja sõiduauto spidomeetri alg- ja lõppnäit iga sõidukorra puhul;
4) sõidu eesmärk iga töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega seotud sõidukorra puhul.

(3) Lõikes 2 sätestatud tingimustele vastava arvestuse olemasolu korral võetakse lõikes 1 nimetatud erisoodustuse hinna arvutamisel aluseks töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks sõidetud ühe kilomeetri kohta:
1) sõiduauto puhul vanusega üle 5 aasta ja silindrite töömahuga kuni 2000 cm3 (kaasa arvatud) 0,20 eurot;
2) muudel juhtudel 0,30 eurot.

(4) Sõiduauto soodushinnaga kasutada andmisel loetakse selle erisoodustuse hinnaks lõike 3 alusel arvutatud hinna ja soodushinna vahe.

(5) Kui lõike 3 alusel arvutatud erisoodustuse hind ületab 256 eurot, loetakse erisoodustuse hinnaks 256 eurot ühe töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta.

Alates 01.07.2014 (?)

Nüüd olemegi jõudnud Riigikogu menetluses oleva seaduseelnõu 492 SE juurde.

TuMS § 48 lõike 8 kavandatav redaktsioon on järgmine:

(8) Tööandja sõiduauto töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tasuta või soodushinnaga kasutada andmise erisoodustuse hind on 256 eurot kuus iga nimetatud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta.

Sellega jõuame samasse seisu, mis oli 2003. aasta alguses, kui õiguskantsler oli sunnitud pidama Riigikogu ees sisuka kõne ning tegema rahandusministrile ettepaneku määruse põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Erinevus on vaid selles, et nüüd sätestatakse see seaduses ja formaalselt võib ju öelda, et tulumaksuseadus tohibki tulumaksuobjekti sätestada.

Seaduseelnõu seletuskiri seob muudatuse jõustumise aja käibemaksuseaduses tehtavate sõiduautot puudutavate muudatuste jõustumisega. Seletuskirjas põhjendatakse muudatust järgmiselt: Seoses käibemaksuseaduse kavandatava muudatusega, millega piiratakse sõiduauto ostmisel sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust, kui sõiduautot kasutatakse ka muul otstarbel kui ettevõtluse tarvis, muudetakse rangemaks ka erisoodustuse arvestamise kord. Nn sõidupäeviku pidamine on loominguline ja ei kajasta praktikas sageli auto Nn sõidupäeviku pidamine on loominguline ja ei kajasta praktikas sageli auto tegelikku kasutamist ega taga töötaja saadava rahaliselt hinnatava hüve piisaval tasemel maksustamist. Eelnõu kohaselt kaob juhul, kui tööandja sõiduautot kasutatakse ükskõik mil määral erasõitudeks, võimalus maksta erisoodustuse tulu- ja sotsiaalmaksu kilomeetrihinna põhiselt. Seega on tööandja sõiduauto töösõitudeks kasutamise erisoodustuse hind alati 256 eurot kuus.

Keskmiselt on selliseid isikuid, kes annavad erisoodustusena oma töötajatele kasutada sõidukit või muud tööandja vara, igal kuul 5500. Deklareeritud erisoodustuse summa on keskmiselt 2,7 miljonit eurot kuus. Samas puuduvad andmed selle kohta, millises ulatuses nimetatud summast on tegemist sõiduki kasutada andmisega. Samuti pole teada, mis summas iga ettevõte just sõidukiga seotud erisoodustust ühele töötajale pakub. Kui nende summade jaotus on ühtlane ja keskmine ettevõte annab erisoodustust ühele töötajale summas 128 eurot kuus, laekub seoses muudatusega keskmiselt ühe töötaja kohta täiendavalt aastas 624 eurot erisoodustuselt makstavat sotsiaalmaksu ja tulumaksu. Samas võib eeldada, et tekib teatud käitumuslik efekt, mille käigus osa ettevõtetest lõpetab sellisel kujul ja sellises mahus töötajatele erisoodustuse pakkumise. Nimetatud mõjud võivad olla teineteist tasakaalustavad ning võimaliku täiendava laekumisega ei ole 2014. aasta riigieelarves arvestatud.

Mul ei ole mõtet enam rõhutada, et meid kõiki peetakse pättideks. Meie suur juht ja õpetaja juba ütles seda. Pigem võiks tähelepanu juhtida sellele, et ministeerium spekuleerib erinevate numbritega, kuid ei saa isegi aru, et mingi osa sõiduautodest tuleks juba ainuüksi seetõttu spekulatsioonidest välistada, et palju tööandjad on siiski ka kapitalistid ega anna niisama kellelegi raha ära. Töötajad täidavad usinasti sõidupäevikuid ja peavad maksma sõiduauto erakasutuse kinni ning seetõttu ei teki erisoodustust ega ka omatarvet (tekib tavaline käive).

Me teame, et maksuametnikud kipuvad arvama, et erisoodustuse väärtuse hüvitamine töötaja poolt ei välista erisoodustust, kuid kohtupraktikas on asutud teisele seisukohale.[23] Kas ehk see on tekitanud väärastunud maailmapildi, mis kallutab mõtteid selles suunas, et kõik ongi lihtsalt pätid?

Kokkuvõte

Maksumuudatuste sisseviimise vajadus tundub olevat seotud puhtalt eelarvega, mitte niivõrd võimalike maksupettustega. Kui eelnõu seletuskirjasid vaadata, siis ei selgu, et keegi kunagi oleks teinud mingigi uurimuse, mille alusel järeldusi tehakse. Samas põhjenduste jagamisel on nii ministeerium kui minister vägagi demagoogilised ja ülbed. Näiteks: Rahandusminister Jürgen Ligi sõnul riivab firmaautode käibemaksu mahaarvamise piiramine eriti meeste alateadvuslikke ning teadvustatud tundeid, kuna minnakse selle kallale, millega on harjutud — sul on firmaauto, mille pealt sa saad maha kirjutada kõik maksud.“[24]

Paljude inimeste meelest ei tohiks riigiametnikud, eriti ministrid, saada sellist töötasu, nagu nad saavad. Järsku lepiksime kokku, et võtame riigieelarvesse kavandatud raha Rahandusministeeriumi ametnike palgafondist ja ministritelt? Ma olen kindel, et me saame ka siin öelda, et töötasu vähendamine riivab samamoodi eriti meeste alateadvuslikke ning teadvustatud tundeid, kuna minnakse selle kallale, millega on harjutud…


Väljavõte õiguskantsleri 02.12.2002 ettekandest Riigikogus:

Tänapäeval on maksuõiguses hakatud lisaks fiskaalsetele ja regulatiivsetele normidele eristama nõndanimetatud lihtsustusnorme, mille eesmärk on muuta arvestus nii maksumaksja kui ka maksuhalduri jaoks kergemaks. Lihtsustusnormid on vajalikud proportsionaalsuse põhimõtte täitmiseks. Õiglane ja ühetaoline maksustamine ei saa olla eesmärk omaette, mis õigustaks väga kulukaid administreerimise skeeme. Samuti aitavad lihtsustusnormid tagada maksumaksjale suuremat õigluskindlust. Kuna lihtsustusnorm on erand maksu arvutamise üldisest korrast, st tegemist on maksukohustuse olulise elemendiga, mis mõjutab maksusumma suurust, siis peavad kõik sellised normid olema sätestatud maksuseaduses. Tegemist ei ole tehnilise küsimusega, mida võiks delegeerida ministrile. Lihtsustusnormid on õigustatud olukorras, kus kõrvalekalded ühetaolisest maksustamisest on ebaolulised, võrreldes administreerimise kokkuhoiuga.

Lihtsustusnormi põhiseaduspärasuse hindamisel tuleb kaaluda, kumb hüve on olulisem. Kui sõiduauto erisoodustuse maksubaas tervikmäärana oleks sellisel kujul sätestatud tulumaksuseaduses, tuleb hinnata, kui suur on lihtsustusnormist tulenev maksukohustuse suurenemine ja kas see on õigustatud. Samuti tuleb hinnata, kas see on vajalik ja kohane maksu administreerimise seisukohast. Oluline on jälgida ka seda, kui paljudele maksumaksjatele annaks lihtsustusnorm üldkorraga võrreldes koormavama ja kui paljudele soodsama tulemuse. Kui tervikmäära rakendamine on enamikul juhtudel üldkorraga võrreldes soodsam, siis võib sätestada ainult tervikmääras maksustamise.

Kui on oht, et tervikmäära rakendamine tooks paljudele maksumaksjatele kaasa üldkorraga võrreldes oluliselt suurema maksukohustuse, siis tuleb anda maksumaksjale võimalus kasutada alternatiivseid maksustamise viise. Sellisel juhul toimiks tervikmäär mingil määral mugavusmaksuna - kui maksumaksja ei pea näiteks vajalikuks pidada sõidupäevikut, siis maksab ta mõnevõrra suurema maksusumma. Kuna lihtsustusnormi eesmärk on tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine maksuõiguses, siis ei tohi tervikmäärades maksustamine mingil juhul olla vastuolus taotletava eesmärgiga, kõnealusel juhul administreerimise lihtsusega. Piiranguteta tervikmäärades maksustamine võib muutuda üsna ruttu absurdseks ja ebaõiglaseks.

Vaatlusalune määrus ei anna maksumaksjale valikuõigust ning seega peab iga tööandja, sõltumata ameti- ja erasõitude tegelikust mahust ja väärtusest, tasuma igakuiselt makse 2000 kroonilt. Sisuliselt on rahandusminister kehtestanud oma määrusega iseseisva objektiga maksu, sest maksumaksjale ei ole jäetud valikuvõimalust. See on aga vastuolus põhiseaduse §-ga 113, mille kohaselt kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused on sedavõrd olulised küsimused, et neid saab kehtestada ainult seadusega. Kui sõiduauto erisoodustuse tervikmäär oleks sätestatud tulumaksuseaduses, siis oleks küll saavutatud kooskõla põhiseaduse §-ga 113, kuid tekiks vastuolu põhiseaduse §-dega 11 ja 12, sest selline regulatsioon kohtleks maksumaksjaid ebavõrdselt. See ebavõrdsus ei oleks proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Seaduses peaks seega sätestama maksumaksjale valikuvõimalused (tervikmäär ning tegelike erasõitude ulatuse määramine). Ministri määruses saaksid olla ainult selgitused ja täpsustused, näiteks sõidupäeviku täitmise korra või kulutuste arvutamise metoodika kohta.

Seaduse reservatsiooni ei saa kindlasti tuua ohvriks maksusüsteemi lihtsusele ja administreerimise raskusele. Sõidupäevikute pidamine või muu taoline ei muuda maksumaksja jaoks maksuarvestust ebamõistlikult raskeks. Maksumaksjale peaks jääma valikuvõimalus selles osas, kas ta rakendab tervikmäära või vormistab suurema hulga dokumente ning peab arvestust ja tasub makse tegelikult erasõitude mahult.

Jälgides Eesti ajakirjanduses avaldatud seisukohti, on näha, et maksumaksjad on valmis täitma keerulisemaid maksuarvestuse reegleid. Paljud tööandjad täidavad juba praegu sõidu- ja garažeerimispäevikuid ning arvestavad erasõitude mahtu. Seega tuleks nendele anda võimalus pidada sobivamat erisoodustuse maksuarvestust. Pealegi tuleb arvestada, et kõikide teiste erisoodustuste puhul (näiteks veoauto kasutamine erasõitudeks, erakõned mobiiltelefonilt, tööarvuti kasutamine isiklikul otstarbel) peab tööandja arvutama välja turuhinnale vastava tegeliku erisoodustuse väärtuse. Tervikmäära tuleks vaadelda kui ajutist üleminekusätet, mis oli 2000. aastal vajalik selleks, et varem n-ö vaid paberil sätestatud erisoodustuse maksustamist üldse praktikas realiseerida. Praeguseks on see eesmärk täidetud ning õigusnorme tuleks maksuõiguskuulekuse arengust lähtuvalt edasi arendada.

Olukorras, kus erisoodustuse maksustamisel kehtib ainult alternatiivideta tervikmäär, mida iga aasta tõstetakse, muutub algselt tulumaksuna kehtestatud maksukohustus iseseisvaks maksuks, mille objektiks ei ole enam töötaja palgatulu, vaid tööandja sõiduauto kui objekt. Esiteks on tegemist põhiseaduse §-st 113 tuleneva seaduse reservatsiooni klausli rikkumisega. Teiseks oleks selline keskaegsele peamaksule sarnanev objektiivne maks vastuolus tänapäeva maksuõiguse kõige tähtsama põhimõttega, maksevõimelisuse põhimõttega. Auto kasutamine töösõitudeks ei saa olla rahaliselt hinnatav hüve ning erisoodustus. Kui määrus hakkab praktikas mõjuma selliselt, et tegelikult maksustatakse osaliselt ka töösõitude kulusid, siis muutuvad erisoodustusmaksud täiesti omaette maksuks.

Rahandusministri määruse seletuskirja viited riigieelarve tulude suurenemisele viitavad otseselt sellele, et maksustamise eesmärk hakkab väljuma tulumaksu piiridest. Praktikas on paljud maksumaksjad hakanud auto erisoodustusmaksu käsitlema spetsiifilise automaksuna, sest maksumaksja ei taju enam selle maksu seotust töösuhte ja palgatuluga. Selline kohtlemine, kus eri maksumaksjad peavad tasuma samasuguse maksusumma, sõltumata oma tegelikest kulutustest ettevõtlusega mitteseotud tegevusele, rikub muu hulgas põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. Enamikus Euroopa riikides arvestatakse sõiduautode puhul erisoodustuse hinna määramisel ka sõiduauto maksumust ning maksustamisel kasutatav tervikmäär võetakse protsendina sõiduauto hinnast. Eestis toimub aga maksustamine sõiduauto väärtusest sõltumata.

Martin Huberg

EML juhatuse liige

MaksuMaksja õigustoimetaja


[1] Rahandusministri 21.01.1994 määrus nr 20 „Tulumaksuseaduse rakendamise juhendi kinnitamine“. – RTL 1994, 6, lk 182.

[2] Vabariigi Valitsuse 27.05.1993 määrus nr 161 „Isiklike sõiduautode ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitamise kohta“. – RT 1993, 27, 472. See ei olnud varasema seaduse alusel kehtestatuna esimene määrus, kuid oli viimane, mis kehtis uue seaduse jõustumisel.

[3] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12.05.2000 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-2000.

[4] RT I 1999, 101, 903.

[5] Vabariigi Valitsuse 07.03.2000 määrus nr 78 „Isikliku sõiduauto teenistus-, töö- ja ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitise maksmise tingimused ja hüvitise piirmäär“. – RT I 2000, 20, 118. Määrus jõustati küll tagasiulatuvalt alates 01.03.2000, kuid Riigi Teataja seadust ja õiguse üldpõhimõtteid arvestades ei saanud see koormavas osas jõustuda enne 17.03.2000.

[6] Vabariigi Valitsuse 20.12.2002 määrus nr 426 „Isikliku sõiduauto teenistus-, töö- ja ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitise maksmise tingimused ja hüvitise piirmäärad“. – RT I 2002, 107, 645.

[7] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12.05.2000 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-2000. – RT III 2000, 13, 140.

[8] Riina Kallas. Jürgen Ligi: kus on kaabakluse piir? – EPL Ärileht, 22.10.2013.

[9] Lasse Lehis. Tulumaksuseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tartu: 2000, lk 817.

[10] Viide 1.

[11] Rahandusministri 30.05.1994 määrus nr 107 „Muudatuste tegemine tulumaksuseaduse rakendamise juhendis“. – Avaldamismärge teadmata.

[12] Rahandusministri 30.12.1993 määrus nr 205 „Eesti Vabariigi sotsiaalmaksu seaduse rakendamise juhendi kinnitamine“. – RTL 1994, 2, lk 39.

[13] Tulumaksuseaduse muutmise seadus, § 28. – RT I 1997, 72, 1186.

[14] Rahandusministri 29.12.1999 määrus nr 120 „Tulumaksuseadusest tulenevate õigusaktide kinnitamine“. – RTL 2000, 1, 2.

[15] Rahandusministri 03.10.2001 määrus nr 83 „Määruse „Tulumaksuseadusest tulenevate õigusaktide kinnitamine“ muutmine“. – RTL 2001, 114, 1614.

[16] Kalle Kägi. Autode erisoodustuse maksustamine nõuab erireegleid. – MaksuMaksja, 2002, 11, lk 14.

[17] IX Riigikogu 2.12.2002 stenogramm. Kättesaadav Riigikogu kodulehel: www.riigikogu.ee.

[18] Lk 23. Elektrooniliselt kättesaadav õiguskantsleri kodulehel: http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/6iguskantsleri_2002._aasta_tegevuse_ylevaade.pdf.

[19] Rahandusministri 25.02.2003 määrus nr 40. – RTL 2003, 31, 470.

[20] Palgaseaduse, tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse, kogumispensionide seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seadus, § 2 p 37. – RT I 2002, 111, 668.

[21] Tulumaksuseaduse muutmise seadus, § 1 p 2. – RT I 2003, 18, 105.

[22] Rahandusministri 13.01.2011 määrus nr 2 „Erisoodustuse hinna määramise kord“. - RT I, 19.01.2011, 12.

[23] Martin Huberg. Igal arvestusel on oma piir. – MaksuMaksja, 2012, 1, lk 32.

[24] Riina Kallas. Jürgen Ligi: auto omamine ei tohi olla lõputult soodus. – Eesti Päevalehe Ärileht, 22.10.2013.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo