Maksumaksja portaal - Nõue juhatuse liikme vastu aegub viie aastaga. Arsi Pavelts - 2013 > august (nr 8) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2013 > august (nr 8) > Nõue juhatuse liikme vastu aegub viie aastaga. Arsi Pavelts
Nõue juhatuse liikme vastu aegub viie aastaga. Arsi Pavelts


Käesoleva aasta mais tegi Riigikohus pretsedenti loova otsuse, milles leidis, et juhatuse liikme vastu suunatud kahjunõuded aeguvad viie aasta möödudes rikkumise toimepanemisest. Otsuse muudab problemaatiliseks Riigikohtu puudulik argumentatsioon ja taotletud eesmärgi küsitavus.

Riigikohtu otsus

08.05.2013 otsusega kohtuasjas 3-2-1-191-12 jõudis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi täiskoosseis järeldusele, et juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tulenev äriühingule kuuluv ja juhatuse liikme vastu suunatud kahjunõue aegub erandlikult viie aastaga. Seejuures ei hakka aegumine kulgema mitte siis, kui kahjust sai teada kas teine juhatuse liige või äriühingu aktsionärid-osanikud, vaid kohustuse rikkumise hetkest. Nii hakkab näiteks ebasoodsast tehingust või alusetust väljamaksest tulenev äriühingu juhatuse liikme vastu suunatud nõue aeguma tehingu või alusetu väljamakse tegemisest, mitte aga selliste asjaolude ilmnemisest.

Kolleegium märkis, et äriühingu juhatuse liikme vastutusele kohalduv regulatsioon ja selles ette nähtud viieaastane aegumistähtaeg on erisäteteks üldise aegumise regulatsiooni osas. Selline regulatsioon on ühelt poolt erandlik ning teiselt poolt ammendav. Viimane tähendab, et kuigi seaduses sätestatud üldreegel näeb ette, et nõuded võlgniku vastu, kes on rikkunud tehingust tulenevaid kohustusi tahtlikult, aeguvad kümne aastaga (TsÜS § 146 lg 4), ei ole see kohaldatav juhatuse liikme vastutuse osas. Seega, juhatuse liige, kes põhjustab äriühingule kahju tahtlikult või isegi pettuslikult, vabaneb kahju tekitamisega seotud kahjust viie aasta möödudes. Pikenenud aegumistähtaeg juhatuse liikmeid ei ohusta.

Sisemine kriitika

Tsiviilkolleegium ei ole otsuse tegemisel olnud siiski päris ühtne. Nii on riigikohtunik Henn Jõks kohtuotsuse eriarvamuses leidnud, et TsÜS § 146 lõige 4 on kohaldatav erisättena ÄS § 315 lõike 3 suhtes ning juhatuse liikme kohustuste tahtlikul rikkumisel kohaldub seega kümneaastane aegumistähtaeg. Jõks rõhutab, et seeläbi oleks tagatud tehinguliste nõuete aegumistähtaegade terviklik käsitlus, samuti oleks tagatud pikem aegumistähtaeg pahatahtlike rikkumiste puhuks. Kuna tahtliku rikkumise kohaldamisala on Riigikohtu praktikas võrdlemisi kitsas, ei võiks pikem aegumistähtaeg hirmutada hoolsaid ja ausaid juhatuse liikmeid. Küll võib Jõksi hinnangul kolleegide seisukoht julgustada juhatuse liikmeid, kes rikuvad oma kohustusi tahtlikult või petturlikul viisil. Sellise käsitlusega on raske mitte nõustuda.

Välimine kriitika

Riigikohtu otsuse muudab problemaatiliseks ja (õiguslikult) küsitavaks selle puudulik argumentatsioon. Täpsemalt, Riigikohus on eelistanud põhjendustele ja argumentidele paljasõnalist konstateerimist. Selline kohtulahend ei ole paraku veenev ega tekita majanduskäibes osalejatele õiguskindlust. Seejuures on Riigikohus vaadanud mööda õiguskirjanduses väljendatud seisukohtadest, samuti on otsus osaliselt vastuolus Riigikohtu enda varasema praktikaga.

Mis on pildil valesti?

Kogu vaidlus taandub lõppastmes järgnevale:

· TsÜS § 146 lõike 1 järgi on tehinguliste nõuete aegumistähtaeg kolm aastat. Tegemist on üldreegliga, mis kohaldub kõigile tehingulistele nõuetele. Vaidlus puudub, sh Riigikohtu praktika tasandil, et juhatuse liikme vastu suunatud nõue on olemuslikult tehinguline.

Kuna tegu on üldsättega (lex generalis), võib seaduses sätestatud juhul olla nõude aegumistähtaeg kas lühem või pikem kui kolm aastat. Nii on see näiteks ehitise puudustest tulenevate nõuete (TsÜS § 146 lg-te 2 ja 3 järgi viis aastat) ja veolepingust tulenevate nõuete puhul (VÕS § 802 lg 1 järgi üks aasta).

Spetsiifilise erandi sätestab ka ÄS § 315 lõige 3, mille kohaselt on juhatuse liikme vastu suunatud nõude aegumistähtaeg viis aastat. Selline eriregulatsioon on kooskõlas TsÜS § 146 lõike 1 mõttega;

· TsÜS § 146 lõike 4 järgi on tehingulise nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustust on rikutud tahtlikult. Seejuures tuleb rõhutada, et TsÜS § 146 lõike 4 selge sõnastuse kohaselt laieneb tahtliku rikkumise puhuks ette nähtud pikendatud kümneaastane aegumistähtaeg kõigile tehingulistele nõuetele. Seadus viitab otseselt, et see kohaldub ka TsÜS § 146 lõigetes 1–3 sätestatud juhtumitele, sh nendes ette nähtud eranditele. Sellist tõlgendust toetab üheselt ka õiguskirjandus, kus märgitakse, et teistsugune aegumistähtaeg saab kõne alla tulla üksnes juhul, kui seadus sätestab eriregulatsiooni spetsiifilisest õigussuhtest tuleneva tahtliku rikkumise puhuks.[1] Teisisõnu, spetsiifiline regulatsioon peab olema sätestatud ka tahtliku rikkumise juhuks. Kuna äriseadustikus puuduvad vastavad erinormid, kohaldub TsÜS § 146 lõige 4 ka juhatuse liikme vastutusele.[2]

Eeltoodud seaduse süstemaatikat on Riigikohus ise tunnustanud 24.10.2008 tehtud lahendis kohtuasjas nr 3-2-1-83-08, märkides ettevõtte üleminekust tulenevate nõuete aegumise osas, et kuigi VÕS § 183 lõige 3 näeb ette erisättena viieaastase aegumistähtaja, ei välista see TsÜS § 146 lõike 4 järgset kümneaastast aegumistähtaega kohustuste tahtliku rikkumise korral. See tähendab, et tahtliku rikkumise puhuks ette nähtud pikendatud kümneaastane aegumistähtaeg kehtib kõigile tehingulistele nõuetele.

Lahendades ÄS § 315 lõike 3 järgi küsimust juhatuse liikme vastu suunatud nõuete aegumisest, ei ole Riigikohus eelmärgitud seadusesätetele ning õiguskirjanduses väljendatud argumentidele tähelepanu pööranud. Muu hulgas on Riigikohus jätnud põhjendusi esitamata kõrvale oma varasema praktika (vt eelmine lõik). Kahetsusväärne on, et Riigikohus ei ole pidanud arutelu selliste asjaolude üle isegi vajalikuks, märkides lakooniliselt, et äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub ÄS § 315 lõige 3 kui erisätte järgi üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. Sellise ühelauselise väitega kogu analüüs ka piirdub. Millest selline järeldus on tuletatud, kuidas on see kooskõlas seaduse üldise süstemaatikaga ning millised on sellise tõlgenduse kasuks rääkivad argumendid — jääb paraku täielikult selgusetuks.

Mingit aimdust Riigikohtu tõlgenduste taustast võib saada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.05.2013 otsuse (kohtuasi nr 3-2-1-40-13) punktist 20, kus märgitakse, et ÄS §-s 315 sätestatud aegumistähtaja mõtteks on ajaliselt piirata ja kaitsta juhatuse liikmeid aastaid hiljem esitatavate nõuete eest. Selline argumentatsioon TsÜS § 146 lõike 4 kohaldamata jätmiseks ei ole siiski veenev, kuivõrd igasuguse aegumistähtaja (olgu see tsiviil- või karistusõiguslik) eesmärk on tekitada õigusrahu, s.o vältida aastaid hiljem esitatavaid nõudeid. Seadusandja on aga selgelt ette näinud, et isik, kes paneb rikkumised toime tahtlikult või pettuslikult, ei vääri tavapärase aegumistähtajaga kaasnevat kaitset ning peab arvestama nõuete pikema esitamise võimalikkusega. Õiguspoliitiline otsustus on, et petturi vastutus peab olema kõrgendatud. Sellele on raske vastu vaielda.

Praktiline tagajärg

Nõuete pikendatud aegumistähtaeg kohustuste tahtliku rikkumise või petturliku kahju tekitamise puhul põhineb õigluse ning poolte tasakaalustatud huvide põhimõttel.

Pikendatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamise vajadus tõusetub enamasti äriühingu pankrotistumise, juhatuse vahetumise või ettevõtte müügi järgselt. Võib väita, et pankrotistunud äriühingute juures on peaaegu reegliks kujunenud, et juhatuse liikmed, olles samal ajal sageli ka osanikuks või aktsionäriks, on aastate jooksul teinud tehinguid, mis ei lähtu äriühingu huvidest, eelistavad juhatuse liikmega seotud äriühinguid teistele võlausaldajatele või põhjustavad ühingule muul moel kahju. Selline kahju tekitav käitumine on sageli pikaajaline ja ulatub aastate taha, mõjutamata küll ehk vahetult tehingu tegemisel äriühingu maksevõimet ja seeläbi võlausaldajate huve, kuid mille tähtsus aktualiseerub ettevõtte pankrotistumisel.

Riigikohtu otsus toob kaasa olukorra, kus pankrotihaldurite poolt pankrotivara suurendamine ja võlausaldajate nõuete rahuldamine kohustusi rikkunud ja kahju tekitanud juhatuse liikmete vastu nõuete maksmapaneku kaudu on tulevikus oluliselt raskendatud või isegi välistatud. Väita, et tahtlikult või petturlikult juhatuse liikme kohustusi rikkunu vajab seaduse silmis suuremat kaitset kui tädi Maali tänavalt, kes varjab kasutatud pesumasina müügil selle vigu naabrinaise Asta eest (kohaldub TsÜS § 146 lg 4 järgne kümneaastane aegumine), on äärmiselt küsitav. Seda enam, et sellised põhjendused Riigikohtu otsusest ei nähtu.

Arsi Pavelts

Advokaadibüroo VARUL vandeadvokaadi vanemabi




[1] Vt P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Juura: 2010, § 146 kommentaar 3.3.7.3.

[2] Samas.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2017 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo