Maksumaksja portaal - Põhiseadusvastaselt enamtasutud riigilõivu tagastamise piirangust — kas õigluse tupiktee? Arsi Pavelts - 2013 > mai (nr 5) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2013 > mai (nr 5) > Põhiseadusvastaselt enamtasutud riigilõivu tagastamise piirangust — kas õigluse tupiktee? Arsi Pavelts
Põhiseadusvastaselt enamtasutud riigilõivu tagastamise piirangust — kas õigluse tupiktee? Arsi Pavelts

02.04.2013 tegi Riigikohtu üldkogu põhimõttelise ja võib öelda, et negatiivselt üllatava lahendi (kohtuasi 3-2-1-140-12), mis puudutas õigust taotleda põhiseadusega vastuolus oleva ja seega ebaproportsionaalselt kõrge riigilõivu tagastamist. Teisisõnu nentis Riigikohus, et kuigi esineb oluline kahtlus isiku põhiõiguste lubamatu riive suhtes, tuleb riigilõivu tagastamise taotlus jätta formaalsetel põhjustel menetlemata. Seejuures on Riigikohus opereerinud küsitavate ja ebaveenvate põhjendustega. Kas tõesti astutakse otstarbekuse ettekäändel õigluse vastu?

Riigikohtu otsus põhiseadusevastase riigilõivu tagasinõudeõigusest tsiviilkohtumenetluses

Oma olemuselt kujutab riigilõivu tasumise kohustus avalikule teenusele või toimingule ligipääsu piirangut, kuivõrd igasugune täiendav tingimus avaliku teenuse saamiseks on piirang. Põhiseaduse alusprintsiipidest tulenevalt peavad aga mis tahes avaliku võimu seatud piirangud olema õigusriigis õigustatud ehk proportsionaalsed, inimkeeli lihtsustatult öelduna mõistlikud. Seega, mitte igasugune piirang ei ole lubamatu, eksisteerivad ka lubatud piirangud. Enamik piiranguid, nt liikluseeskirjadest või ehitusseadusest tulenevad nõuded ongi demokraatliku ühiskonna toimimise seisukohast möödapääsmatud ja mõistlikud.

anchorPõhiseaduse §-st 15 tuleneb isiku põhiõigus vaidlustada igasugune riigivõimu poolne sekkumine isiku õigustesse, sh nõuda mis tahes isiku õiguste rakendamisele ebamõistlike piiravate tingimuste seadmise põhiseadusvastaseks tunnistamist. Sellist menetlust nimetatakse ka õiguste riive põhiseaduslikkuse kontrolliks. Viimane tähendab lõppastmes seda, et Riigikohus peab erinevate põhiseaduslike väärtuste kaalumise teel otsustama, kas vaidlustatud õiguste riive sellisel kujul on lubatud või mitte. Sellisele põhiseaduslikkuse kontrollile alluvad ka riigilõivud kui kohtumenetlusele ligipääsu piirangud. Nii võib ebamõistlikult kõrge riigilõiv olla lubamatu piirang isiku kohtulike õiguste kaitseks ning seega vastuolus põhiseaduslike garantiidega. Sellised piirangud on õigusriigis lubamatud ja seega olemuslikult kehtetud.

Riigikohus on viimastel aastatel vaadanud kriitilise pilguga üle tsiviilkohtumenetluses hagilt ja apellatsioonkaebuselt tasutavate riigilõivumäärade põhiseaduslikkuse. Selle tulemusena on ebaproportsionaalselt kõrged riigilõivumäärad korduvalt, sh tagasiulatuvalt, kehtetuks tunnistatud. Seda peamiselt põhjendusega, et liigselt kõrge riigilõiv piirab õigustamatult (s.o ebaproportsionaalselt) isiku kohtusse pöördumise ja kohtuotsuse edasikaebamise põhiõigust. Selle tulemuseks on, et isiku põhiseaduslik õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse muutub üksnes näilikuks. Põhiõigused, sh õigus pöörduda kohtusse, ei saa olla üksnes formaalsed. Selline piirang on kahtlemata vaidlustatav õiguste riive põhiseaduslikkuse kontrolli teel (PS § 15).

Põhiseadusega vastuolus oleva riigilõivu tasumine tähendab väga lihtsustatult, et riik nõuab või on nõudnud lõivu tasumist ulatuses, milles ta ei ole selleks põhiseaduse alusprintsiipidest tulenevalt õigustatud. Seejuures ei oma põhiõiguste lubamatu riive kontekstis olemuslikult tähendust, kas selline lõiv tuleb eesootava menetlustoimingu (nt hagi või apellatsioonkaebuse läbivaatamise taotluse) eest alles tasuda või on isik seda juba teinud, soovides ebaõiglaselt enam tasutu hilisemat tagastamist. Mõlemal juhul on tegu põhiseadusega vastuolus oleva lõivu tasumise kohustusega. Sellist kohustust ettenägev seadus on kehtetu.

02.04.2013. aasta üldkogu otsuses leidis Riigikohus aga, et olukorras, kus isik taotleb tagasiulatuvalt kord juba tasutud lõivu tagastamist, saab seda teha ainult enne menetluse, mille raames lõiv tasuti, lõppemist. Hilisemad taotlused tuleb jätta läbi vaatamata, ehkki tasutud lõiv võis olla põhiseadusega vastuolus. Sisuliselt leidis üldkogu, et isik saab tema suhtes toime pandud põhiõiguste riivele tugineda üksnes piiratud aja jooksul, s.o üksnes tema kohtuasja menetluse lõppemiseni.

Üldkogu põhjendas sellist tõlgendust ja põhiõiguste riive lubatavust viidetega õiguskindluse ja menetlusökonoomia põhimõtetele, märkides, et selline regulatsioon aitab vältida arvukate riigilõivu tagastamise taotluste menetlemist kohtutes ja tagada seeläbi kohtusüsteemi suutlikkuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Sellised Riigikohtu argumendid on tugevalt küsitavad.

Riigikohtu otsuse sisemine kriitika

Kogu vaidluse muudab tähelepanuväärseks see, et üldkogu ei olnud selles küsimuses kaugeltki üksmeelel. Nii on kuus riigikohtunikku jäänud eriarvamusele, leides, et selline tõlgendus ei põhine kehtival seadusel. Kohtunike eriarvamuses märgitakse: On ebaloogiline, et sama taotluse lahendamisel saab kuni asjas otsuse jõustumiseni lõivu põhiseadusvastasusele tugineda (see tuleneb otsusest asjas nr 3-4-1-13-12), edaspidi aga mitte. Lõivu tagastamise taotluse lahendamise kontekstis on asjas menetluse enda lõppemine juhuslikku laadi ajahetk, mis ei mõjuta lõivu tagastamise taotlust ega selle lahendamist. Samuti on leitud, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 150 lõikest 6 tulenevalt saab enamtasutud riigilõivu tagastamist nõuda kahe aasta jooksul selle aasta lõpust, millal lõiv tasuti, ning seda õigust ei ole piiratud menetluse lõppemise ajaga.

Seega pole ka osa riigikohtunike hinnangul veenvaid argumente, miks isik saab enamtasutud riigilõivu tagastamist nõudes tugineda lõivu põhiseadusvastasusele üksnes kuni esialgse menetluse lõppemiseni, mitte aga tagasiulatuvalt. Põhiseaduslike õiguste lubamatut riivet selline üksnes formalistlik nüanss olemuslikult kuidagi ei muuda. Eriarvamustes on tabavalt märgitud, et selline põhiõiguste kitsendav tõlgendamine on ohtlik pretsedent, mille järgi on seadusandjal võimalik ette näha isikute avaldusi või taotlusi, mille lahendamisel saab põhiseaduspärasuse kontrolli välistada.

Kuidagi ei saa mööda vaadata kohtuotsusega mitte nõustunud riigikohtunike järgmisest põhimõttelisest seisukohavõtust: Üldkogu on õigustanud isiku põhiõiguste riivet õiguskindluse ja menetlusökonoomiaga. Seejuures on just õiguskindlusega argumenteerimine äärmiselt küsitav, kuna sellele peaksid saama tugineda üksnes põhiõiguste kandjad, mitte aga riik. Samuti on küsitav menetlusökonoomia argument, sest selle argumendiga ei saa elimineerida seadusega lubatud tagastamismenetluses põhiseaduslikkuse järelevalvet. Sisuliselt on üldkogu tõrjunud taotluse põhjendusega, et selle lahendamine on riigile liiga tülikas.

Seega on viidatud lahend tekitanud ka Riigikohtu sees tugevaid erimeelsusi ja pingeid. Kohtukoosseisu või üldkogu enamuse osas eriarvamusele jäämine ei ole siiski midagi tavapäratut. Ka palju kirgi kütnud Euroopa stabiilsusmehhanismi ehk ESM lahendis jäi erinevatel põhjustel koguni kümme kohtunikku üheksateistkümnest eriarvamusele. Eriarvamustele jäämine kinnitab veelgi õiguse tõlgendamise subjektiivsust.

02.04.2013 Riigikohtu üldkogu lahend on aga problemaatiline eelkõige tulemuse saavutamiseks kasutatud argumentide ebaveenvuse tõttu. Nii on Riigikohus keeldunud riigilõivu tagastamisest põhjendustel, mille kohasus on võrdlemisi küsitav — nagu ilmnes ka eriarvamusele jäänud kohtunike avaldustest. Riigikohtu kasutatud argumendid muudab tavapäratuks see, et reeglina on need lubatud üksnes kodanikule suhetes riigiga, kaitstes üksikisikut seadusandja sõnamurdliku ja omavolilise käitumise eest, mitte aga ei sea eesmärgiks kaitsta riiki kodaniku eest. Millistest kaalutlustest lähtuvalt on Riigikohus jõudnud teistsugustele järeldustele, jääb kohtuotsuses paraku selgusetuks. Vaatame Riigikohtu esitatud põhjendusi — õiguskindluse ja menetlusökonoomia argumenti — lähemalt.

Õiguskindlus kellele ja milleks?

Riigikohtu õiguskindluse põhimõttele tuginev argumentatsioon ei ole veenev. Võib isegi väita, et Riigikohtu seisukoht pigem murrab üksikisiku õiguskindlust ja õiguspärast ootust suhetes riigiga. TsMS § 150 lõike 6 selgest sõnastusest on üksikisiku jaoks loodud õigustatud ootus, et ta saab riigilõivu tagastamist nõuda kahe aasta jooksul. Ning seda ilma piiranguteta. Riigikohtu tõlgendus välistab aga sellise seaduse selgel sõnastusel põhineva õiguspärase ootuse. Paraku ei ole Riigikohus aga üksikisiku õigustatud ootust suhetes riigiga isegi kaalumisele võtnud, keskendudes üksnes riigi huvidele. Samuti jääb Riigikohtu lahendist selgusetuks, kuidas saab sõnastuselt ühemõtteline seadusesäte rikkuda riigi väidetavat õigustatud ootust suhetes kodanikega. Riigil ei saa põhimõtteliselt tekkida õiguskindlust enam tasutud riigilõivu endale hoidmise osas olukorras, kus seadus sellele tuge ei paku. Ka paralleel haldusakti vaidlustamise 30-päevase piiranguga (HKMS § 46) ei ole kohane, kuna TsMS § 150 lõige 6 näeb selgelt ette kaheaastase tähtaja. Seega ei ole õiguskindluse argument veenev. Seda enam, et õiguskindluse põhimõtte tähendus ja kohasus vaidluse kontekstis on jäetud analüüsimata.

Menetlusökonoomia — kas argument iseeneses?

Ka Riigikohtu tuginemine menetlusökonoomia argumendile on küsitav. Otsusest ei nähtu analüüsi ega statistikat, mille alusel saaks järeldada, et potentsiaalsete riigilõivu tagastamise taotluste esitamine võiks kohtute tegevuse ummistada ning rikkuda tõhusa õiguskaitse mõistliku aja jooksul. Just sellisele võimalikule stsenaariumile on Riigikohus viidanud. Paraku veenvate selgitusteta.

Menetlusökonoomia kontekstis tuleb rõhutada, et riigilõivu tagastamine toimub lihtsas ja formalistlikus kirjalikus menetluses, olemata aeganõudev ega koormav. Tegemist on üksnes kuiva õiguse kohaldamise küsimusega, mille juures puudub tõendite analüüs, tunnistajate ülekuulamine jms ressursikulukad menetlustoimingud. Kuna lõivu tagastamise küsimuse lahendab enamasti sama kohtukoosseis, kes oli vastutav põhivaidluse eest, puudub ka võimalik täiendav ressursikulu vaidluse asjaoludega tutvumisele. Seega ei ole kokkuvõttes sisulist vahet, kas sama kohtukoosseis lahendab riigilõivu põhiseaduslikkuse küsimuse põhimenetluse ajal või selle järgselt — aja ja vaeva hulk on sama.

Ka riigikohtunik J. Põld on kohtuotsuse eriarvamuses leidnud, et Riigikohtu üldkogu põhjendused viitega menetlusökonoomia põhimõttele ei ole veenvad, kuna /---/ sellise seisukoha esitamisel on tähelepanuta jäetud, et seaduses on juba olemas menetlusökonoomia huve teeniv regulatsioon, mis võimaldab vältida selliste arvukate riigilõivu tagastamise taotluste sisulist menetlemist, milles pärast kohtulahendi jõustumist tõstatatakse küsimus tagastamisele kuuluva riigilõivu põhiseadusvastasusest.

Eeltoodud selgitused kinnitavad üksnes menetlusökonoomia argumendi küsitavust ja ebaveenvust.

Õigusteooria — kas üksnes formaalsus?

Lõpetuseks ei saa Riigikohtu tõlgenduse valguses eirata sajanditepikkust õigusteooriat, mille käigus on välja töötatud õigusnormide tõlgendamise meetodid. Vastavalt on igasuguse õigusnormi tõlgendamise lähtepunktiks ja keskmeks selle sõnastus ehk normi keelelis-grammatiline väljendus. Teisisõnu tuleb eelkõige lähtuda normi objektiivse tõlgendamise põhimõttest. Selline lähenemine on leidnud laialdast tunnustust ka Saksa õigusteoorias, muu hulgas Saksamaa Liitvabariigi Konstitutsioonikohtu pikaajalises praktikas. Õigusnormi keelelis-grammatilisest objektiivsest sisust teistsugusele järeldustele jõudmine saab kõne alla tulla üksnes väga kaalukatel ja kontrollitavatel põhjendustel, eelkõige, kui selleks annab alust seadusandja selge teistsugune tahe õigusnormi kehtestamisel (nn ajaloolis-subjektiivne tõlgendamise teooria). Viimane peaks reeglina väljenduma seaduseelnõu seletuskirjas, seaduse preambulis vms. Ajaloolis-subjektiivne tõlgendusmeetod on laiaulatuslikult kasutusel nt Euroopa Kohtu praktikas.

Vaatlusaluses riigilõivu tagastamisnõude kontekstis sätestab TsMS § 150 lõige 6 üheselt, et riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti. Punkt. Seadus ei näe ühelgi viisil ette piirangut, et riigilõivu tagastamist ei saaks nõuda tagantjärele, sh menetluse lõppemise järgselt. Seega seaduse keelelis-objektiivne tõlgendus ei toeta Riigikohtu seisukohti.

Riigikohtu järeldusi ei ole võimalik tuletada ka nn ajaloolis-subjektiivse tõlgendamise teooriast ehk analüüsides seadusandja tahet seaduse väljatöötamisel. TsMS eelnõu seletuskirjast ega muudest alusdokumentidest ei nähtu toetust Riigikohtu tõlgendustele.

Seega kaks keskset õiguse tõlgendamise meetodit — keelelis-objektiivne ja ajaloolis-subjektiivne — ei paku Riigikohtu järeldustele tuge. Igal juhul ei nähtu need kohtuotsusest. On äärmiselt küsitav, millistest seaduslikest ja õigusteoreetilistest kaalutlustest tulenevalt on Riigikohus lõppjäreldustele jõudnud. Nagu eelnevalt märgitud, ˛ongleerimine õiguskindluse ja menetlusökonoomia argumentidega ei ole veenev.

Last but not least. Riigikohtu üldkogu lahend on teatavas vastuolus ka Riigikohtu enda varasema praktikaga. Nii on Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.04.2012 lahendis (kohtuasi nr 3-2-1-37-12) leidnud, et menetlusosalisel on põhimõtteliselt õigus põhiseadusvastaselt tasutud riigilõivu tagastamist taotleda ka pärast kohtumenetluse lõppu. Seda isegi juhul, kui tema põhimenetluse käigus esitatud samasisulist taotlust ei ole rahuldatud.

Kokkuvõtteks

Põhiõiguste riive lubatavuse raames kehtib põhimõte, et mida intensiivsem on isiku õiguste riive, seda kaalukamad ja veenvamad peavad olema riivet õigustavad argumendid. Vaidlusalusel juhul puuduvad autori hinnangul põhjendused, mis õigustaks põhiseadusvastaselt tasutud riigilõivu tagastamisest keeldumist. Riigikohtu seisukohti ei toeta õigusteoorias õigusnormide tõlgendamisel prevaleerivat tähendust omavad keelelis-objektiivne ega ka ajaloolis-subjektiivne tõlgendusmeetod. Vastavalt puuduvad head argumendid, mis õigustaksid seaduse ühemõttelisest sõnastusest teistsugustele tulemusele jõudmist. Kahtluse korral tuleks isiku põhiõiguste riive lubatavust tõlgendada kitsendavalt, s.o üksikisiku kasuks. Ka Riigikohtu kasutatud õiguskindluse ja menetlusökonoomia argumendid on vaidlusaluse TsMS § 150 lõike 6 kontekstis äärmiselt küsitavad.

Kokkuvõttes võib väita: viidatud üldkogu lahendiga on Riigikohus andnud selge signaali, et enamtasutud riigilõivu tagastamise tagasiulatuv taotlemine on edaspidi oluliselt piiratud. Selline tulemus teenib kahtlemata riigieelarvelisi eesmärke, paraku aga üksikisiku huvide arvel ja väga küsitavate õiguslike põhjendustega. Parafraseerides Neil Armstrongi — Riigikohtu otsusel on marginaalne mõju riigieelarvele, aga hiiglaslik mõju üksikisiku rahakotile.

Autor väljendab artiklis üksnes oma isiklikku arvamust.

Arsi Pavelts

advokaadibüroo VARUL advokaat

Tartu Ülikooli õigusteaduskonna doktorant
  Print article Send article

| EML © 2006 - 2017 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo