Maksumaksja portaal - Suur Vend jälgib tähelepanelikult kütusemuulasid. Martin Huberg - 2013 > märts (nr 3) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2013 > märts (nr 3) > Suur Vend jälgib tähelepanelikult kütusemuulasid. Martin Huberg
Suur Vend jälgib tähelepanelikult kütusemuulasid. Martin Huberg

Oleme juba mõnda aega ajakirjas kajastanud probleeme, mis puudutavad kütuse toimetamist Venemaalt Eestisse — loomulikult tavaliselt lihtsurelike kasutuses olevate sõiduvahendite standardsetes kütusepaakides, mitte mingis muus vormis ega muul viisil.

Olgu lühidalt veel meelde tuletatud, et kõigepealt loodi taevad ja maad, siis sisepõlemismootor ning pärast Venemaa ja Eesti „taasloomist“, täiesti kontrollimatute riikide vahele kontrolljoone tõmbamist, maksude kehtestamist ja veel mõningaid sündmusi avastati, et kaubad (nii vedelad kui ka tahkes olekus) kipuvad Venemaalt Eestisse liikuma. Seejuures on märkimisväärne, et nii tahkes kui ka vedelas olekus kaubad kipuvad olema paakides. Peale röntgenimasina piirile viimist suudeti küll tuvastada paakidest kaubad, mis ei võtnud neid ümbritseva paagi kuju, kuid tuvastati ka üks puudus — röntgen ei suutnud tuvastada kaupade Eestisse liikumise ärilist eesmärki. Ja siis läks kellegi peas põlema tuluke — mis siis, kui ei hakkakski kaupade liikumise eesmärki tuvastama, vaid lihtsalt ütleks, et nii on? Sest ega maailmade ja taevaste loomisele ka just erilist õiguslikku motivatsiooni ega sisemonoloogi eelnenud.

Kuigi võib arvata, et tegelikult siiski mõeldi natukene rohkem, jääb maksuameti ja Rahaministeeriumi tegevusest just selline mulje.

ATKEAS eelnõu

Niisiis on Rahandusministeerium koostanud ning e-õiguses kooskõlastamiseks välja pannud alkoholi-, tubaka-, kütuse ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu.[1] Seaduseelnõu seletuskirjas selgitatakse, et eelnõus kavandatu kohaselt muudetakse teises liikmesriigis asuvate õhusõidukite ja laevade aktsiisikaubaga varustamise korda, määratletakse liiduvälisest riigist Eestisse toodud aktsiisikauba toomise juhuslikkus, mis on aktsiisivabastuse tingimuseks vastavalt Euroopa Liidu direktiivile ning tehakse muid redaktsioonilisi täpsustusi õigusselguse huvides.

Keskendugem teemaderingile, mis seondub kütusega ning selle „juhuslikkusega“, mis kipub vägisi ettemääratuse vormi võtma.

Praegu kehtiv ATKEAS § 68 lõige 1 näeb ette, et Eestisse sissesõidul on mootorsõiduki standardses kütusepaagis või erikonteineri standardses kütusepaagis, kaasa arvatud veemootorsõiduki standardses kulutankis ja -paagis olev, samas mootorsõidukis tarbitav ning sõiduki sihtkohta jõudmiseks vajalik kütus aktsiisivaba.

Sama sätte neljanda lõike teine lause täpsustab, et aktsiisivabastust ei kohaldata, kui sõiduki valdaja tegevusest ilmneb, et kütust veetakse sisse kaubanduslikul eesmärgil.

MTA tõlgendus selle sätte kohta oli mäletatavasti võrdlemisi vaba ning riigieelarve tuludele suunatud — kui kütust oli hinnanguliselt rohkem kui sihtkohta jõudmiseks vajalik või kui piiriületus oli sage, loeti sissevedu kaubanduslikul eesmärgil toimunuks ning inimesed pidid piiril kütuseaktsiisi ning käibemaksu tasuma.

Nii meedia kui ka õiguskantsler tõstatasid küsimusi MTA tegevuse seaduslikkuse osas[2] ning nüüd „lahendataksegi“ see probleem justkui mängleva kergusega.

Kavandatav uus kord (ATKEAS § 68 lg 1) näeb ette: Kalendrikuu jooksul esmakordselt liiduvälisest riigist mootorsõiduki või veemootorsõidukiga Eestisse saabumisel on reisijal mitteärilisel eesmärgil lubatud tuua samas mootorsõidukis tarbimiseks aktsiisivabalt kütust mootorsõiduki või veemootorsõiduki standardses kütusepaagis või veemootorsõiduki kulutankis ning kuni 10 liitrit kütusekanistris.

Ühest küljest kehtib maksuvaba piirmäär reisija enda suhtes, sest piiratakse ka teise sõidukiga sisenemisel aktsiisivabastuse rakendamine, kui samal kuul on ühendusevälises riigis juba käidud. Teisest küljest piiratakse vabastuse rakendamist ka sõiduvahendiga seonduvalt ning samal kalendrikuul ei saa ka erinevad reisijad sama sõiduvahendit kasutada ning aktsiisivabastust nautida (ATKEAS § 68 lg 2).

Seaduse seletuskiri selgitab, et viimatinimetatud seoste sätestamise eesmärk on sellise olukorra vältimine, kus reisija saab kütuse Eestisse toomise eesmärgil mööda minna ATKEAS § 68 lg-s 1 sätestatud juhuslikkuse kriteeriumist. Seletuskiri selgitab, et eelnõu kohaselt loetakse juhuslikku laadi toomiseks, kui aktsiisikaup tuuakse Eestisse esmakordsel sisenemisel kalendrikuu jooksul.

Seejuures on maksuhalduril õigus kaaluda aktsiisivabastuse kohaldamist aktsiisivaba koguse piires toodud kütusele, mis toodi liiduvälisest riigist Eestisse pärast esmakordset sisenemist kalendrikuu jooksul, juhul kui reisija ei ole piiriületuse kuule eelneva kuue kalendrikuu jooksul mootorsõidukiga liiduvälisest riigist Eestisse saabunud ning piiriületuse peamine eesmärk ei ole kütuse toomine (ATKEAS § 68 lg 3).

Selle osas leidis Siseministeerium eelnõule esitatud kooskõlastuskirjas, et see ei ole mõistlik, kohtleb isikuid ebavõrdselt ning on ka ebaproportsionaalne. Näiteks kui te tööasjus lihtsalt peate Venemaal käima — siis iga kuu alates teisest piiriületusest läheb kogu paagis olev kütus maksu alla (kui just Eestist väljumisel paagi sisu üle ei mõõdetud ja selle kohta deklaratsiooni ei koostatud), välja arvatud siis, kui eelneva poole aasta jooksul ei ole kordagi Venemaal käidud ning maksuametnik nii otsustab. Sigarettidega on sama lugu — kui teisel käigul on ka avatud pakk taskus, siis midagi teha ei ole, suitsud ongi kahjulikud… Loodetavasti ei tõlgenda Venemaa sellist regulatsiooni turismialase piiranguna, millele võiks vastastikkuse põhimõttel omapoolseid vastumeetmeid kohaldada.

Euroopa Liidu aspektist

Euroopa Liidus on aktsiisidest ja käibemaksust vabastamine reguleeritud direktiiviga 2007/74/EÜ kolmandatest riikidest saabuvate reisijate imporditava kauba käibemaksust ja aktsiisist vabastamise kohta.

Varem oli sama regulatsioon direktiivis 69/169/EMÜ rahvusvahelises reisiliikluses toimuva impordi suhtes kohaldatavat käibemaksu- ja aktsiisivabastust käsitlevate õigusnormide ühtlustamise kohta.

Uus direktiiv kehtib alates 1. detsembrist 2008, kuid on suures osas varasemaga kattuv ning sarnaselt käibemaksudirektiivile on ka selle direktiivi lõpus direktiivide sätete omavaheline vastavustabel.

Nagu meie aktsiisimuudatuste paketi seletuskiri ka viitab, tuginevad meie seaduse sätted direktiivile aktsiisivabastuste osas. Direktiivi 2007/74 alusel kohaldatakse aktsiisivabastust, kui aktsiisikauba toomine on juhuslikku laadi. Direktiivis ei ole täpsemaid juhiseid, millal lugeda aktsiisikauba toomine juhuslikuks, selgub aktsiisipaketi seletuskirjast. Seega tõttab appi „vapper viisik“ ja aitab Euroopa onudel-tädidel selgusele jõuda, mida siis lugeda juhuslikku laadi toomiseks: /---/ kui aktsiisikaup tuuakse Eestisse esmakordsel sisenemisel kalendrikuu jooksul.

See säte tuleneb direktiivi art 6 punktist a. Täpsemalt on sõnastus selline:

Maksuvabastuse kohaldamisel loetakse import mittekaubanduslikuks, kui see vastab järgmistele tingimustele:

a) on juhuslikku laadi;

b) sisaldab üksnes reisija või tema pereliikmete isiklikuks kasutamiseks või kingituseks ette nähtud kaupa.

Kaupade laad või kogus ei tohi olla selline, mis näitab, et kaubad imporditakse kaubanduslikuks otstarbeks.

Varasemas direktiivis oli see säte (art 3 lg 2) järgmine:

2. Import loetakse mittekaubanduslikuks, kui see:

a) on episoodilist laadi ja

b) sisaldab üksnes reisija või tema pereliikmete isiklikuks kasutamiseks või kingituseks ettenähtud kaupa; kauba laad ega kogus ei osuta impordi kaubanduslikule otstarbele.

Kuidas „episoodilisest laadist“ sai „juhuslik laad“ või on see üks ja seesama, ei ole muidugi selge. Ingliskeelses tekstis on see kogu aeg olnud „takes place occasionally“, kuid see polegi oluline.

Kuid et proovida mõista, mida selle all silmas peetakse või kuidas ja kas üldse võiks Eesti seda sisustada, tuleks vaadata Euroopa Kohtu praktikat. Mõistagi ei ole uue direktiivi kohta rakenduspraktikat veel võtta, kuid kuna direktiiv on suures osas muutmata, saab varasemat praktikat kasutada.

Liikmesriigi pädevus ja näited kohtupraktikast

Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et liikmesriikidel on vaid piiratud pädevus direktiivi rakendusalas erandite ja täpsustuste sätestamiseks ning erandite kehtestamiseks peab direktiiv otseselt võimaluse sätestama (vt C-158/88; C-208/88).

Seega on igasuguste eesmärkide, mida Euroopa „onud“ ja „tädid“ on jätnud täpsemalt kirja panemata, sätestamine seaduses mõnevõrra riskantne ettevõtmine, iseäranis kui sellise täpsustuse tulemusena kehtestatakse või sätestatakse konkreetsed piirmäärad selle kohta, mida loetakse ning mida ei loeta äriliseks eesmärgiks.

Nii on näiteks Iirimaa katsetanud „päris reisijate“ ja „maksuturistide“ eristamiseks sätestada kriteeriumi, mis võimaldas käibemaksu- ja aktsiisivabalt vaid siis kaupu riiki tuua, kui välisriigis viibiti vähemalt 48 tundi. Eurokohus leidis aga, et direktiiv annab vaid erandlikel asjaoludel liikmesriikidele võimaluse erandite kehtestamiseks ning sedasorti erandit, mis oleks kuidagigi seotud reisi kestvusega, direktiiv ei luba. Kohus rõhutas, et käibemaksu- ning aktsiisivabastus tuleb anda reisijatele niipea, kui neil on tegelik võimalus sisseoste teha väljaspool vastavat liikmesriiki ning taoline „päris reisija“ ja „maksuturisti“ eristamine on direktiiviga vastuolus (C-158/88).

Taani katsetas koguselise piirmäära sätestamist, seades sellest sõltuvusse ärilise eesmärgi olemasolu või puudumise. Kui reisija importis üle 10 liitri õlut, siis eeldati, et impordil on äriline eesmärk ning seega ei saa maksu- ja aktsiisivabastust kohaldada. Eurokohus aga leidis, et kuna liikmesriikidel on vaid piiratud õigus erandite kehtestamiseks ning kaupade koguseliste piirangute osas õlut tol hetkel sätestatud ei olnud, oli Taani õigus direktiiviga vastuolus. Kui sätestatakse eeldus, et kui imporditava õlle kogus ületab 10 liitrit, siis on impordil äriline iseloom, on see võrreldav direktiivi konkreetse kauba koguselise piirmäära lisamisega (C-208/88).

Sisuliselt analoogne kaasus on ka C-367/88, mis puudutas taas Iirimaad, kus kehtestati reisijate imporditavale õllele koguseline piirmäär 12 liitrit. Kui kogus oli suurem, loeti impordil automaatselt kaubanduslik iseloom tuvastatuks ning maksu- ja aktsiisivabastust ei saanud kohaldada. Seejuures viitas Iirimaa, et selline säte oli vajalik, kuivõrd igale juhtumile hinnangu andmine, kas majanduslik eesmärk on olemas või mitte, oli äärmiselt keerukas ning selliseid juhtumeid oli väga palju. Kohus kordas asjas C-208/88 toodud seisukohti, et liikmesriigil ei ole õigust erandi tegemiseks ning koguselise piirmäära kehtestamiseks, samuti ei sätestanud direktiiv sellist erandit. Sisuliselt oli Iirimaa asunud direktiivis sätestatud koguselist piirmäära täiendama, kuid õigus selleks puudus.

Euroopa Kohus on arutanud ka kütusekanistri küsimust, kuigi mõnevõrra kummalise nurga alt (C-100/90). Nimelt kehtestas Taani piirangu, mille kohaselt ei kohaldatud reisijatele maksuvabastust kütusekanistris olevale mis tahes kütusele, kui kütust oli üle 10 liitri. Kohus leidis, et direktiivis peetakse silmas vaid mootorikütust, mitte muid kütuseid ning Taanil ei olnud õigust laiendada koguselist piirangut muudele kütustele. Taani viitas selle peale, et direktiivi art 3 lõike 3 kohaselt ei hõlma isiklik pagas kaasaskantavaid kütuseanumaid. Sisuselt taheti öelda, et kuna see ei ole pagas, peab igasugune kütus, mis kanistris üle piiri tuuakse, minema koguseliste piirmäärade alla. Kohus paraku leidis, et terminit tuleb kitsendavalt tõlgendada ning kui kanister ei sisalda mootorikütust, mahub see isikliku pagasi mõiste alla ning seega ka ei rakendu koguseline piirmäär selle argumendi alusel ning maksu- ja aktsiisivaba importi piirata ei tohi, kui sellel ei ole kaubanduslikku iseloomu.

Erandi võimalus

Eelnõu seletuskiri paljastab, et ka eelnõu autorid on ühe Euroopa Kohtu lahendi üles leidnud: Euroopa Kohtu praktikast ei ole teada kohtukaasusi aktsiisikauba liiduvälisest riigist toomise juhuslikkuse määramise teemal. Kohtukaasuses C-394/97 arutati Soome piirangut aktsiisivaba alkoholi toomisele reisija poolt liiduvälisest riigist. Piirangu kohaselt peab reisija viibima liiduvälises riigis 20 tundi, et tekiks õigus aktsiisivaba alkoholi toomiseks Soome. Euroopa kohus leidis, et piirang on kooskõlas tervisekaitse meetmetega. Soome Rahandusministeeriumi ametnikud märkisid, et taolist piirangut ei saaks kehtestada maksumeetmena.

Selles kaasuses oli Soome pärast Euroopa Liiduga liitumist kehtestanud piirangu, mis nägi ette, et kui reisija tuleb ühendusevälisest riigist Soome, ei ole tal õigust alkohoolseid jooke importida, kui reisi kestus jääb alla 20 tunni. Piirang ei kehtinud lennureisijatele.

Härra Heinonen tegi 1997. aastal visiidi Tallinnasse ning naasis 19 õllepurgiga (0,33-liitristega[3]), reisi kestus jäi alla 20 tunni. Isiku valduses olnud kaup tuvastati rutiinse kontrolli käigus, isikut karistati smuugeldamise eest, samuti konfiskeeriti kaup. Kuna härra Heinonen ei olnud enda karistamisega nõus, jõudiski menetlus lõpuks Euroopa Kohtusse.

Kuigi selliseid piiranguid Euroopa õiguses ei olnud, asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigil on õigus keelata või piirata mõne kauba ühendusevälisest riigist importimist reisijate poolt, kui piirangu kehtestamise aluseks on kõlbluse, avaliku korra, riikliku julgeoleku või inimeste elu ja tervise kaitsmise vajadus. Samamoodi oli õigus konkreetsel juhul ka seada piirang sõltuvusse ühendusevälises riigis viibimise ajast, kuivõrd konkreetsel juhul oli selline piirang proportsionaalne.

Seega on õige seletuskirjas toodud seisukoht, et pelgalt maksupoliitilise meetmena selliseid piiranguid kehtestada ei saa.

Mida siis piiratakse?

Meie eelnõu sisustab mõiste „juhuslik laad“. Kui kalendrikuu jooksul imporditakse kaupa Eestisse esimest korda, on sellel juhuslik laad. Juhuslik laad võib olla ka siis, kui maksuhaldur kaalutlusõiguse alusel nii leiab, eeldusel, et eelneva 6 kalendrikuu jooksul ei ole ühendusevälisest riigist mootorsõidukiga saabutud (vt täpsemalt eelpool).

Seletuskirja lõpus olevas vastavustabelis selgitatakse, et ATKEAS § 68 lõigetes 1–3 sätestatud muudatuste puhul eeldatakse, et need on kooskõlas direktiivi 2007/74/EÜ artikliga 6, kuivõrd aktsiisikauba toomise juhuslikkus ei ole seal määratletud.

Tuleb tõdeda, et juhuslikkuse kriteeriumi ei ole seal tõesti sisustatud, kuid kas see õigustab sellist sätet? Sisuliselt ju kehtestatakse piirang. Piiranguid saab aga kehtestada vaid siis, kui direktiiv seda sõnaselgelt lubab. Direktiivi artiklid 7–12 sätestavad rahalised ja koguselised piirmäärad, kuid mitte ajalisi piirmäärasid juhuslikkuse mõiste sisustamiseks. Artikkel 13 sätestab nendesamade rahaliste ja koguseliste piirmäärade suhtes täiendava aluse erireeglite kehtestamiseks teatud isikuteringi hõlmavalt.

Sisuliselt on seega ministeeriumil plaanis direktiivi täiendada uue piirmääraga, mis on seatud sõltuvusse reisisagedusest. Euroopa Kohtu praktika asjades C-158/88 ja C-208/88 välistas liikmesriigi õiguse selles osas.

Eesti ei ole üritanud ka tugineda näiteks kõlbluse, avaliku korra, riikliku julgeoleku, inimeste, loomade ja taimede elu ning tervise kaitse vms vajadusele (ei piisa muidugi vaid formaalsest püüust, vaid see peab olemuslikult samuti nii olema), mida erandlikult aktsepteeritakse, kui meede on proportsionaalne (C-394/97). Praegu on tegemist puhtalt maksupoliitilise meetmega, nagu seletuskirjast nähtub, kui viidatakse lahendile C-394/97.

Ega olemuselt ei ole eriti suurt vahet, kas kehtestada norm, mis lubab tuua vaid 50 liitrit kütust kuus impordimakse tasumata, mille ületamisel loetakse reis ärilise iseloomuga reisiks, samuti sellel, kui kehtestatakse norm, mis nõuab, et välisriigis peab teatud aja viibima või võib seal vaid teatud sagedusega käia — sisuliselt sätestavad need kõik ühtemoodi kas siis koguselise või ajalise piirangu ning selleks peab direktiiv sõnaselgelt erandi sätestama. Ei ole erilist mõtet hakata targutama, et Eesti oskab määratlemata õigusmõistet erinevalt Euroopa onudest määratleda. Ja nagu nähtus ka kaasusest asjas C-367/88, ei ole oluline, et majanduslikku eesmärki on case-by-case äärmiselt keeruline määratleda, eriti arvestades juhtumite sagedust.

Aga Eesti on juba selline imede maa, et küllap keegi ikka leiutab mingi programmi, mida saab mingis skänneris kasutada, mis võimaldab tuvastada nii kauba valmistamise kui ka importimise asjaolud, eesmärgi kui ka selle, kas reisija sellel reisil pettis naist või mitte. Euroopas aga on inimesed uimased, oskavad kasutada vaid tšekiraamatut (kui sedagi) ega tea, kuidas elu tegelikult käib.


Martin Huberg

EML vanemjurist

MaksuMaksja õigustoimetaja



[1] Eelnõu koos selle juurde kuuluva seletuskirjaga ning kooskõlastuskirjadega on avaldatud eelnõude infosüsteemi toimiku numbri all 13-0022. Vt http://eelnoud.valitsus.ee.

[2] Vt Martin Huberg. Viktoriin idapiiril. – MaksuMaksja, 2012, 8, lk 13-15; Martin Huberg. Arengud piirikaubanduses. – MaksuMaksja, 2012, 10, lk 12-14.

[3] Arvestades, et „kohvris“ on tavaliselt 24 purki, jõudis ta ilmselt tarvitada 5 purki. Tõenäoliselt ei olnud tegu tiiburi reisiga, vaid suurema laevaga, mis sõidab natukene aeglasemalt üle lahe.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo