Maksumaksja portaal - Finantstehingute maks — valgus, kaamera, võte! Ants Soone - 2013 > märts (nr 3) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2013 > märts (nr 3) > Finantstehingute maks — valgus, kaamera, võte! Ants Soone
Finantstehingute maks — valgus, kaamera, võte! Ants Soone

14. veebruari Euroopa Komisjoni direktiivi eelnõu[1] põhjal tundub, et finantstehingute maksu kehtestamise peamine põhjus on pime raev. Soov karistada finantssektorit. Ilmselt majanduskriisi puhkemise põhjustamise eest. Valitseb ju ometi Euroopas ja maailmas selles üksmeel. Nagu ka selle suhtes, et nimelt finantssektor peaks andma õiglasema panuse, kuivõrd just valitsused ja Euroopa elanikud on katnud kriisiga seotud kulud. Lisaks aitab maks väidetavalt ohjata riskikäitumist. Nii ongi, et kui veel aasta tagasi küsis Lasse Lehis, kas finantstehingute maks tuleb[2], siis täna võib julgelt öelda, et vaatamata kõigele see ühel või teisel moel Euroopas tuleb.

Armu anda mitte, maha lasta!

Tõsi, finantssektoril oli majanduskriisis oma roll. Päris asjata finantsasutustele nüüd ka näpuga ei näidata. Vaevalt keegi vastupidist väita julgebki. Iseasi, milline roll oli siin Euroopa finantsasutustel. USA samas maksu kehtestamisega ei kiirusta. Kõnekas fakt. Lisaks on ilmselt võimatu jätta märkamata riikide endi rolli kriisis ning seda vaatamata asjaolule, et maailmale demokraatia kinkinud riigist pole viimasel ajal suurt midagi kuulda olnud. Puhtad pole süüst ka need samad Euroopa elanikud, kes tahtsid kiiremini, kõrgemale, tugevamini. Seega ei ole kurja juureks üksnes finantstehingud ettepaneku tähenduses, vaid ka arulage laenamine. Kui nüüd keegi julgeb väita, et selles on süüdi finantsasutused, siis tasub peeglisse vaadata. Kuid keegi tuleb tuleriidale saata ning vabatahtlikke pole kusagilt võtta. Sestap tuleb kõlavate süüdistuste saatel ajada käsi kõige sügavamasse taskusse.

Maksu kehtestamise motiivid

Kahetsusväärselt jääb tehtud ettepanekust selgusetuks, kui palju siis valitsused ja Euroopa elanikud on neid kulusid tegelikult katnud. Näiteks Andrus Ansip pidi veel möödunud sügisel tõdema, et Eesti finantsasutusi süüdistada pole põhjust.[3] Ilmselt on Eesti valitsusjuhil üksjagu kolleege, kes peavad täpselt sama tõdema oma riigi osas, sest anchormiks muidu koostöö nii tõhus pole ning hõlmab vaid 11 liikmesriiki 27-st. Jällegi, on tõepoolest liikmesriike, kes on pidanud oma finantsasutusi hädast välja aitama, kuid sellel on olnud ka viimastele väga kõrge hind. Need pole kaugeltki olnud õnneliku lõpuga muinasjutud.

Õiglus? Raske on nõustuda, et finantssektor on alamaksustatud. Viidatakse küll käibemaksuvabastusele, kuid sellega unustatakse ära, et maksuvaba käive seab olulised piirangud ka sisendkäibemaksu mahaarvamisele, mille tulemusena kannavad finantsasutused erinevalt muudest ettevõtlusvaldkondadest suurt käibemaksukulu. Võib ju arutleda teenuste vabatahtliku maksustamise üle, kuid see tekitaks jällegi lisakulu tarbijatele. Seega on ilmselt põhjendamatu pidada teisi majandusharusid kuidagi enam koormatuks. Lisaks on vabatahtlikul maksustamisel üsna tõenäoline mõju ka konkurentsile. Lisaks võib vaid spekuleerida muude põhjuste üle, miks finantstehinguid täna käibemaksuga ei maksustata.

Rääkides finantssektori rahalisest panusest, ei tasu takerduda vaid tarbimise võimalikku maksustamisse. Tasub vaadata laiemat pilti. Näiteks tuleb arvestada sellega, et finantsasutuste tulu on endiselt ühel või teisel viisil maksustatud. Eestile tuleb ilmselt siinjuures mingis mõttes kaasa tunda, kuid see oli ometi teadlik valik, milles kedagi teist süüdistada ei saa. Teiselt poolt tasub aga väga tõsiselt mõelda, mis kasu on tänase tee valikust olnud ning kas ja mille abil oleks saavutatud majanduse tänane arengutase selleta, sh väliskapitali ulatusliku kaasamiseta. Ühtlasi ei saa mööda vaadata pidevalt kasvavatest tagatisnõuetest ning järelevalvetasudest. Kõik see on kulu.

Kas finantstehingute maks aitab ohjata riskikäitumist? Vaevalt, vähemalt Eestis küll mitte. Siinne turg on liiga väike. Enamik tehingutest tehakse kas investeerimise eesmärgil või tavapärasest äritegevusest tulenevate riskide maandamiseks. Lisaks on Eesti tarbijate investeerimisvõimekus üsna väike ning suurem osa paigutatavatest vahenditest leiab tee pensionifondidesse ehk nendega otseses tähenduses ei spekuleerita.[4] Niisiis ei kehti vähemalt Eesti puhul ka see argument. Kusjuures, see pole üldse peamine eesmärk.[5] On muidugi võimalik, et soovime olla solidaarsed või initsiaatorite ehk nende hulgas, kes töötavad välja tulevikustsenaariume.

Võimalik kasu

Solidaarsus pole halb, kuid mida see ühtsus siis tähendab? Arvestades torujuhtmeid Läänemere põhjas, on välispoliitiline solidaarsus sisse kodeeritud reservatsiooniga. Sisepoliitiliselt ei ole palju möödunud vana traktori sõidust Brüsselisse. Ja tagasi… Kindlasti on Eesti saanud Euroopa Liidult palju, kuid ammu on aeg pesta endalt maha „pärispatt“. Ühisturg, s.o teenuste, kaupade, inimeste ja kapitali vaba liikumine on väga suure tähtsusega ka nendel tegelikult rikkamal viiel Euroopa riigil. Seda ei maksa unustada. Mis tähendab, et riskides Eesti finantssektori konkurentsivõimega, peavad argumendid finantstehingute maksu kasuks olema mäekõrguselt üle vastuargumentidest ning kahtlustest.

Nii jääbki lõpuni arusaamatuks, millise initsiatiivi juures Eesti siis olla tahab. Finantstehingute maksu suurimad toetajad lähtuvad väga selgelt oma siseriiklikest huvidest. See annab neile, kes moodustavad märkimisväärse osa Euroopa finantsturust, suurepärase võimaluse koguda täiendavat ning arvestatavat maksutulu. Eestil pole sellesse paati astumisest samas nõnda roosilist tulevikku küll mõtet oodata. Tõhustatud koostööks ehk üldse finantstehingute maksu direktiivi eelnõu esitamiseks on aga vaja vähemalt üheksa liikmesriigi nõusolekut. Mida rohkem neid on, seda parem, sest väheneb tõenäosus, et maksust ühel või teisel moel kõrvale hiilitakse. Arvestades Rootsi küllalt kurba kogemust lähiminevikust ning Eestit ümbritsevate riikide otsust mitte osaleda koostöös, pole rõõmustamiseks just põhjust.

Õnneks julgust Euroopale vastu seista Eestil jagub ning vähemalt rahvusliku lennufirma päästmisel ei näi võimalikud sanktsioonid Juhan Partsi morjendavat.[6] Tundub, et probleemil on omanik. Seega pole ehk kõik veel kadunud, kuigi tuleb tunnistada, et reelt mahaastumist on nüüd juba üksjagu keeruline põhjendada. Tuleb lootma jääda Eesti huvide esindajate riigimehelikkusele ning sirgeselgsusele.

Mõned õiguslikud probleemid

Meeleheitlik püüd kaitsta selles tõhustatud koostöös osalejate huve tõstatab terve portsu täiendavaid probleeme. Enam mitte nii väga emotsionaalseid või majanduslikke, vaid õiguslikke. Selliseid, mis sunnivad küsima, kas sellise maksu kehtestamine on võimalik ning kui, siis milline on selle laiem mõju.

Direktiivi ettepaneku õiguslikuks aluseks on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 113. Kuigi Euroopa Komisjon siin nähtavasti probleemi ei leidnud, on küsitav, kas selle ettepanekuga ikkagi ühtlustatakse kaudseid makse puudutavaid õigusakte, kuivõrd ühelt poolt puudutab see vaid koostöös osalevaid liikmesriike ning teiselt poolt mitte igas neist pole sellise iseloomuga maksu. Samuti on vaieldav, kas igal üksikul juhul on üldse tegemist maksuga või hoopis mõne muu koormisega. Ning üldse, kui see maks tuleb kanda finantsasutustel, mitte aga teenuste tarbijatel, siis on küsitav, kas tegemist on kaudse maksuga või hoopis omamoodi tulumaksuga. Kui nii, siis pole päriselt selge, mille alusel üldse midagi ühtlustama on asutud.

See, et tegemist on siseturu rajamise ja toimimise tagamise või konkurentsi moonutamise vältimisega, on ilmselt juba fantaasia valdkonda kalduv. Olukorras, kus finantstehingute maks rakendub vaid osas liikmesriikidest, on raske rääkida nende hüvede kaitsest. Sellise regulatsiooniga luuakse selgelt olukord, kus finantstehingute tegemine on teatud liikmesriikides, teatud finantsasutuste vahel ning teatud instrumentidega majanduslikult märksa soodsam. Kindlasti ei saa konkurentsi- ja turumoonutuste vältimise vahendiks pidada ühtset maksumäära ning võimalikult laiapõhjalist, kuid Euroopa Liidu kontekstis vaid osalist maksustamist. Kahtlemata toob finantstehingute maks kaasa üksjagu vaidlusi ka aluslepingute tasandil. Seega konsultandid ja nõustajad — pöidlad pihku!

Süvendamaks ebakõlasid, on ette nähtud reeglid maksude maksmisest kõrvalehoidumise n-ö ärahoidmiseks. Muu hulgas tähendab see finantstehingu maksustamist ka siis, kui tehingu üks pool ei ole osalevast liikmesriigist. Mida aga otseselt pettuseks, kõrvalehoidumiseks või kuritarvituseks pidama hakatakse, saab näha juba edaspidi. Hakatakse siin asju tõlgendama nii avaralt, nagu seda võimaldab maksukorralduse seaduse majandusliku sisu rakendamise põhimõte (§ 84), millel seni praktikas küll väga teravad hambad pole, kuid mis aitab mehemoodi vaielda, või saab sellest alguse kapitali vaba liikumise ja asutamisvabaduse piiramine? Elame-näeme.

Õiguslikke finesse on selles loos kahtlemata kuhjaga. Nii ei tohi Euroopa Liidu toimimise lepingu kohaselt tõhustatud koostöö kahjustada siseturgu ega olla takistavaks teguriks liikmesriikidevahelises kaubanduses või moonutada nendevahelist konkurentsi. Vastus neile küsimustele ei ole vaid hinnangu asi. Nagu ka sellele, kes vastutab maksu tasumise eest ning kuidas see sisse nõuda olukorras, kus üks tehingupool ei asu osalevas liikmesriigis, kuid direktiiv näeb ette solidaarse vastutuse, alustades tehingu osalistest ning liikmesriigi vabal volil kuni vaata et määratlemata isikute ringini. Samuti ootab vastust küsimus, kas selliselt maksustatakse ikka kõiki tarbimise vorme ühetaoliselt. Ja nii edasi.

Rootsi avantüür

Mis on sellest õppida? Alustuseks sobib üks Eesti vanasõna. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika! Paraku ei ilmne Eesti senistest seisukohavõttudest, milline tegelik rahaline mõju finantstehingute maksul täpselt on. Ilmselgelt ei ole adekvaatne vaid oletada, et ehk saab sellest maksust kokku 30–35 miljardit eurot ning küllap kukub kena kopikas ka Eestile (Euroopa Komisjoni prognooside kohaselt suisa kuni 95 miljonit eurot aastas). Eesti finantsturu suurust silmas pidades on Euroopa Komisjoni enda metoodikat kasutades see ilmselge liialdus, kuid eesmärk pühendab abinõu. Parimal juhul jääb see tulu pigem 2 miljoni euro kanti aastas. Seda muidugi eeldusel, et neid tehinguid Eestis edaspidigi tehakse. Siinjuures peab aru andma, et võrreldes nt Saksamaaga on Eesti finantsturg praktiliselt olematu ning Eesti naabritel pole plaanis finantstehingute maksu kehtestada. Mõtlemiskoht.

Seega ei tasu arvata, et finantstehingud on nagu rasvatihased, kes talveks siit ära ei lenda. Niisiis tuleb sedagi mõõta, mitte lähtuda sinisilmselt eeldusest, et finantstehingud ei rända. Keegi ei garanteeri prognoositud tulu. Euroopa Komisjongi on selgelt väljendanud, et finantstehingud on väga liikuvad. Muidu poleks ju neid kõrvalehoidumise reegleidki välja mõeldud. Pole mingi probleem asuda kasutama nt kauplemisplatvorme, mis asuvad nendes liikmesriikides, kes tõhustatud koostööst osa ei võta. Miski ei takista ka muude finantsasutuste teenuste kasutamist. Julgeb keegi päriselt ka takistada kapitali vaba liikumist või piirata asutamisvabadust? See vähendaks potentsiaalset tulu veelgi. Lisaks näitas Rootsi finantstehingute maksu projekt selgelt, et tehingute maht kuivab kokku ning suur osa sellest liigub ära sinna, kus maksu pole, nt Londonisse, Stockholmi või miks mitte näiteks Riiga.[7]

Nii on Rootsi täna tulihingeline finantstehingute maksu vastane riiklikul tasandil. Eesti senine seisukoht pole olnud „ei liha ega kala“.[8] Seni pole selge, kas see on hea või halb, ka ei saa Eesti pankasid süüdistada, majandustki pole plaanis kahjustada, kuid nõutakse ju õiglust ning kuuldavasti ei alusta ükski ratsionaalselt mõtlev isik lepingueelseid läbirääkimisi, kui üldse mingit huvi lepingu sõlmimiseks pole, pigem on sellisel juhul talupojamõistuse kohaselt tahe suunatud kokkuleppimisele. Rootsi seevastu põrutab otse, et ettepanek on erakordselt nõrk ning kahjulik. Kas selle mõju saab tõepoolest liikmesriigiti nii palju erineda?

Järeldused

Neid annab teha mitu. Peamine on ehk lugeda plussid ja miinused kokku nüüd, enne maksu kehtestamist. Läheneda kordki teaduslikult, teha põhjalik mõjuanalüüs, nagu meie omad mehed Amsterdamis soovitavad.[9] Mõelda sellele, kelle huvides on finantstehingute maksu kehtestamine ning millistel tingimustel see üldse mõeldav on, et ei juhtuks nii nagu tihti ikka, kui soovitakse kõige paremat, aga läheb, nagu alati. Eestil ei ole veel hilja muuta kurssi selle algatuse osas. Argumendidki on tõsiseltvõetavad. Vähemalt tuleb tagada olukord, kus Eesti enda arvelt teiste huve ei kaitse. Muide, ka finantstehingud pensionifondide varaga on direktiivi ettepaneku mõjualas.

Ants Soone

Swedbanki investeerimisteenuste vastavuskontrolli juht

Tartu Ülikooli õigusteaduskonna doktorant




[1] Direktiivi ettepanek ning mõju hinnang on leitavad Euroopa Komisjoni veebilehelt: http://ec.europa.eu/taxation_customs/taxation/other_taxes/financial_sector/index_en.htm.

[2] Vt Lasse Lehis. Kas finantstehingute maks tuleb? – MaksuMaksja, 2012, 1, lk 28-29.

[3] Vt Pangaliit ei toeta finantstehingute maksu kehtestamist. – MaksuMaksja, 2012, 10, lk 6-7.

[4] Finantsturu koondülevaade seisuga 30.06.2012. Arvutivõrgus kättesaadav: www.fi.ee/index.php?id=3266.

[5] Implementing enhanced cooperation in the area of Financial Transaction Tax. Features, impacts, illustrations. Arvutivõrgus kättesaadav: http://ec.europa.eu/taxation_customs/taxation/other_taxes/financial_sector/index_en.htm.

[6] Infotund Riigikogus. Riigikogu täiskogu 27.02.2013 istungi stenogramm. Kättesaadav: www.riigikogu.ee.

[7] Carol Matlack. EU’s Financial Tax Is Likely to Spur Trading Exodus. Bloomberg Businessweek, 18.02.2013. Arvutivõrgus kättesaadav: www.businessweek.com/articles/2013-02-18/eus-financial-tax-is-likely-to-spur-trading-exodus.

[8] Vabariigi Valitsuse 27.09.2012 pressikonverentsi stenogramm. Arvutivõrgus kättesaadav: http://valitsus.ee/et/uudised/pressikonverentsid/stenogrammid/72052/vabariigi-valitsuse-pressikonverents,-27.-september-2012.

[9] Aleksander Krjukov. Oviir: mida vähem seadusi, seda parem. ERR Uudised, 17.06.2012. – www.uudised.err.ee.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo