Maksumaksja portaal - Kuidas koalitsioon tahab kehtestada automaksu, mis ei ole automaks. Martin Huberg - 2013 > oktoober (nr 10) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2013 > oktoober (nr 10) > Kuidas koalitsioon tahab kehtestada automaksu, mis ei ole automaks. Martin Huberg
Kuidas koalitsioon tahab kehtestada automaksu, mis ei ole automaks. Martin Huberg

 

Viimane kuu on olnud mõnes mõttes huvitav, kuid teisest küljest tüütu, sest Rahandusministeerium on hakkama saanud millegi sellisega, mis paneb kukalt kratsima ja küsima, kuidas nad küll taolisele mõttele tulid. Loomulikult tuleb juttu sõiduautode maksustamise uuest „paradigmast“. Kuna muudatused on üsna drastilised, siis on kindlasti oodata automüügi käibe tõusu enne seadusemuudatuste jõustumist. Järgnevalt vaatleme kavandatavaid muudatusi käibemaksu osas.

 

Seaduseelnõud

 

Septembri lõpus (25.09) esitas valitsus Riigikogule koos 2014. aasta riigieelarve eelnõuga menetlemiseks ka kaks seaduseelnõu, mis mõlemad puudutavad sõiduautode maksustamise küsimusi — 492 SE puudutab sõidupäevikut ja erisoodustust ning 493 SE puudutab sõiduauto ja jooksvate kuludega seotud sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramist.[1]

 

Eelnõud justkui „lekkisid“ avalikkusele, sest ministeerium ei rääkinud ühegi huvigrupi esindajaga kavandatavatest muudatusest — ilmselt teati võimalikku reaktsiooni. See on suhteliselt tavaline, et näiteks EML saab eelnõude kohta ettepaneku arvamuse esitamiseks siis, kui see on sedasorti eelnõu, mis kedagi eriti ei eruta (mingid Euroopa Liidu asjad vms) ja olulistes asjades küsitakse selliste ühenduste arvamust, kes ei ole teemaga otseselt seotud ja kellel ei ole ka erilist maksualast kompetentsi ning kellelt saadud „möh“ võimaldab ministeeriumil kenasti kooskõlastustabelisse linnukese kirja saada. See ongi demokraatia.

 

Aga see ei ole veel kõik. Ministeerium ei kooskõlastanud muudatusi isegi ministeeriumide vahelisel kooskõlastusringil. Oli see kartus või lihtsalt aja kokkuhoid, teavad muidugi asjaosalised ise.

 

Erinevad organisatsioonid (sh EML) esitasid Riigikogule oma seisukohad — heakskiitu nendest ei leia. Kuna kriitikat menetlusreeglite jms järgimise kohta leiab igast asjakohasest arvamusavaldusest, siis vaatame järgnevalt, kuidas aastate jooksul on vastavad teemad olnud reguleeritud.

 

Kuidas vanasti oli?

 

Järgnevalt annan väikese ülevaate, kuidas on reguleeritud sõiduautoga seoses sisendkäibemaksu mahaarvamist varasemates käibemaksuseadustes. Alustame 1994. aastast.

 

1994–2001

 

25.08.1993 vastu võetud ning 01.01.1994 jõustunud käibemaksuseadus (§ 18 lg 2 p-d 2–3) nägi ette, et maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust ei arvata maha käibemaksu, mida registreeritud maksukohustuslane on maksnud „ettevõtlusega vahetult mitteseotud sõiduautode soetamisel ja mootorikütuse soetamisel“. Täpsema loetelu vastavatest kaupadest pidi kehtestama rahandusminister, mida ta ka tegi.[2]

 

Juhend on äärmiselt õpetlik. Selle punkt 3.8 „Tasumisele kuuluva maksusumma arvutamine“ selgitas lõikes 6 järgmist (lg 7 täpsustas samu nüansse mootorikütuse osas):

 

/---/Ettevõtlusega vahetult mitteseotud sõiduautodeks loetakse kõiki sõiduautosid, välja arvatud taksod, postiveoautod, eriotstarbelised autod (kiirabi-, politsei-, päästeteenistus-, gaasiavariiautod) ja autorenditeenuste osutamisega tegelevate isikute poolt soetatud rendiautod. Juhul, kui sõiduauto on soetatud müümise eesmärgil, on maksukohustuslasel lubatud selle soetamisel kinnimakstud käibemaks oma maksustamisperioodi käibelt arvestatud käibemaksust maha lahutada ning neid autosid ei ole lubatud kuni nende müümiseni kasutusele võtta. Juhul, kui ettevõtluse tarbeks soetatud auto võetakse kasutusele ettevõtlusega vahetult mitteseotud autona, tuleb selle sõiduauto jääkväärtus maksustada käibemaksuga. Jääkväärtuse arvestamisel ei võeta seejuures arvesse pärast sõiduauto ettevõtlusega vahetult mitteseotud autona kasutuselevõtmise aastale eelnenud kalendriaasta lõppu tehtud ümberhindlusi. /---/

 

Määrust täpsustati alates 01.01.1996 järgmise täiendusega: müümiseks ei loeta seejuures sõiduauto üleandmist mitterahalise sissemaksena eraõigusliku juriidilise isiku osa- või aktsiakapitali.[3] Järelikult oli vahepeal keegi avastanud hea võimaluse sisendkäibemaksu mahaarvamiseks ja see võimalus tuli kaotada. Ka see osutus paraku ilmselt ebapiisavaks ning alates 24.04.1996 asendati täpsustus uuega.[4] Uus redaktsioon lubas sõiduauto soetamisel sisendkäibemaksu maha arvata, kui selle soetas Majandusministeeriumi välja antud vastavat litsentsi omav isik müümise eesmärgil. Ajastule kohaselt — lubade kaudu on ju alati lihtsam sellist asja kindlaks määrata.

 

Alates 01.09.1996 muudeti käibemaksuseaduse § 18 ning sõiduautosid puudutav osa tõsteti lõikesse 4 ning sätestati üldine keeld: Maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust ei arvata rahandusministri poolt kehtestatud korras maha käibemaksu, mille registreeritud maksukohustuslane on maksnud sõiduautode ja nende tarbeks mootorikütuse ostmisel.[5]

 

Kuna keegi sai aru, et midagi läks valesti ja keeld sai liiga lai, võttis Riigikogu kiiresti vastu uue muudatuse[6], millega täiendati KMS § 18 lõikega 41 ning lisati neljanda lõike teise punkti viide sellele kui erandile, mil sisendkäibemaksu mahaarvamine on siiski lubatud: Maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust arvatakse maha käibemaks, mille on sõiduautode soetamisel maksnud maksukohustuslane, kellel on sõiduautode müügiks tegevusluba, või maksukohustuslane, kes tegeleb vallasvara kasutus- või kapitalirendiga ja kelle põhikirjas on vastav tegevusala ette nähtud. Käibemaks arvatakse maha tingimusel, et eelnimetatud maksukohustuslased ei võta müügiks või rentimiseks soetatud autosid ise kasutusele. Säte jõustati küll tagasiulatuvalt, kuid mitte 1. septembrist, vaid 1. oktoobrist.

 

Kuna seadust muudeti, siis oli vaja muuta ka rakendusakte. Senine käibemaksuseaduse rakendamise juhend tunnistati alates 10.10.1996 kehtetuks ning asendati üksikute määrustega.[7] Uutes juhendites enam sõiduauto teemat ei käsitleta, kuna seaduse säte pidi olema piisavalt sisukas.

 

Vanemad tegijad mäletavad seda perioodi kui „vana head kasutusrendi aega“. Sellest ajast saadik on kasutusrendi tüüpi lepingud olnud äriklientide vaieldamatuks lemmikuks tänase päevani. Kuna „soetamine“ tähendas võõrandamistehingut, mis eeldas omandamist või kapitalirenti (mida defineeriti tollase KMS § 3 lg 1 p 2 kohaselt kui „kaupade rendile andmist väljaostmiskohustusega“). Teoreetiliselt oleks kasutusrendi autode puhul tulnud deklareerida ja maksustada töötajate isikliku kasutuse ulatuses omatarvet. Praktikas oli see sõna tol aja tundmatu ning esimesed arglikud küsimused omatarbe maksustamise võimaluste ja ohtude kohta hakkasid päevakorda kerkima 2000. aastal, mil sai „jalad alla“ tööandja ametiauto kasutamise kui erisoodustuse maksustamine tulu- ja sotsiaalmaksuga.

 

2002–2004

 

01.01.2002 hakkas kehtima uus käibemaksuseadus, mis suhtus sõiduautode osas sisendkäibemaksu mahaarvamisse eelmisest erinevalt. Tollase KMS § 21 lõiked 2 ja 3 nägid ette järgmist:

 

(2) Ettevõtluses kasutatava sõiduauto soetamise või kapitalirendile võtmise ning selle sõiduauto tarbeks mootorikütuse soetamise korral arvatakse arvestatud käibemaksust maha kaks kolmandikku sisendkäibemaksust, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul.

 

(3) Arvestatud käibemaksust arvatakse maha kogu sisendkäibemaks, mille sõiduauto soetamisel või kapitalirendile võtmisel on maksnud registreeritud maksukohustuslane:
1) kelle tegevusala on sõiduautode müük või vallasasjade kasutus- või kapitalirendile andmine ja selle tegevusala kohta on äriregistrisse tehtud kanne, tingimusel, et maksukohustuslane ei võta müügiks või rendile andmiseks soetatud sõiduautosid ise kasutusele;
2) kelle tegevusala on teenuse osutamine sõiduautoga ja selle tegevusala kohta on äriregistrisse tehtud kanne.

 

Jällegi, sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramine seati sõltuvusse omandamise viisist (kapitalirent või muu soetamine) ning erandid seoti tegevusaladega. See oli aeg, mil paljud veel arvasid (nõukogude aja pärandina), et põhikirja (ja äriregistrisse) kantud tegevusala on midagi nii tähtsat, millest keegi üle ega ümber ei saa. Paraku unustati ära, et erinevalt nõukogude ajast tänapäeva Eestis keegi enam põhikirju ei kontrolli ega kinnita ning põhiseadusest tulenev ettevõtlusvabadus annab igale ettevõtjale õiguse ise valida oma tegevusala, kui seadus seda just otseselt ei piira.

 

Seaduseelnõu seletuskirjas seejuures ei põhjendatud mitte kuidagi, miks selline muudatus otsustati vastu võtta. Lihtsalt konstateeriti: sõiduautode soetamisel või kapitalirendile võtmisel ning nende sõiduautode tarbeks mootorikütuse soetamisel võib maksukohustuslane sisendkäibemaksu maha arvata 2/3 ulatuses (praegu selline õigus puudub), käibemaksu täies ulatuses mahaarvamise õigus sõiduautode soetamisel ja kapitalirendile võtmisel säilib automüügi- ja -rendiettevõtetele (§ 21 lg-d 2 ja 3).[8]

 

Selle perioodi seaduse kohta on olemas ka Riigikohtu rakenduspraktika. Riigikohtu halduskolleegiumi 19.12.2003 otsuses (kohtuasi nr 3-3-1-85-03)[9] on Riigikogu eest töö ära tehtud ja selgitatud, miks osaline mahaarvamine on hea:

 

KMS § 21 lõike 2 eesmärk on muuta maksuarvestust lihtsamaks ja odavamaks — maksumaksjale nähakse ette kindel sisendkäibemaksu mahaarvamise proportsioon ning ta vabaneb kohustusest pidada täpset arvestust kauba või teenuse ettevõtlusega seotud ja mitteseotud kasutuse kohta. KMS § 21 lõike 2 rakendamiseks ei ole vaja koguda tõendeid sõiduauto ettevõtluses kasutamise mahu ja ulatuse kohta. Samal põhjusel on ka Tulumaksuseaduses ette nähtud lihtsustatud kord sõiduautoga tehtud isiklike sõitude kui erisoodustuse maksustamisel (vt TuluMS § 48 lg 8).

 

Kohus viitas, et kui mahaarvamine on osaline (2/3), ei teki ka omatarvet ning vastupidi, kuid omatarvet ei teki vaid siis, kui kõikide sõiduauto sisendite osas kasutatakse sama mahaarvamise proportsiooni (mitte nii, et soetamisel arvestatakse käibemaks osaliselt maha ning käigushoidmise kuludelt 100%). Tsitaat kohtuotsusest: Kui käibemaksukohustuslane kasutas KMS § 21 lõike 3 alusel sisendkäibemaksu mahaarvamisõigust, siis oli tema valida, kas arvata kõik maha ja maksustada omatarvet või määratleda eratarbimise osakaal, rakendada seda järjepidevalt ning sellega omatarve välistada.[10]

 

Sisuliselt oli tegemist lihtsustusnormiga, mis vabastas teatud juhtudel käibemaksukohustuslased kohustusest määratleda ettevõtlusvälise kasutuse osakaal. Muu hulgas tähendas see ka, et need, kes ei kvalifitseerunud KMS § 21 lõike 3 alla ning kellele ka 2/3 mahaarvamine tundus ebaõiglane, said jätkata juba varem alguse saanud „kasutusrendi“ traditsiooni, luues ise vajadusel vajaliku „autobaasi“. Eriti huvitav oli tolle aja kontekstis veel see, et kui sõiduki soetamine langes piirangu alt välja, kadus 2/3 piirang ära ka kütuse soetamiselt (st renditud autodele kulunud kütuselt arvati sisendkäibemaks maha täies ulatuses). Samuti ei olnud piiranguid muude kulude osas (nt remondikulud, mootoriõlid, lisavarustus ja autotarvikud jne).

 

01.05.2004–30.06.2014 (?)

 

1. mail 2004 sai Eesti Euroopa Liidu liikmeks ja sellel pidulikul päeval hakkas kehtima järjekordne uus käibemaksuseaduse redaktsioon.

 

Erinevalt eelmisest seadusest otsustati, et on kõige parem, kui kõik käibemaksukohustuslased, kes vähegi sõiduautot ettevõtluses kasutavad, on kohustatud kogu sisendkäibemaksu maha arvama ning maksustama isiklikku kasutust, kas siis omatarbe sätte kaudu või tavalise teenusena (kui töötaja maksab erasõidud kinni). Osalise mahaarvamise nõue jäi kehtima vaid füüsilisest isikust ettevõtjale, sest tema ei saa iseendale anda erisoodustusi ja seetõttu rakendada tulumaksuseaduse piirmäärasid.

 

Ajad olid muutunud ning seadusekirjutajad osavamaks saanud. Seaduseelnõu seletuskiri on pikem kui varem, kuid asja sisu kohta endiselt kuigi palju ei avaldata. Lihtsalt konstateering, et KMSE-ga kaotatakse sisendkäibemaksu mahaarvamise piirang ettevõtluses kasutatava sõiduauto soetamisel. KMSE kohaselt maksustatakse ametiauto kasutamine isiklikuks otstarbeks omatarbena, kusjuures omatarbe maksustatavaks väärtuseks on tulumaksuseaduse § 48 lõike 8 alusel arvutatud erisoodustuse hind.[11] Isegi rahanduskomisjoni istungi protokollist ei leia midagi sisukamat. Ainus, mida siit saab välja lugeda, on soov siduda omavahel erisoodustuse ja omatarbe hinnad.

 

Varem tuli omatarvet maksustada turuhinna alusel, mis oli praktikas väga keeruline ning paljud käibemaksukohustuslased kasutasid erisoodustuse hinda, kuivõrd ka erisoodustus maksustatakse ju põhimõtteliselt turuhinnas, kuid see fikseeriti lihtsustamise huvides õigusaktiga ega olnud ajas muutuv, kui vastavat normi ei muudetud.

 

Samuti saab välja lugeda soovi loobuda fikseeritud mahaarvamisest. Miks selline muudatus? Eelnõu seletuskiri väga täpselt ei selgita, kuid ilmselt leiti siis, et 2/3 mahaarvamine on paljude jaoks liiga soodne ning tegelik isikliku kasutuse määra arvestamine on õiglasem ja toob riigieelarvesse rohkem raha.

 

Ilmselt on üks osa põhjusest ka selles, et tollal kehtinud nn kuues käibemaksudirektiiv (77/388/EMÜ) otseselt sellist piirangut ei sätesta, selleks tulnuks taotleda erandi võimaldamist ning seda ei peetud vajalikuks või unustati õigeaegselt taotlemata. Eks asjaosalised ise teavad täpsemini.

 

Jõgi hakkab tagurpidi voolama?

 

Eelneva lõpetuseks tahaks küsida — mis siis ajas muutus, et lauskeelult mindi järk-järgult üle täismahaarvamisele? Otsest ja selget vastust sellele küsimusele seaduseelnõude seletuskirjad ei paku. Võimalik on muidugi spekuleerida, miks, kuid vastus ei tule tingimata õige.

 

Paratamatult aga jääb praeguses kontekstis mulje, et peamiseks liikumapanevaks jõuks on olnud eelarve täitmise vajadus. Kuid kas keegi on teinud ka analüüsi, millest nähtuks, kas ootused täitusid või hakati lihtsalt asju teisiti vormistama või hakati teatud lepinguliike eelistama? Mina ei ole isegi sellist arutelu riigi tasandil täheldanud.

 

Praegu Riigikogu menetluses olev seaduseelnõu 493 SE muudab taas sisendkäibemaksu mahaarvamise põhimõtteid. Sisuliselt minnakse tagasi 2002. aasta lahenduse juurde, kuid 2/3 asemel saab mahaarvamise piirmäär olema 50%, lisaks tuleb auto soetamisele summaline piirang 2000 eurot ning piirangut laiendatakse kõikidele sõiduauto kasutamisega seotud kuludele — st ka kuulsusrikkale „kasutusrendile“, samuti remondi- ja hoolduskuludele jne.

 

Kõige olulisemad muudatused on sõnastatud KMS § 30 täiendusena (eelnõu teksti vt artikli lisas). Lisaks kaotatakse § 29 lõikes 4 sätestatud kohustus kogu sisendkäibemaks maha arvata ning muudetakse omatarbe sätet, sest edaspidi ei loeta omatarbeks sõiduauto kasutamist ettevõtlusega mitteseotud otstarbel (§ 2 lg 6 muudatus).

 

Millised on põhjendused?

 

Sisuliselt tähendab kavandatav muudatus seda, et Rahandusministeerium eeldab, et Eesti ettevõtja kasutab keskmiselt 50% ulatuses sõiduautosid puhtalt töötajate isiklikes huvides.

 

Seaduseelnõu seletuskirjas märgitakse kehtiva korralduse kohta, et Omatarbe maksustatavaks väärtuseks on tulumakseseadusega määratud erisoodustuse hind ilma käibemaksuta, ehk siis 213 eurot ning sellelt käibemaks 42,7 eurot. See aga ei kata üldjuhul ära tegelikke kulutusi, mida sõiduautode osas eratarbimise jaoks tehakse. Kui maksukohustuslane peab sõidupäevikut, siis on see käibemaksu summa, mida riigile omatarbena maksustatakse, veelgi väiksem. Maksuhalduril on väga raske tõendada seda, kuidas sõiduautot tegelikult kasutatakse.

 

Teiste sõnadega — inimesed petavad riiki. Nii on ja kogu lugu. Ma ei ütle, et see ei võiks mõnel juhul nii olla, kuid selline üldine järeldus solvab ettevõtjaid. Täpselt sellisena tõlgendas ka näiteks Õhtuleht EML esimest pöördumist Riigikogu poole.[12]

 

Ministeeriumi sügavat mõttekäiku aitab avada ametnike demagoogia. Täpset reeglit on vaja selleks, et sõiduauto kasutamise üle on ettevõtjal keeruline ja tülikas arvestust pidada ning pea võimatu kontrollida. Ettepaneku tulemusena halduskoormus väheneb, sest maksukohustuslane vabaneb sõidupäeviku pidamise kohustusest.[13] Mõte on justkui selles, et ettevõtjad ise on keerulises olukorras ega saa hakkama ning riik tuleb appi, vähendab halduskoormust, kuid loomulikult suurendab käibemaksukoormust.

 

Edasi selgitatakse: Eesti eristub teistest ettevõtluses kasutatavate sõiduautode suure arvu ja nende madala maksukoormuse poolest, sõiduautomaksu meil pole.
Ettevõtluses on kasutusel umbes 81 500 sõiduautot, millest 55 000 ehk 67,5% on väljaostetud, ülejäänud on kas renditud või liisitud. Omatarvet deklareerivad 4000 maksukohustuslast.
[14]

 

Hea on näidata sedavõrd erinevaid arve — 81 500, millest vaid 4000 kasutatakse omatarbeks ka. Kallid inimesed, kas te ikka teate, et seaduse definitsiooni kohaselt on omatarbega tegemist ainult siis, kui töötaja kasutab autot tasuta (KMS § 2 lg 6 ja § 4 lg 1 p 2)? Kui töötaja maksab kas või osaliselt oma sõidud kinni, omatarvet ei teki, sest tegemist on kõige tavalisema teenusega, mille eest tööandja esitab töötajale arve ning see maksustatakse üldkorras käibemaksuga (KMS § 4 lg 1 p 1). Samal põhjusel ei maksa paljud tööandjad ka erisoodustusmakse sõiduauto kasutada andmise pealt. Lisaks töökorralduslikele ja majanduslikele põhjustele on selle valiku taga ka üks maksutehniline arvestus — erisoodustuse maksud ei ole isikustatud, kuid kui suurendada töötasu ja pidada sellest isiklike sõitude maksumus kinni, suurenevad töötaja sotsiaalsed garantiid.

 

Me teame, et maksuametnikud kipuvad arvama, et erisoodustuse väärtuse hüvitamine töötaja poolt ei välista erisoodustust, kuid kohtupraktikas on asutud teisele seisukohale.[15] Kas ehk see on tekitanud sellise väärastunud maailmapildi?

 

Aga siiski, kui me vaatame käibedeklaratsiooni vormi, siis real 1.1 ja 2.1 deklareeritakse kauba ja teenuse omatarve, mis hõlmab ka sõiduautode kasutamisest või üleandmisest tekkiva omatarbe käibe. Kuid kust kohast tuleb arv 4000? Kas see on mingi küsitluse tulem? Kui sellel ei ole mingit uurimust taga, mis näitaks, et see arv on tõele lähedal ning arvestatud oleks ka neid juhtumeid, kus töötaja hüvitab isikliku kasutuse ning omatarvet seetõttu ei teki, siis ei ole tegemist millegi muuga kui lihtlabase demagoogiaga, millel ei ole tõepõhja all.

 

Eesti Päevalehest selgub, et Rahandusministeeriumi andmetel on Eestis 4285 alla kahe töötajaga äriühingut, mis pole selle aasta 1. jaanuari seisuga käivet deklareerinud, kuid millele kuulub kokku 5268 sõidukit. 815 firmat on deklareerinud oma käibeks ümmarguse nulli, samal ajal kuulub neile kokku 1026 autot. 13 firma käive on miinusmärgiga, autosid on neil kokku 19.[16]

 

Me jõuame jälle käibemaksu toimimise aluspõhimõtete juurde, mille tundmise osas on ministeeriumis tõsine defitsiit. Esiteks on Eestis väga palju ettevõtjaid, kes välismaal (peamiselt Soomes) ettevõtlusega tegelevad ja on seal ka käibemaksukohustuslased ning neil ei pruugigi Eestis mingil perioodil (või üldse) väljundkäivet tekkida. Sellest ka olukord, kus siin soetatud sisenditelt saadakse kogu käibemaks tagasi ja väljundeid maksustatakse Soomes. Muide, täpselt sama oleks olukord siis, kui Soome ettevõtja tuleks siia ettevõtlusega tegelema. Võib ka juhtuda, et käive ning mahaarvamised toimuvad erinevatel perioodidel. Põhjusi on erinevaid, kuid kes keelab Maksu- ja Tolliametil alustada kontrolli ja need täpsemalt välja selgitada?

 

Me oleme MaksuMaksjas juba juhtinud lugejate tähelepanu sellele, et käibemaksu aluspõhimõtete tundmise osas on ministeeriumil suuri vajakajäämisi[17], kuid et see otsapidi ka eelarvesse jõuab, ei oleks ka halvimas unenäos oodata osanud.

 

 

 

Lihtsustusnorm

 

Oma olemuselt on selline sisendkäibemaksu mahaarvamise piirang ja omatarbe välistamine käsitatav lihtsustusnormina. Lihtsustusnormi näidetena võib tuua veel välislähetuse päevaraha, isikliku sõiduauto kompensatsiooni, kuid ka vastuvõtukulude maksuvabasid piirmääri.

 

Lihtsustusnorm on proportsionaalsuse põhimõtte üks väljendusvorm, kuid samas ka erand ühetaolise maksustamise põhimõttele. Maksude arvestamine ja määramine ei tohi muutuda ülemäära kulukaks ja keerukaks ning seetõttu ebaproportsionaalselt koormavaks. Samas on lihtsustusnormide tekitatav ebavõrdsus vaid siis õigustatav, kui kõrvalekalded ühetaolise maksustamise põhimõttest on ebaolulised ega kaalu üles muid õigushüvesid.[18]

 

Kui aga lihtsustusnormiga ei saavutata piisavalt õiglast tulemust, tuleb anda maksukohustuslastele alternatiivne võimalus. Käibemaksuseaduses on selleks just nimelt ettevõtlusvälise kasutuse fikseerimine ning omatarbe maksustamine. Minu arvates on sedavõrd suur muudatus, mida isegi uuringu tulemusel tehtud analüüsidega ei põhjendata, ebamõistlik ning selle kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega on kaheldav.

 

Sellist mõttekäiku tutvustas õiguskantsler, vastates 2. detsembril 2002 Riigikogu liikmete arupärimisele järgmiselt: Oluline on jälgida ka seda, kui paljudele maksumaksjatele annaks lihtsustusnorm üldkorraga võrreldes koormavama ja kui paljudele soodsama tulemuse. Kui tervikmäära rakendamine on enamikul juhtudel üldkorraga võrreldes soodsam, siis võib sätestada ainult tervikmääras maksustamise. Kui on oht, et tervikmäära rakendamine tooks paljudele maksumaksjatele kaasa üldkorraga võrreldes oluliselt suurema maksukohustuse, siis tuleb anda maksumaksjale võimalus kasutada alternatiivseid maksustamise viise. Sellisel juhul toimiks tervikmäär mingil määral mugavusmaksuna kui maksumaksja ei pea näiteks vajalikuks pidada sõidupäevikut, siis maksab ta mõnevõrra suurema maksusumma. Kuna lihtsustusnormi eesmärk on tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine maksuõiguses, siis ei tohi tervikmäärades maksustamine mingil juhul olla vastuolus taotletava eesmärgiga, kõnealusel juhul administreerimise lihtsusega.[19]

 

Kes pääsevad piirangust?

 

Seaduseelnõu toob välja ka mõned erandid, kellele jäetakse 100% ulatuses sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus.

 

KMS § 30 lõige 5 nimetab õigustatud isikutena isikud, kes tegelevad sõiduautode müügi ja kasutada andmisega ning kes ise sõidukit kasutusele ei võta, taksoveoteenuse pakkujad, õppesõidu korraldajad vastavate sõiduautode osas. Seega, palju õnne turvateenuse osutajatele ja paljudele teistele, kes oma pisikeste „junnidega“ mööda linna vuravad, kuid „Schindleri nimekirjas“ neid ei ole.

 

Kõige huvitavam erand on aga sõiduautodele, mida kasutatakse „eranditult vaid ettevõtluse jaoks, mis peab olema maksuhaldurit rahuldaval viisil tõendatud“. See ei ole seega alternatiiv, sest alternatiiv oleks ettevõtluse osakaalu määratlemine, kuid me leiame hoopis mahaarvamise välistuse kui iganes väikese erakasutuse puhul. Seejuures täpsustab lisatav § 30 lõige 6, et erandit rakendatakse vaid juhul, kui sõiduautot kasutatakse erandis toodud otstarbel vähemalt kahe aasta jooksul selle soetamisest arvates.

 

Kuidas maksuhaldurile „rahuldavat“ tõendust pakkuda? Mina küll ei kujuta ette. Enamasti ei rahulda ametnikku mitte miski ning labasemateski asjades ei pruugi isegi vaidemenetlusest abi olla. Seletuskiri panustab GPS jälgimissüsteemi kasutuselevõtmisele: Näiteks kontrollib ettevõtte juht auto kasutamist GPS-i abil, auto peab olema pargitud ettevõtte juures, mitte töötaja kodus.[20] See on see iidvana gara˛eerimise jutt. Huvitav, kas Rahandusministeerium ei ole midagi kuulnud kodukontorist või sellest, et paljudel väikeettevõtjate „ettevõte“ asubki kodus (või kui niipidi kõlab paremini — nad elavad töö juures). Muide, kes veel ei tea, linna peal liigub jutt, et GPS andmeid saab soovitud kujul soodsa tasu eest ka tellida (st selliselt, et õiged marsruudid kirjas oleks).

 

Aga enamgi veel. Ministeeriumi poolt selgitas Marek Uusküla: Näiteks peaksid töölepingus ja tööandja eeskirjades olema sätestatud tööalasteks sõitudeks kasutatava sõiduauto kasutamise kord ehk kasutamise kellaaeg, võtmete ja autodokumentide hoidmine ja muud sõidukiga seotud üksikküsimused. Samuti kord, kuidas korraldatakse sõiduauto parkimine tööajal ja väljaspool seda. Lisaks võiksid olla limiidid läbisõidule ja sõiduautoga seonduvatele kuludele, samuti võiks sõiduauto olla varustatud GPS-seadmega, ettevõtte logodega ja muu sarnasega. Samuti võiks ettevõte sõlmida kindlustuslepingu eranditult tööalaste sõitude jaoks.[21]

 

Kuidas kujutab kodanik Uusküla ette kindlustuslepinguid, mis sõlmitakse vaid eranditult töösõitude jaoks? Ja logod ja muu sarnane (logodega pastakad armatuurlaual, kleepsud sees jne)? Mida see siis tähendab ja muudab? Järsku on auto värv ka oluline, sest mina küll ei kujuta ette, et ma oran˛i autoga sõidaks, kuigi osa autotootjaid pakub just seda värvi eriti sportlikele versioonidele…

 

Tuletaks ka meelde, mida on meie kohtupraktikas õpetatud GPS ja gara˛eerimise kohta:[22]

 

Riigikohus osutab, et TuMS § 48 lg 51 alusel ei loeta erisoodustuseks kulutusi töötaja transpordiks elukoha ja töökoha vahel, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga või kui puudega töötajal ei ole võimalik kasutada ühistransporti või ühistranspordi kasutamine põhjustab liikumis- ja töövõime olulist langust. Pealegi väidab kaebaja, et tegemist on operatiivsõidukiga. Seega ei kinnita sõiduki hoidmine töötaja elukohas iseenesest sõiduki ettevõtlusega mitteseotud kasutamist.

 

Riigikohus on seisukohal, et kui töötaja kasutab tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks viisil, mis pole rahaliselt hinnatav soodustus ja kui see kasutamine ei too tööandjale kaasa kulutusi, siis pole tegemist erisoodustusega TuMS § 48 mõttes. Näiteks võib töötaja teekonda pikendamata peatada auto selleks, et ühendada ettevõtluseks toimuva sõiduga isiklik tegevus.

 

Kuidas me sellises kontekstis peaksime ministeeriumi tarkuseteradesse suhtuma? See ei ole väga veenev, kui siia veel logodega kleepsud mängu tuua. Loomulikult on üldteada, et maksuametnikele meeldivad paberid, kleepsud ja kirjalikud korrad ning neid ka toodetakse lihtsalt seetõttu, et see on lihtsam, kuid kas see on ka õigem?

 

Euroopa eeskuju?

 

On tõsi, et paljud EL liikmesriigid on kasutanud õigust säilitada teatud erandid sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, mis kehtisid nende liitumisel Euroopa Liiduga või siis esimeste liikmesriikide puhul need, mis kehtisid 01.01.1979. [23] Samuti on käibemaksudirektiivi artikli 395 alusel liikmesriikidel võimalik taotleda erandeid eesmärgiga lihtsustada maksu kogumise menetlust või ära hoida teatavat liiki maksudest kõrvalehoidumist või maksustamise vältimist. Samas ei tohi need meetmed mõjutada liikmesriigi poolt lõpptarbimisetapil kogutava maksutulu summat, välja arvatud tühises ulatuses.

 

Erandi kehtestamine eeldab taotluse esitamist Euroopa Komisjonile, kes esitab vastava ettepaneku Euroopa Nõukogule. Luba ei pruugita saada.

 

Kuigi seaduseelnõu seletuskirjas sellele ei viidata, toodi juba tsiteeritud ministeeriumi slaidiseansil välja, et sõiduautode sisendkäibemaksu mahaarvamist piirab enamik Euroopa Liidu riikidest — Austria, Belgia, Bulgaaria, Küpros, Taani, Soome, Prantsusmaa, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Leedu, Malta, Portugal, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Ühendkuningriik, Läti, Rumeenia, Itaalia, Poola. Kokku 21 riiki. Soomes ei lubata mitte midagi maha arvata, välja arvatud samad erandid, mis meie ettepanekus.[24]

 

Ei saa välistada, et mõistlikumad riigid kompenseerivad mahaarvamise piirangu muul viisil või pakuvad alternatiivseid variante (näiteks saab töötajatele maksuvabalt hüvitada kodu ja töökoha vahel sõitmise, sh ühistranspordi kulud, töösõitude hüvitamisel ei ole limiiti jne). Sellisel juhul, kui maksusüsteem pakub terviklahendusena õiglase versiooni, saaks erandit õigustada. Eestis ei usu sellesse ei mina ega ilmselt ka teised, kes veel üldse millessegi usuvad siinses poliitilises olukorras.

 

Samuti tuletaks meelde, et iga kord, kui Eestisse saabub järjekordne „läänemaa tarkade“ delegatsioon, kes tuletab meelde, et Eesti on üks väheseid riike Euroopas, kus ei kehti sõiduautodele iga-aastast automaksu, kõmiseb meie koalitsioon (tavaliselt sellesama rahandusministri isikus) vastu, et nende valitsusajal mingit automaksu ei tule. Aga see, mida praegu sepistatakse, ei ole mitte midagi muud kui varjatud automaks!

 

Näiteks 31. mail 2013 kirjutas Õhtuleht[25], et Euroopa Komisjon soovitab Eestil kaaluda kütuseaktsiisi tõstmist ja automaksu. "Me ei kavatse teha kumbagi," kinnitas rahandusminister. "Meie elatustaseme juures on aktsiis juba küllaltki kõrge, tõstmine oleks valus nii üldisele kui regionaalsele elukallidusele." Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts lisas, et Eesti hajaasustuse tõttu on auto paljudele peredele igapäevaselt tarvilik liiklusvahend, mitte mingi luksus, ja seda pole vaja täiendavalt maksustada. Kui Euroopa Komisjon tegi Eestile sama soovituse aasta varem, siis kinnitas peaminister Andrus Ansip, et Eestis ei ole põhjendatud ühegi omandimaksu kehtestamine. Eestis maksustatakse autoomanikke vastavalt sellele, kui palju nad autot kasutavad, ja seda tehakse kütuseaktsiisi kaudu. Ansipi sõnul kasutavad paljud maainimesed autot kord või paar nädalas ja nende suhtes ei oleks automaks õiglane.

 

Puuduvad üleminekureeglid

 

Traditsiooniliselt tekib maksukohustuslastel see küsimus, mida traditsiooniliselt ministeeriumis ei teki — millised on üleminekusätted? Ministeerium muide tegeleb sel korral küsimusega eriti „hoolikalt“. Nimelt tunnistatakse kehtetuks eelmise seaduse rakendussäte (KMS § 46 lg 8)[26], kuid uut ei kehtestata!

 

Kuidas kujutatakse ette olemasolevate sõiduautode võõrandamist, omatarvet jms, kui edaspidi arvatakse vaid osaliselt sisendkäibemaks maha? Ma ei hakka parem selgitama, kas riik võiks sellest ka kaotada ja kas mõningal juhul tekiks käibemaksu kumulatsioon. Samas näitab selline mõtlematus just seda, kui sügavuti teemat analüüsiti enne, kui see Riigikogule ette söödeti.

 

Vandenõuteooria räägibki, et see on selleks, et ministeerium saaks mõne teise muudatuse kompromissina läbi suruda (näiteks samas eelnõus sisalduva 1000 euro väärtust ületavate arvete deklareerimise).

 

Kui kõik läheb valesti, siis jõustuvad kavandatavad muudatused 1. juulil 2014.

 

Martin Huberg

EML juhatuse liige



[1] Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõud „Tulumaksuseaduse muutmise seadus 492 SE“ ja „Käibemaksuseaduse muutmise seadus 493 SE“. Kättesaadavad koos seletuskirjade, muu menetlusinfo ja eelnõudele esitatud arvamustega Riigikogu kodulehel www.riigikogu.ee.

[2] Rahandusministri 31.03.1995 määrus nr 57 „Käibemaksuseaduse rakendamise korra kinnitamine“. Kättesaadav elektroonilises Riigi Teatajas www.riigiteataja.ee. Vanemad raamatupidajad mäletavad, et peamiseks õigusallikaks maksude puhul oligi mitte seadus ise, vaid seda oluliselt täpsustav ja täiendav ministri kehtestatud kord ning käibemaks ei olnud erand. Ja ka õigusaktide kehtestamine käis tollal nii nagu vaja ning mitte kedagi ei häirinud, et vastav kord jõustus vastuvõtmisele järgneval päeval ehk 1. aprillil. Enne seda kehtinud juhend tunnistati sellega kehtetuks.

[3] Rahandusministri 21.12.1995 määrus nr 156 „Käibemaksuseaduse rakendamise juhendi muutmine“.

[4] Rahandusministri 11.04.1996 määrus nr 39 „Käibemaksuseaduse rakendamise korra muutmine“.

[5] Käibemaksuseaduse muutmise seadus. – RT I 1996, 44, 845.

[6] Käibemaksuseaduse muutmise seadus. – RT I 1996, 76, 1344.

[7] Jällegi, ajastule omaselt on määrus jõustatud märksa hiljem kui vajalik, kuid see ei seganud kedagi. Vt rahandusministri 24.09.1996 määrus nr 73 „Käibemaksuseadusest tulenevate õigusaktide kinnitamine“.

[8] Riigikogu IX koosseisu seaduseelnõu 726 SE seletuskiri. Kättesaadav Riigikogu kodulehel: www.riigikogu.ee.

[9] Riigikohtu lahendid on kättesaadavad Riigikohtu kodulehel: www.riigikohus.ee.

[10] Selle teema kohta lähemalt vt Martin Huberg. Sõiduauto ja maksud. – MaksuMaksja, 2004, 1, lk 42-45.

[11] Riigikogu X koosseisu seaduseelnõu 131 SE seletuskiri.

[12] Vt Sander Silm. Maksumaksjate liit: valitsus solvab ausaid maksumaksjaid. Õhtuleht.ee, 27.09.2013. EML kirja (ja teiste organisatsioonide pöördumisi) saab lugeda Riigikogu kodulehel eelnõu 493 SE menetlusinfost.

[13] Ettepanekud käibemaksuseaduse ja tulumaksuseaduse muutmiseks. Rahandusministeeriumi presentatsioon. Kättesaadav ministeeriumi kodulehel: www.fin.ee/eelarve-maksumuudatused. Külastatud 21.10.2013.

[14] Samas.

[15] Martin Huberg. Igal arvestusel on oma piir. – MaksuMaksja, 2012, 1, lk 32.

[16] Urmas Jaagant. Käibeta firmadele kuulub üle 5000 auto. – Eesti Päevaleht, 23.10.2013.

[17] Lasse Lehis. Kuidas maksuamet Ameerikat avastas. – MaksuMaksja, 2013, 5, lk 12-15

[18] Lasse Lehis. Maksuõigus. Tallinn: 2012, lk 61.

[19] Arupärimine autode erisoodustusmaksu tõstmisega seotud probleemide ja väidetava maksukoormuse tõstmise põhiseadusele vastavuse kohta. IX Riigikogu koosseisu stenogramm 02.12.2002. Kättesaadav Riigikogu kodulehel: www.riigikogu.ee.

[20] Viide 13.

[21] Ministeerium: järgmisest aastast ei piisa enam sõidupäevikust. – E24, 04.10.2013: www.e24.ee/2206912.

[22] Riigikohtu halduskolleegiumi 03.03.2009 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-93-08. Kättesaadav Riigikohtu kodulehel: www.riigikohus.ee.

[23] Nõukogu direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (art 176). Avaldatud Euroopa Liidu õigusaktide portaalis EUR-Lex: http://eur-lex.europa.eu/et/index.htm.

[24] Viide 13.

[25] Andres Põld. Jürgen Ligi: meie valitsus automaksu ei kehtesta. Õhtuleht.ee, 31.05.2013.

[26] Viidatud säte näeb ette, et „’sõiduautode, mille soetamisel maksukohustuslane arvas kuni käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud käibemaksuseaduse § 21 lg 2 või veel varasema käibemaksuseaduse analoogse sätte alusel sisendkäibemaksu maha osaliselt, kasutamist ettevõtlusega mitteseotud otstarbel omatarbena ei maksustata. Seletuskiri selgitab, et tegemist on rakendussättega, mis kaotab oma aktuaalsuse seoses käesoleva eelnõuga plaanitavate muudatustega.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2020 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo