Maksumaksja portaal - Enese mittesüüstamise privileeg maksuvaidluste lahendamisel Eesti halduskohtute ja EIK praktikas. Liina Kanger - 2012 > aprill (nr 4) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2012 > aprill (nr 4) > Enese mittesüüstamise privileeg maksuvaidluste lahendamisel Eesti halduskohtute ja EIK praktikas. Liina Kanger
Enese mittesüüstamise privileeg maksuvaidluste lahendamisel Eesti halduskohtute ja EIK praktikas. Liina Kanger

Käesoleva lühianalüüsi eesmärgiks on teha koondülevaade Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest, millele Eesti halduskohtud tuginevad, kui lahendada tuleb paralleelmenetluste läbiviimisel kaasnev põhimõtete kollisioon: ristuvad enese mittesüüstamise privileeg kriminaalmenetluses ja menetlusosalise kaasaaitamiskohustus maksumenetluses. Vaatluse all on probleem, millal võib isik MKS § 64 lg 1 punkti 6 alusel keelduda ütluste andmisest või ka maksuhaldurile dokumentide esitamisest. Analüüsitavate halduskohtute otsuste hulka kuuluvad need otsused, milles MKS § 64 lg 1 punkti 6 kohaldamisel kasutatakse EIK praktikat.

Riigikohtu praktika

MKS § 64 lg 1 punkti 6 kohaselt on isikul õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või maksukohustuslase abikaasa, otsejoones sugulase, õe või venna, õe või venna alaneja sugulase, abikaasa otsejoones sugulase, abikaasa õe või venna õigusrikkumises süüditunnistamist. See tuleneb karistusõiguse põhimõttest nemo tenetur se ipsum accusare, mille kohaselt keegi ei pea tunnistama iseenda vastu (PS § 22 lg 3).

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 01.06.2005 otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-39-05 punktis 13 on märgitud, et ehkki inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) otsesõnu sellist põhiõigust ei sätesta, on EIK oma praktikas järjekindlalt väljendanud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni art 6 lõike 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent.[1] See põhimõte seondub maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse ja maksuhalduri uurimispõhimõttega.

Riigikohus on 14.11.2007 haldusasjas nr 3-3-1-47-07 öelnud, et nimetatud põhimõte laieneb nii üksikjuhtumi kontrollile kui revisjonile, kuigi MKS § 59 lg 2 punkt 1 seob sama seaduse §-d 60–63 üksikjuhtumi kontrolliga. Selline järeldus tuleneb MKS § 79 lõikest 2, § 60 sisust ja erinevuse puudumisest MKS § 64 lg 1 punkti 6 mõttes üksikjuhtumi kontrolli ja revisjoni vahel. Seda, et eeltoodud sättes nimetatud õigus laieneb ka juriidilisele isikule, kinnitab nimetatud halduskolleegiumi otsuse punkt 16.

Haldus- ja ringkonnakohtud on maksuvaidlusi lahendades viidanud järgmistele Riigikohtu otsustele:

Riigikohtu üldkogu 12.02.2004 otsus kriminaalasjas 3-1-1-120-03, punktid 16, 17: Kriminaalmenetluses on isikule tagatud mitmed menetluslike garantiidena käsitatavad põhiõigused, mida haldus- ega halduskohtumenetluses pole ette nähtud. Oluline koht selliste kriminaalmenetluslike garantiide hulgas on põhiseaduse (PS) § 22 lõikes 2 sätestatud ja süütuse presumptsiooni ühe elemendina käsitataval põhimõttel, mille kohaselt ei pea isik kriminaalmenetluses tõendama oma süü puudumist. Samuti on isikul kriminaalmenetluses PS § 22 lõike 3 järgi õigus keelduda ütluste andmisest enda või oma lähedaste vastu.[2] Kriminaalmenetluses kogutud tõendid võivad olla tõenditeks ka haldusmenetluses, kui nende tõendite lubatavust ei välista haldusmenetluse seadus või vastavat valdkonda reguleeriv muu menetlusseadus, näiteks maksukorralduse seadus.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. juuni 2010. aasta määrus asjas nr 3-4-1-3-10, punkt 16: Maksu- ja Tolliamet on MKS § 56 ja § 64 lg 1 punkti 6 kohaldades kohustatud arvestama ka PS § 22 lõikega 3.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 3. märtsi 2011. aasta määrus haldusasjas nr 3-4-1-15-10, punkt 27: Maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes saadud süüstavad ütlused ei ole aga kriminaalmenetluses lubatavad ja seda ka siis, kui isik maksumenetluses MKS § 64 lg 1 punktide 5 ja 6 vaikimisõigusele ei tuginenud. Õigusega keelduda enda vastu tunnistamisest on vastuolus ka see, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi, mis on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasutatakse kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või muid tema poolt esitatud tõendeid või õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.03.2002 otsus nr 3-1-1-25-02: nemo tenetur se ipsum accusare põhimõte kriminaalmenetluses laieneb ka tunnistajale.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 01.06.2005 otsus asjas nr 3-1-1-39-05, punkt 14: enese mittesüüstamise privileeg ei sõltu formaalsest menetluslikust seisundist (viited kohtuasjadele: John Murray vs. Ühendkuningriik lahend 8. veebruarist 1996, p 45; Saunders vs. Ühendkuningriik, lahend 17. detsembrist 1996, punktid 68–69; J. B. vs. Šveits, lahend 3. maist 2001, punkt 64 ja 66).

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.10.2007 otsus asjas nr 3-1-1-57-07, punkt 15: süüdistatava õigus vaikida (viited kohtuasjadele: John Murray vs. Ühendkuningriik lahend 8. veebruarist 1996, punkt 45; Saunders vs. Ühendkuningriik, lahend 17. detsembrist 1996, punktid 68–69; J. B. vs. Šveits, lahend 3. maist 2001, punkt 64).

Riigikohtu halduskolleegiumi 14.11.2007 otsus asjas nr 3-3-1-47-07, punkt 16: MKS § 64 lg 1 punktis 6 sätestatud õigus laieneb ka juriidilisele isikule, pole erinevust üksikjuhtumi kontrolli ja revisjoni vahel.

EIK seisukohtade kasutamine I ja II astme halduskohtute paktikas

Riigikohus on ülalloetletud otsustes viidanud järgmistele EIK lahenditele:

- John Murray vs. Ühendkuningriik lahend 8. veebruarist 1996, p 45;

- Saunders vs. Ühendkuningriik, lahend 17. detsembrist 1996, p-d 68-69;

- J. B. vs. Šveits, lahend 3. maist 2001, p 64.

Kõik need viited pärinevad Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 01.06.2005 otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-39-05, punkt 13.

Haldus- ja ringkonnakohtud viitavad lisaks eelnimetatutele ka otsustele Weh vs. Austria[3] (enimviidatud), Jussila vs. Soome,[4] Elomaa vs. Soome,[5] Allen vs. Ühendkuningriik,[6] Albert ja Le Compte vs. Belgia[7] ja Shannon vs. Ühendkuningriik.[8]

Murray vs. Ühendkuningriik, Saunders vs. Ühendkuningriik, J.B vs. Šveits

Kohtuasja John Murray vs. Ühendkuningriik on korduvalt esile tõstetud isiku vaikimisega seoses. EIK jõudis selles seisukohale, et siseriiklik kohus ei saa tuvastada isiku süüd üksnes põhjusel, et isik eelistab vaikida. Küll aga võib isiku vaikimine olukorras, kus isiku vastu kogutud tõendid eeldavad selgituse andmist, viia järeldusele, et isikul ei olegi midagi selgitada ning isik on süüdi. Ning vastupidi, kui kogutud tõendite tõenduslik tähtsus on sedavõrd väike, et see ei tekita vajadust selgitust anda, ei saa selgituse andmata jätmisest järeldada isiku süüd (otsuse p 51).[9]

Kohtuasjas J. B. vs. Šveits leidis EIK, et kaebaja korduval trahvimisel dokumentide esitamata jätmise eest oli kriminaalsüüdistuse iseloom EIÕK art 6 lõike 1 tähenduses. Selles asjas oli kaebajalt nn maksupettuse menetluses, mis riigisiseselt oli käsitatav haldusmenetlusena, kaasaaitamiskohustuse alusel nõutud dokumente, mis seondusid tema maksukohustusega. Kaebaja keeldumisel määrati talle korduvalt trahve seadusesätte alusel, mis võimaldas maksukohustuslast karistada maksuhaldurile teabe andmisest keeldumise eest rahatrahviga. Kaebaja trahvimine dokumentide esitamata jätmise eest kujutas endast enese mittesüüstamise privileegi rikkumist. Seda seetõttu, et kaebaja ei saanud välistada, et temalt nõutavate dokumentide põhjal maksustamata lisasissetuleku ilmnemisel võidakse talle esitada süüdistus maksukuriteos. Samas juhtis kohus tähelepanu sellele, et antud seisukoht ei puuduta olukorda, kus riik kohustab maksumaksjat teavet andma puhtalt korrektse maksustamise kindlustamiseks.[10] Tallinna Ringkonnakohus on selle lahendiga seoses veel rõhutanud, et kuigi Šveitsis ei eristatud otstarbekuse kaalutlusel haldusõiguslikku maksumenetlust kriminaalõiguslikust süüteomenetlusest (maksudest kõrvalehoidumise osas), vaid need viidi läbi ühe menetlusena ja sellises menetluses isikult teda süüstava teabe nõudmine ja teabe esitamata jätmisel trahvi määramine oli EIK arvates vastuolus EIÕK artikliga 6, siis Eestis on väärteomenetlus ning maksumenetlus lahutatud ning maksumenetluses kogutud teabe kasutamine süüteomenetluses samuti piiratud.[11]

Weh vs. Austria

Halduskohtute enimviidatud EIK lahend on Weh vs. Austria.[12] Selles lahendis teeb EIK vahekokkuvõtte oma varasemast parktikast. EIK märkis selles lahendis, et vaikimisõiguse rikkumine võib esiteks kõne alla tulla siis, kui isikut sunnitakse avaldama teavet, mis võib viia isiku süüditunnistamiseni tema suhtes juba käimas olevas või tulevases kriminaalmenetluses (p 42 ja seal viidatud kohtupraktika), ja teiseks siis, kui isikult kriminaalmenetluse väliselt sunniga saadud teavet kasutatakse hiljem kriminaalmenetluses tõendina (p 43 ja seal viidatud kohtupraktika).[13] Teise aluse kohta on Tallinna Halduskohus märkinud, et see puudutab ennekõike kriminaalmenetlust, mille käigus esitatud tõendite lubatavuse hindamine kuulub maakohtu pädevusse.[14]

Esimese olukorra puhul, mis seondub sunni rakendamisega informatsiooni saamiseks, mida võib käimasolevas või oodatavas kriminaalmenetluses isiku vastu kasutada seoses talle mingis õigusrikkumises juba esitatud süüdistusega, on EIK asjakohaseks praktikaks, mida Weh vs. Austria lahendis aluseks võetakse: Funke vs. Prantsusmaa, punkt 44;[15] Heaney and McGuinness vs. Iirimaa, punktid 55-59;[16] J.B vs. Šveits, punktid 66–71.[17]

Teise olukorra puhul, mis seondub väljaspool kriminaalmenetlust isikult sunni korras saadud süüstava informatsiooni kasutamisega järgnevas kriminaalsüüdistuses, on viidatud praktika: Saunders vs. Ühendkuningriik, punkt 67 ja I.J.L. jt vs. Ühendkuningriik, punktid 82–83.[18]

Lisaks nende kahe olukorra kaardistamisele, millal on tuvastatav isiku vaikimisõiguse ja enese mittesüüstamise privileeg, tuleneb otsusest Weh vs. Austria veel:

- enese mittesüüstamise privileeg ei keela per se sunnivahendite kasutamist isikult informatsiooni saamiseks väljaspool kriminaalmenetlust (p 44);

- õigus vaikida ei ole absoluutne (Weh, p 44–46) ning seos haldusmenetluses nõutud teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ja hüpoteetiline (Weh vs. Austria, p 56);

- juhul, kui puudub käimasolev või kavandatav kriminaalmenetlus isiku suhtes, ei pruugi olla tegu enese mittesüüstamise privileegi rikkumisega. Iseenesest ei ole väljaspool süüteomenetlust keelatud ka vaikimisest järelduste tegemine (p 46).[19]

Albert ja Le Compte vs. Belgia

Järgmiseks on mitmel korral viidatud otsuste seas Albert ja Le Compte vs. Belgia.[20] Tartu Ringkonnakohus on märkinud, et EIK 10. veebruari 1983. aasta otsusest asjas Albert ja Le Compte vs. Belgia ega ka muudest EIK lahenditest ei tulene, et kriminaalmenetluslikku vaikimisõigust tuleks eelistada kaasaaitamiskohustusele maksumenetluses ja menetluse efektiivsele läbiviimisele, kui puudub oht, et avaldatud andmeid kasutatakse isiku süüdistamisel.[21]

Shannon vs. Ühendkuningriik

Tallinna Halduskohus on mitmel korral välja toonud, et EIK ei ole isiku vaikimisõiguse ja enese mittesüüstamise privileegi kindlakstegemisel pidanud oluliseks asjaolu, kas isiku käest saadud informatsiooni tema vastu kriminaalmenetluses ka reaalselt kasutati või mitte (vt Shannon vs. Ühendkuningriik, p-d 33, 34[22]).[23]

Elomaa vs. Soome, Allen vs. Ühendkuningriik

Tõhusat maksumenetlust kaitsvad otsused on Elomaa vs. Soome[24] ja Allen vs. Ühendkuningriik [25] Neid on kasutanud Tallinna Ringkonnakohus, märkides, et seda, et enese mittesüüstamise privileegi kaitseala laieneb eelkõige süüteomenetlustele, mitte maksumenetluses tavapärasele dokumentide esitamise nõudmisele, kinnitab ka EIK praktika. EIK 16.03.2010 otsusest Elomaa vs. Soome ja 10.09.2002 otsusest Allen vs. Ühendkuningriik nähtuvalt ei ole enese mittesüüstamise privileegi kaitsealas mitte kõik maksumenetluses esitatavad järelepärimised isiku varade ja majandusliku seisu kohta ja seda vaatamata asjaolule, et sellise informatsiooni mitteesitamise või varjamise eest võidakse isikule määrata sanktsioon. EIK selgitas, et sellised järelepärimised on vajalikud maksude väljaarvutamiseks ja ilma maksuhaldurile sellekohase õiguse andmiseta oleks riigi maksusüsteemi efektiivne toimimine mõeldamatu. Ringkonnakohus selgitas, et tavapärasele seaduses reguleeritud menetlustoimingule peab maksukohustuslane alluma.

EIK selgitas lahendis Allen vs. Ühendkuningriik, et enese mittesüüstamise õigust ei saa tõlgendada kui üldist immuunsust maksuhalduri toimingute suhtes sooviga vältida isiku suhtes läbiviidavat uurimist maksumenetluses. EIK selgitas lahendile Murray vs. Ühendkuningriik viidates täiendavalt, et mitte iga meedet, millega stimuleeritakse isikut esitama ametiasutusele teavet, mida võidakse hiljem kasutada ka kriminaalmenetluses, ei saa käsitleda ebasobiva sunnina.[26]

Kokkuvõte

Nii halduskohtute kui ka EIK praktika kinnitab üheselt, et kaasaaitamiskohustusest kõrvalehoidmiseks ei saa enese mittesüüstamise privileegi kasutada. Kui aga isikut sunnitakse avaldama teavet, mis võib viia tema süüditunnistamiseni, võib tegu olla vaikimisõiguse rikkumisega. Enimviidatud EIK lahendid on Murray vs. Ühendkuningriik, Saunders vs. Ühendkuningriik, J. B. vs. Šveits ja Weh vs. Austria. Seejuures viitavad halduskohtud rohkematele EIK otsustele kui Riigikohtu kolleegiumid seda teinud on. Sageli püüavad just kohtumenetluse pooled oma argumente tugevdada EIK kohtupraktikale osundamise teel. Mitte alati ei ole see edukas, sel juhul loeb kohus lahendi konkreetses asjas asjakohatuks.[27]



Liina Kanger

Riigikohtu õigusteabe osakonna haldusõiguse analüütik




[1] Sama ka: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.10.2007 otsus asjas nr 3-1-1-57-07, p 15.

[2] Tartu Ringkonnakohus on selle kokku võtnud järeldusena: maksumenetlus ega sellele järgnev halduskohtumenetlus ei ole hõlmatud PS § 22 lõike 2 esemelise kaitsealaga (TrtRKo, 26.05.2009, haldusasi 3-08-1090, p 7).

[3] EIK 08.07.2004, 38544/97.

[4] EIK 23.11.2006, 73053/01. Vaata kohtulahendi eestikeelset tõlget blogis „Euroopa kohtute lahendid“: http://eurokohtud.blogspot.com/2009/09/jussila-vs-soome.html.

[5] EIK 16.03.2010, 37670/04. Vaata kohtulahendi eestikeelset kokkuvõtet Riigi Teataja lehel: www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtulahendi_analyys/4996.

[6] EIK 30.03.2010, 18837/06. Vaata kohtulahendi eestikeelset kokkuvõtet Riigi Teataja lehel: www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtulahendi_analyys/4948.

[7] EIK 24.10.1983, 7299/75; 7496/76.

[8] EIK 4.10.2005, 6563/03. Vaata kohtulahendi eestikeelset tõlget blogis „Euroopa kohtute lahendid“: http://eurokohtud.blogspot.com/2009/10/shannon-vs-uk.html.

[9] TlnHKo, 21.12.2010, haldusasi 3-10-2778, p 30, TlnHKo 17.05.2011 haldusasi 3-11-595, p 23.

[10] TrtHKo 12.11.2008, haldusasi 3-08-1090, p 23, sama ka: TrtHKo 29.05.2009, haldusasi 3-09-334, p 11 ja TrtHKo 14.12.2009, haldusasi 3-09-660, p 6.

[11] TlnRKo, 12.10.2011, haldusasi 3-11-495, p 19-20.

[12] EIK 08.07.2004, 38544/97.

[13] TlnHKo 29.06.2011, haldusasi 3-11-50, p 7; TlnHKo, 7.03.2011, haldusasi 3-10-2121, p 6-7.

[14] TlnHKo 29.06.2011, haldusasi 3-11-50, p 7.

[15] EIK 25.02.1993, 10828/84.

[16] EIK 21.12.2000, 34720/97.

[17] EIK 03.05.2001, 31827/96.

[18] EIK 19.09.2000, 29522/95.

[19] TlnHKo 29.06.2011, haldusasi 3-11-50, p 9; TrtHKo 29.05.2009, haldusasi 3-09-334, p 11, TrtRKo 10.11.2009, haldusasi 3-09-334, p 8 ja 10, TlnHKo, 7.03.2011, haldusasjas 3-10-2121, p 9. TrtHKo, 17.11.2009, haldusasi 3-09-1248, TrtRKo 7.05.2010, haldusasi 3-09-1248, p 8 ja 10, TlnHKo 26. mai 2011. a, haldusasi 3-11-453, TlnHKo 17.05.2011 haldusasi 3-11-595, p 22, TlnRKo 14.04.2008, haldusasi 3-06-747, p 11, TrtRKo 26.05.2009, haldusasi 3-08-1090.

[20] EIK 24.10.1983, 7299/75; 7496/76.

[21] TrtRKo 26.05.2009, haldusasi 3-08-1090, p 7. Sama ka: TrtRKo 10.11.2009, haldusasi 3-09-334, p 8. Sama ka: TrtHKo, 17.11.2009, haldusasi 3-09-1248.

[22] EIK 4.10.2005, 6563/03. Vaata kohtulahendi eestikeelset tõlget blogis „Euroopa kohtute lahendid“: http://eurokohtud.blogspot.com/2009/10/shannon-vs-uk.html.

[23] TlnHKo 26.05.2011. a, haldusasi 3-11-453. Sama ka: TlnHKo 17.05.2011 haldusasi 3-11-595, p 22.

[24] EIK 16.03.2010, 37670/04. Vaata kohtulahendi eestikeelset kokkuvõtet Riigi Teataja lehel: www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtulahendi_analyys/4996.

[25] EIK 30.03.2010, 18837/06. Vaata kohtulahendi eestikeelset kokkuvõtet Riigi Teataja lehel: www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtulahendi_analyys/4948.

[26] TlnRKo, 12.10.2011, haldusasi 3-11-495, p 19-20.

[27] Nt EIK 23.11.2006 lahend asjas Jussila vs. Soome ning 12.04.2006 lahendi Martinie vs. Prantsusmaa, kus oli probleemiks isiku menetlusest osavõtmise ja ärakuulamise õigus (TrtRKo, 7. Mai 2010, haldusasi 3-09-1248, p 12). Mitteasjassepuutuvaiks on kohus lugenud veel ka nt lahendid Heaney & McGuinness vs. Iirimaa; Brusco vs. Prantsusmaa; Sanoma Uitgevers B.V vs. Holland (TlnHKo, 21.12.2010, haldusasi 3-10-2778, p 30). Näiteid on veelgi.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo