Maksumaksja portaal - Finantskriis ja finantstehingute maksustamine. Marianne Salumaa - 2012 > märts (nr 3) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2012 > märts (nr 3) > Finantskriis ja finantstehingute maksustamine. Marianne Salumaa
Finantskriis ja finantstehingute maksustamine. Marianne Salumaa

Kogu maailma mõjutanud ülemaailmse finantskriisi tõttu on erinevates organisatsioonides, nagu Euroopa Komisjon, IMF, G-20, ning mitmetes Euroopa Liidu liikmesmaades ja ka mujal maailmas arutlusel finantssektori maksustamise küsimus. Välja on pakutud erinevaid lahendusi, nagu finantstehingute, finantstegevuse, panganduse ja kinnisvara maksustamine. Samuti on rakendatud suuremat kontrolli finantsturgude ja maksuparadiiside üle ning kavatsetakse rakendada muid uudseid meetodeid, et tulevasi kriise ära hoida või võimaluse korral leevendada. Finantstehingute maksustamine on oluline, kuna finantstehingud on paljudes riikides käibemaksuvabad ning see tekitab turumoonutusi. Seetõttu on vaja leida finantstehingute mittemaksustamisele alternatiivseid võimalusi.

Maailmamajanduse elavnemist saadab jätkuvalt suur ebakindlus, mida näitavad muu hulgas hiljutised pinged Euroopa riigivõlakirjade turgudel. Samuti on majandusprognoosid ebakindlad. Kuna majanduslanguse põhjustajaks oli finantskriis, siis sõltub majanduse elavnemine suurel määral finantsturgude toimimisest. Seega tuleks finantsturud järjekindlalt kontrolli alla saada. Finantskriisi tagajärjed on olnud tuntavad väga paljudele inimestele ning seetõttu ei tohiks edasi minna nii, nagu seda on eelnevalt tehtud.



2007. aastal alanud finantskriis

2007. aastal alanud finantskriisi üle arutledes pole ühelgi inimesel, kes soovib enda arvamuses vähegi veenev olla, pääsu tõdemusest, et ühte läbivat põhjust kriisil pole. Pigem oli tegu mitmete kokkusattumustega. Taoliste kriiside põhjuste mõistmine on ülimalt oluline just tulevikku silmas pidades. Ametlikult võib kriisi algusajaks pidada 2007. aasta augustit. See oli hetk, mil keskpangad pidid sekkuma, et tagada pangasüsteemi likviidsus Ameerika Ühendriikides. 2007. aastal alguse saanud kriisi peamisteks põhjusteks võib lugeda liigset varipanganduse vohamist, millega kaasnes kasvav väärtpaberistamine ning selle teel keeruliste väärtpaberite väljatöötamine, varasemad kriisid ja intressipoliitika, liigne või alareguleerimine turgudel (sh maksudega seotud regulatsioonid) ning reitinguagentuuridega seotud probleemid.



Varipangandus

Vari- või ka paralleelpangandus koosneb finantsasutustest, mis tavaliselt ei võta vastu hoiuseid. Sellisteks rahaasutusteks on näiteks investeerimispangad, riskifondid, rahaturufondid jne. 2000. aastal hakkas paralleelpangandus väga kiiresti kasvama ja sellel on praegu üha suurem roll laenuturul. Varipangandust iseloomustavad väljatöötatud sünteetilised väärtpaberid ja kõikvõimalikud derivatiivid ning need ei allu regulatsioonidele või on regulatsioon vähene. Kuna varipanganduses ei ole nn turvavõrgu kohustust (näiteks riiklik hoiuste tagamise süsteem), siis hoitakse nendelt kulutustelt kokku, kuid see tähendab ka, et selliste pankade pakutud teenused pole kliendile piisavalt turvalised.

Kuni 2007. aasta kriisini ei teatud või ei suudetud aru saada, kui suureks on varipangandus tegelikult kujunenud. Investeerimispanganduse põhieesmärgiks peaks olema ettevõtlusele kapitali hankimine. Viimase paarikümne aastaga on investeerimispangad muutumas üha rohkem kauplemisfirmadeks, mistõttu on kauplemismahud aktsiate, võlakirjade, valuutade, toorainete ja teiste väga erinevate tuletisväärtpaberitega kasvanud eksponentsiaalselt. Küsitavuseks investeerimispankade tegevuses on ka trend, et üha suuremates mahtudes kaubeldi ja kaubeldakse panga enda varadega ning klientide vara osatähtsus jääb üha väiksemaks. See on aga teatavatel juhtudel kaasa toonud huvide konflikti ning tekib küsimus, kumma huvid on tähtsamad.



Väärtpaberistamine

Varipanganduse üheks komponendiks on ka väärtpaberistamine, mis on ettevõtja olemasolevate varade konverteerimine väärtpaberiteks selliselt, et väärtpaberid on tagatud väärtpaberistatava projekti rahavoogudega. 2005. aastast sai väärtpaberistamisest lausa maania. Oli väga lihtne ja kiire toota sünteetilisi instrumente, mis jäljendasid tavapäraseid väärtpabereid, kuid ei kandnud nii suuri kulutusi. Riskantsed instrumendid võivad seetõttu olla mitmekordistatud üle tegeliku turupakkumise.

Väärtpaberistamine muutus ohtlikuks, kuna pangad müüsid oma riskantsemad hüpoteeklaenud väärtpaberistamise teel. Lisaks riskantsete väärtpaberite müügile toodeti investeerimispankade loodud väärtpaberitest omakorda uusi väärtpabereid. Majandusmulli lõhkemisele lähemale jõudes moodustas sünteetiliste väärtpaberite osa turul juba üle poole kaubeldavatest väärtpaberitest. Lisaks on väärtpaberistamise juures mängus ka omakasu. Nimelt on kogu väärtpaberistamise protsess seotud teenustasudega — mida suurem on läbimüük, seda suuremad on boonused. Seega tekkis olukord, kus teeniti kasumit ilma riske võtmata ning see tekitas omakorda lõdvenenud äripraktikat.



Tuletisinstrumendid

Finantskriisi tõttu on börsiväliselt kaubeldavate tuletisinstrumentide turg sattunud järelevalveasutuste kõrgendatud tähelepanu alla. Bear Sterns`i peaaegu kokkukukkumine 2008. aasta märtsis, Lehman Brothers`i maksevõimetuks muutumine 15. septembril 2008 ning AIG päästmine järgmisel päeval tõid esile kõnealuse turu nõrkused. Oma olemuse tõttu on tuletisinstrumentide turg läbipaistmatu. See tuleneb sellest, et tuletislepingud on eraviisiliselt läbiräägitud lepingud, mistõttu on teave nende kohta üldiselt kättesaadav üksnes lepingupooltele.

Finantskriisi käigus ilmnes selgelt, et puudub teave selle kohta, millised on üksikute ettevõtjate positsioonid ja riskid börsivälistes tuletislepingutes. Teabe puudumise tõttu pole järelevalveasutustel võimalik tuvastada institutsioonides ja kogu süsteemis kuhjuvaid riske. Seega ei ole neil ka võimalik õigesti hinnata turuosalise kohustuste täitmatajätmise tagajärgi ja reageerida sellele sobival viisil (nt Lehman Brothers`i puhul). Teabe puudumine aitab kaasa kahtluste tekkele ja turuosaliste ebakindluse suurenemisele kriisi ajal.

Eelnevad kriisid ja intressipoliitika

Ülemaailmse finantskriisi üheks põhjustajaks on ka eelnevad kriisid ning sellest tulenev USA Föderaalreservi intressipoliitika. Näiteks Aasia 1997. aastal alandud finantskriis põhjustas umbkaudu 100 miljardi dollari suuruse kapitali väljavoolu kõnealusest piirkonnast. On teada, et enamik kapitali jõudis USA-sse ja Euroopasse. Sellega tekkis olukord, kus raha pakkumine oli sisuliselt ületanud nõudluse, mis tähendas äärmiselt soodsaid intressimäärasid. 1998. aasta Venemaa kriisist sai alguse doominoefekt, mis lõppes ühe USA suurema riskifondi Long-Term Capital Management (LTCM) pankrotiga.

Selles kontekstis on oluline Föderaalreservi (FED) ja tema juhi Alan Greenspani roll. Kuna LTCM kokkukukkumine kujutas ohtu kogu finantssüsteemile, siis paigutasid peaaegu kõik USA suuremad pangad kapitali LTCM varadesse ning FED lisas finantssüsteemi likviidsust ja asus intresse alandama. Greenspan lahendas küll LTCM probleemi, kuid 1998. aastal süsteemi pumbatud likviidsus ja alandatud intressidega saabunud odavam laenuraha viisid tehnoloogiasektori ja kogu USA majanduse mullini.

Aastal 1999 hakkas FED intresse tõstma, kuid oli juba liiga hilja — 2000. aasta kevadel lõhkes USA-s tehnoloogiamull ning börsiindeksid võtsid suuna allapoole. See kõik andis valusa hoobi USA majandusele. 2001. aasta alguseks olid probleemid juba päris tõsised ning FED alustas intresside alandamist. 2003. aasta suveks olid baasintressid jõudnud ajalooliselt madalaima 1% tasemeni. Majandus hakkas tohutu hulga odava laenuraha toel kosuma ning 2004. aasta keskel hakkas FED juba vaikselt intresse tõstma, kuid ka siis oli juba hilja — alguse oli saanud kinnisvaramull.

Regulatsioonid ja maksupoliitika

2007. aastal alanud ülemaailmsele finantskriisile aitasid kindlasti kaasa valed regulatsioonid ja maksupoliitika. Näiteks muudeti USA-s 1999. aastal Glass-Steagali seadust, millega lubati kommertspankadel siseneda investeerimispangandusse ja seetõttu rohkem riske võtta. Lisaks sisaldas USA maksusüsteem mitmeid stiimuleid, et inimesed hüpoteeklaene võtaks. 1986. aastal vastu võetud Tax Reform Act keelas isikutel tasumisele kuuluvast tulumaksust tarbimislaenude (autolaenud, krediitkaardid) intressimakseid maha arvata. See aga tekitas olukorra, kus kasulikum oli refinantseerida oma kodulaen, sest sellelt sai tasumisele kuuluvalt tulumaksult intressid maha arvestada. Lisaks võeti 1997. aastal USA-s vastu Taxpayer Relief Act, mis neljakordistas kapitali maksuvabastust ja omakorda suunas veel rohkem kinnisvara ostma.

Kapitali adekvaatsuse ja uute raamatupidamisstandardite pehmendamisega aidati kaasa liigsele riskide võtmisele. Näiteks võttis USA väärtpaberijärelevalve komisjon (Securities and Exchange Commission) 2004. aasta aprillis vastu otsuse lõdvendada suurte finantsinstitutsioonide kapitalile kehtestatud reegleid ning lubati neil enda arvutimudelitega määratleda investeeringute riske. Põhimõtteliselt toimus isereguleerimine.

Reitinguagentuurid

Kriisi teket soodustasid veel regulatsioonid, mis panid pankadele ja enamikule investeerimisfondidele piirangud, kui madala reitinguga võlakirju nad võivad hoida. Suurimateks reitinguagentuurideks on Moody’s, Fitch ja Standard & Poor’s, kes koostavad väga keerulisi statistilisi mudeleid, et hinnata väärtpaberite riske. Üks riskihinnangute probleem seisneb selles, et agentuurid alahindasid laenude mittemaksmise suhet hüpoteeklaenudesse. Andmeid, mida kasutati väärtpaberite hindamiseks, polnud piisavalt pikas perioodis vaadeldud, et võtta arvesse äritsükli madalperioodi. See viis aga selleni, et reitinguagentuuride hinnangud jätsid oma kvaliteedilt soovida.

Teiseks probleemiks reitinguagentuuridega on huvide konflikt struktureeritud finantsinstrumentide osas. Näiteks võib krediidihinnangu pakkuja kõigepealt anda nõu selle kohta, kuidas väärtpaberi ülesehitus mõjutab temale pandavat hinnangut ning hiljem ka ise selle hinnangu väärtpaberile anda. Sedasi aga teenib taoline institutsioon kahel korral teenustasusid. Lisaks on huvide konflikti ilmselge näitaja see, et krediidihinnangu eest ei maksa mitte väärtpaberi ostja, vaid selle väljastaja.

Finantstehingute maksustamine

Finantstehingute maksudel on pikk ajalugu. 1936. aastal esitas John Maynard Keynes ettepaneku kehtestada väiketehingute maks toimingutele Wall Street`il, kus tema arvates kasvatas volatiilsust ülemäärane mitteteadlike finantskauplejate spekuleerimine. Keynesi jaoks oli põhiline probleem selles, et kui jätta spekuleerijad järelevalveta, võib sellist tüüpi turuosaliste osakaal muutuda liiga domineerivaks. Arvatakse, et finantstehingute maks suudaks finantsturge stabiliseerida ja parandada nende funktsioneerimist. Vaidluse all on, kas selline maks suudaks aga kõiki probleeme korraga lahendada. Loodetav tulu finantstehingute maksust sõltub selle määrast, maksuelastsusest ja administratiivsest ülesehitusest.

Finantstehingute maksu kontseptsioon

Finantstehingute maks on ühekordne rahaline kohustis, mis kehtestatakse finantstehingutele. Tavaliselt on maksumäär väga madal. Finantstehingu all mõeldakse igasugust finantsinstrumendi vahetamist kahe või mitme isiku vahel. Finantstehingute maksul on kaks võimalikku maksubaasi kontseptsiooni. Kitsa maksubaasi näiteks oleks maksu kehtestamine ühele kindlale objektile, näiteks ainult aktsiatele või ainult valuutatehingutele. Laia baasi puhul oleks maks kehtestatud kõikidele finantsinstrumentidele, kaasa arvatud tuletisväärtpaberitele, nagu optsioonid ja futuurid ning muud struktureeritud instrumendid. Praegusel ajal on peamiselt arutluses üldine ja ühetaoline maks igasuguse finantsvara omanikuvahetuse tehingule. Sel juhul oleksid kõik spot-tehingud (valuutavahetustehingud) ja tuletisinstrumentide tehingud nii reguleeritud börsil kui ka börsivälistel turgudel maksustatavad. Välja pakutud maksumäärad varieeruvad 0,01% ja 1,5% vahel. Maksubaasiks oleks alusvara nimiväärtus.

Finantstehingute maksu halduskulud oleksid võrreldes teiste tavapäraste maksudega väga väikesed. Suurbritannia puhul on näiteks finantstehingute maksuga sarnase tempelmaksu[1] kogumise kulud kõigest 0,21 penni ühe kogutud naela kohta.

Finantstehingute maksu majanduslike mõjude hindamine oleneb isikute arusaamast finantsturgude funktsioneerimisest — täpsemalt arusaamast investorite käitumise kohta. On kaks põhilist arusaama. Esimene põhineb turu tõhususe hüpoteesil. See teooria väidab, et finantsturud on "informatsiooniliselt efektiivsed", st kõikide varade (näiteks aktsiad ja kinnisvara) hind sisaldab juba kõike teadaolevat informatsiooni — varade hind on määratud õiglaselt kõikide investorite ühise arvamuse järgi. See vaade on olnud domineeriv põhiliselt kuni 80. aastateni. 1987. aasta aktsiaturu kokkuvarisemine ja üha suurenev empiiriline tõendusmaterjal, et aktsiahinna volatiilsust ei saa põhjendada muutustega dividendides, aitas kaasa uute vaadete väljakujunemisele. Uut arusaama kirjeldab mitteteadlike ning ratsionaalsete turuosaliste mitmekesisus. Selle vaate kohaselt ühed turuosalised ei võta investeerimisel arvesse majanduse põhialuseid ning teised on ratsionaalsete ootustega aktsia tulukuse kohta.

Valuutatehingute maks

Üheks finantstehingute maksustamise kitsa baasi näiteks on valuutatehingute maks, mis on seotud Nobeli preemia laureaadi James Tobiniga, kes tõi 1973. aastal välja valuutatehingute maksukontseptsiooni. Selle maksu idee on vähendada spekulatsiooni valuutaturgudel ning seeläbi ka turu volatiilsust. Huvi Tobini maksuidee vastu kasvas suuresti 1990. aastatel üha tihedamini toimuvate finants- ja valuutakriiside tõttu. Valuutatehingute maksude vajalikkust kinnitab pidev valuutaturgude pingestatus, kus riigid süüdistavad üksteist valuutakurssidega manipuleerimises, otseses turule sekkumises, kapitalivoogude piiramises või ülileebe rahapoliitika rakendamises.

Finantstehingute maksu positiivsed ja negatiivsed küljed

Nii nagu enamiku asjadega maailmas, on ka finantstehingute maksudel nii pooldajaid kui ka vastaseid, kes toovad välja maksu positiivseid ja negatiivseid külgi.

Finantstehingute pooldajate väited on järgmised:

  • finantstehingute maks vähendab liigset spekuleerimist ja soosib pikaajalist investeerimist;
  • finantstehingute maks muudab spekuleerimise vähem tulusaks, hoides spekulantide ahnuse kontrolli all, ja paneb investoreid raha paigutama lisandväärtust tootvasse majandusse;
  • finantstehingute maks vähendab liigset riski turgudel ning tavalised ettevõtted võidavad stabiilsetest hindadest, mis pole spekulantide manipuleeritud;
  • finantstehingute maksust genereeritud tulud tuleksid põhiliselt spekulatsiooni arvelt;
  • finantstehingute maks vähendab mitteproduktiivset tegevust;
  • finantstehingute maks on suhteliselt valutu viis, kuidas teenida maksutulu, katta riigi kulusid ja luua töökohti, ning finantsturg suudaks seda koormat kanda;
  • finantstehingute maks annaks finantssektoripoolse panuse nende endi stimuleerimiseks tehtud rahasüstide kulutuste katmiseks;
  • valuutakursside, aktsiahindade ja intressimäärade omadus üle reageerida paneb inimesi eelistama ettevõtlusele spekuleerimist, mis ei mõju positiivselt majanduskasvule ega tööhõivele;
  • üldine tehingumaks tõstab spekulatiivsete tehingute kulukust seda enam, mida lühiajalisemad need on, seega avaldaks tehingumaks varahindadele ja ühtlasi makromajandusele stabiliseerivat mõju;
  • tehingumaks korrigeeriks turumoonutusi, mis tulenevad sellest, et finantssektor on käibemaksust vabastatud.

Finantstehingute maksustamise vastaspoole argumendid on järgnevad:

  • finantstehingute suur maht tänapäevasel finantsturul tuleneb turutegijate (market makers) tegevusest. Viimased pakuvad just vajaliku, et tekitada piisav likviidsus ja hinna taastumine ning ka hõlbustades ja tasandades varade hindasid fundamentaalsele tasakaalule. Samuti on suurem osa lühiajalistest tehingutest seotud riskide maandamisega;
  • spekulatsioon on asendamatu komponent nii hinna taastamise kui ka riskide jaotamise protsessis. Eelnevaga seoses on spekulatsioon põhiliselt stabiliseeriv ning suunab varade hinnad sujuvalt ja kiirelt tasakaalu;
  • igasugune tehingukulude tõstmine toob kaasa likviidsuse vähenemise, mis omakorda suurendab lühiajalist varahindade volatiilsust. Samuti võib finantstehingute maks vähendada finantsturgude funktsionaalsust (likviidsus ja riski jagamine);
  • hindade liigset kõikumist spekulatsiooni tõttu ei eksisteeri. Igasugune varahindade kõikumine nende fundamentaalsest tasakaalust kõrvale on põhjustatud süsteemivälistest šokkidest, mis on ainult ajutised nähtused. Sellise tõlgenduse kohaselt on jäänud lahendamata mõistatuseks see, miks tekivad pidevad vahetuskursside kõrvalekalded nende fundamentaalsest tasakaalust. Samuti on mõistatuseks, miks valuutad liiguvad väga aeglaselt võrdsesse ostujõu pariteeti;
  • finantstehingute maksu on raske teostada rahvusvahelistele finantstehingutele. Samuti leiavad turuosalised viisi, kuidas maksust kõrvale hoida;
  • maksu kehtestamine futuuride turul ei too kaasa soovitud sotsiaalseid eesmärke ega olulisi maksutulusid;
  • maksu kehtestamisel futuuridele suurendaks pakkumise ja nõudluse vahet ning suunaks tehingud teistele turgudele, kus ei ole kehtestatud taolisi makse. See aga vähendaks rahvusvahelist konkurentsi;
  • tänapäeva finantsturgude suur käive peegeldab seda, et õigete hindade kujunemine (tasakaalupunkti avastamine) eeldab suurt likviidsust;
  • spekuleerimine on nii hindade avastamise kui ka riskide maandamise lahutamatu komponent.

Finantstehingute maksu alternatiivid

Lisaks finantstehingute maksule käsitletakse praeguses arutelus finantssektori maksustamise üle ka kahte teist vahendit: pangamaksud ja finantstegevuse maks. Mõlemal tundub olevat Rahvusvahelise Valuutafondi ja Euroopa Komisjoni tugi. Nimetatud vahenditel puudub aga regulatiivne väärtus ning mõlema tulupotentsiaal on väiksem kui finantstehingute maksul. Nii pangamaksude kui ka finantstegevuse maksuga ei saa spekuleerimist otseselt vähendada ega turustabiilsust ja -tõhusust tagada. Pangamaksud põhinevad bilansisisesel positsioonil ega hõlma varipanganduse süsteemis tehtavaid tehinguid, millega on seotud peamised ülelaenamise ohud. Finantstegevuse maksu raames maksustatakse finantstehingutelt saadav kasum, vaatamata tehingu nn kvaliteedile. Seetõttu ei saa neid vahendeid pidada finantstehingute maksu alternatiiviks. Need võivad aga olla täiendavad vahendid.

Näiteid finantstehingute maksustamisest EL riikides

Parima ülevaate finantstehingute maksustamisest annavad kahe Euroopa riigi — Rootsi ja Suurbritannia — maksunäited. Lisaks nendele kahele riigile on mitmetes teistes Euroopa riikides finantstehingute maksudega kogemusi, kuid teatud põhjustel on paljud taolised maksud kaotatud. Põhjusteks võib lugeda näiteks kartust konkurentsis tahapoole jääda, liiga madalaid maksutulusid või maksumõjudest ülevaate puudumist.

Praegusel ajal maksustatakse Euroopa Liidu seitsmes liikmesriigis finantstehinguid kapitalimaksuga. Nendeks riikideks on Austria, Hispaania, Küpros, Kreeka, Luksemburg, Poola ja Portugal. Lisaks rakendavad kümme liikmesriiki mingil määral börsitehingute maksu, nendeks on Belgia, Soome, Prantsusmaa, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Suurbritannia, Küpros, Malta ja Poola.

Nii Rootsi kui Suurbritannia maksukogemusi on hea arvesse võtta uue maksukontseptsiooni väljatöötamisel. Üldplaanis võib lugeda Inglismaa tempelmaksu õnnestunuks ning tuleks võtta õppust selle süsteemi positiivsetest külgedest, nagu maksu rakendatavus olenemata aktsia noteeringu asukohast, arvestatavad tulud riigieelarves ning maksuobjekti teise väärtpaberisektorisse üleviimise võimaluse karmimalt maksustamine. Rootsi finantstehingute maksustamise kogemust peetakse küll läbikukkunuks, kuid sellest võib samuti järeldusi teha. Näiteks peab arvestama tehingute kandumise võimalusega teise riiki, kus sarnaseid makse ei rakendata. Lisaks näitas Rootsi näide selgelt, et kehva maksukujundusega ei saa arvestatavaid tulemusi saavutada.

Käibemaksuvabastuse mõju maksukoormusele

KMS § 16 lg 2 punkti 6 kohaselt on käibemaksust vabastatud väärtpaberite võõrandamine. Käibemaksuvabastuse mõju maksukoormusele tuleb lähemalt uurida, kuna on teada, et maksuvabastus põhjustab turumoonutusi. Näiteks ei anna käibemaksuvabastus sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ja selle tulemusel katkeb käibemaksu tarneahel ning enam ei rakendu üks olulisematest lisandunud väärtuse maksu põhimõtetest — neutraalsuse põhimõte. Sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangute korral tekib käibemaksu kumulatsioon ja ettevõtja satub teistega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Lisaks on jätkuv ebaselgus finantsteenuste maksustamisel Euroopa Liidus põhjustanud palju maksuvaidlusi ja koormanud erinevaid kohtuinstantse.

Kuidas tegelikult mõjub käibemaksuvabastus finants- ja kindlustusteenustele? Selleks, et välja selgitada, kes ja kui palju tegelikult käibemaksu riigikassasse maksavad, saab uurida Maksu- ja Tolliameti koostatud käibedeklaratsioonide aasta koondandmeid, mis on jaotatud Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori EMTAK järgi.

Võrreldes 2009. ja 2010. aasta finants- ja kindlustustegevuse sektori ja seitsme juhuvalimiga valitud majandussektori ning kogumajanduse tasumisele kuuluva käibemaksu ja müügikäibe suhet, on näha, et finants- ja kindlustustegevuse sektor on valimiga valitud teiste majandussektoritega võrreldes 2010. aastal teisena kõige vähem käibemaksuga maksustatav sektor ning 2009. aastal kolmandana kõige vähem maksustatav sektor. Vastavad näitajad 2010. aastal finants- ja kindlustussektori jaoks on 1,16% ja 2009. aastal 2,07% müügikäibest, kui samal ajal näiteks kogu riigi müügikäibest kuulus käibemaksuga maksustamisele vastavalt 2,60% ja 3,12%. Sellest saab välja lugeda, et finants- ja kindlustussektor tasus 2010. aastal oma müügikäibest umbkadu 55% vähem käibemaksu kui kogu riigis keskmiselt tasuti. Vastav näitaja 2009. aastal oli 33,78%. Vaadeldes aga aastaid 2006–2008, siis finants- ja kindlustussektor maksis 2006. aastal 94,35%, 2007. aastal 104,91% ning 2008. aastal 94,14% vähem käibemaksu müügikäibest kui kogu riigis keskmiselt tasuti).

Siinkohal võiks rõhutada, et 2007. aastal küsis finantssektor käibemaksu riigilt tagasi. Seega võib öelda, et käibemaksuvabastus finants- ja kindlustussektoris moonutab turgu ning paneb käibemaksuvabastust nautivad majandussektorid teiste sektoritega võrreldes ebavõrdsesse olukorda.

Finantstehingute maksu sobiv maksukontseptsioon ja tulukus Eesti näitel

Eesti puhul võiks finantstehingute maks olla kehtestatud laia maksubaasiga, see tähendab, et maksustatud oleksid nii börsil tehtud tehingud kui ka börsivälised tehingud. Eesti näite puhul on börsiväliste tehingute maksustamine teatud mõttes lihtne. Nimelt on Eestis kohustus registreerida Eesti väärtpaberite keskregistris kõik aktsiad, pensionifondi osakud ja muud väärtpaberid, mida pakutakse avalikult. Äriühingu osade, avalikult mitte pakutavate väärtpaberite ning tuletisväärtpaberite puhul seda kohustust ei ole, kuid väga paljud ettevõtted on registreerimise võimalust kasutanud (v.a tuletisväärtpaberite puhul). Seega tuleks ülejäänud börsiväliste tehingute maksustamise võimalikkuseks seadusega kehtestada ka kõikide teiste väärtpaberite registreerimise kohustus. Lisaks tuleks kõik väärtpaberitehingute rahalised toimingud teha keskdepositooriumi kaudu, nii nagu seda tehakse börsitehingute puhul.

Maksumääraks võiks aktsiate (osade), võlakirjade ja fondiosakute puhul olla 1,5% tehingu aluseks oleva finantsvara nimiväärtusest, tuletisväärtpaberite puhul 0,05%. Pensionfondide osakud peaksid jääma maksuvabaks. Maksutulukuse arvutamiseks saab kasutada Eesti Väärtpaberikeskuse väärtpaberitehingute käibeid. Eeldades käibe vähenemist maksu rakendamise tõttu, ei oleks maksutulud küll ülemäära suured, kuid siiski arvestatavad. Näiteks oleks võinud 0,5% maksumäära puhul 2010. aastal maksutuluks olla ca 3 miljonit eurot ning 1,5% määra puhul 7,7 miljonit eurot. Maksukoormuse jaotumise osas oleks kõige enam maksustatavaks finantsinstrumendiks aktsia ning aktsiale järgneks fondiosak.

Kokkuvõte

Finantskriisi tagajärjed on olnud tuntavad paljudele. Suur kontsentreerumine pangandussektoris kuni veendumuseni, et pangad on liiga suured pankrotistumiseks ja riskijuhtimise ebaõnnestumine pidigi raskete tagajärgedeni viima, luues sellega doominoefekti, mida ei suutnud enam miski peatada. Finantskriis pakub võimaluse vaadata üle praegune maksupoliitika ning sellega seotud regulatsioonid. Finantstehingute maksustamine oleks hea lahendus, kuidas mõjutada tulevaste kriiside toimumise tõenäosust.

Marianne Salumaa

I koht maksundusalaste uurimistööde konkursil

majanduserialade bakalaureuse- ja lõputööde kategoorias





Kasutatud kirjandus

R. K. Chou, G. H. K. Wang. Transaction Tax and Market Quality of the Taiwan Stock Index Futures. Taiwan. December 2005.

Committee on Economic and Monetary Affairs. Innovative financing at global and European level. European Parliament Draft report 2010/2105(INI). October 2010.

C. L. Culp. Financial Transaction Taxes: Benefits and Costs. United States: Compass Lexecon Inc, March 2010.

T. Elling. Finantsteenuste käibemaksuga maksustamine Euroopa Liidus. Magistritöö. Tartu Ülikooli õigusteaduskond. Tallinn 2010.

European Commission. Financial Sector Taxation. Comission staff working document SEC(2010) 1166/3. Brussels 2010.

European Commission. Proposal for a regulation of the European Parliament and of the Council on OTC derivatives, central counterparties and trade repositories. Comission staff working document SEC(2010) 1059. Brussels 2010.

Finantsstabiilsuse ülevaade 2/2010. Eesti Pank 2010.

T. Hemmelgarn, G. Nicodeme, The 2008 Financial Crisis and Taxation Policy. Luxembourg: Office for Official Publications of the European Communities, 2010.

IMF Multimedia Services Division. Global Financial Stability Report. Sovereigns, Funding and Systemic Liquidity. United States: International Monetary Fund Publication Services, October 2010.

K. Korjus. Turu tõhususe hüpotees. Tark Investor 28.10.2007.

P. Krugman. The Return of Depression Economics and the Crisis of 2008. England: Clays Ltd, 2008.

Käibedeklaratsioonide koondandmed. Maksu- ja Tolliamet.

K. Lepik, Alan Greenspan, kes su keedetud supi peab ära sööma? Tark Investor 24.08.2007.

K. Lepik. Long-Term Capital Management. Tark Investor 25.06.2007.

Mis kasu on ühiskonnale investeerimispangandusest? Rahajuht 03.12.2010.

C. Reinhart, A. Felton. The First Global Financial Crisis of the 21st Century: Introduction. London: CEPR-VoxEU Publication, July 2008.

J. Saar. Finantskriis 2008: Taustast ja põhjustest. Eesti 2008.

S. Schulmeister, M. Schratzenstaller, O. Picek. A General Financial Transaction Tax Motives, Revenues, Feasibility and Effects. Austria: Austrian Institute of Economic Research, 2008.

G. Soros. The New Paradigm for Financial Markets. The Credit Crisis of 2008 and What it Means. United States: Public Affairs 2008.

S. Spratt. A Sterling Solution. Implementing a stamp duty on sterling to finance international development. England: Capital Limited, September 2006.

V. Zirnask. Finantstehingud maksu alla?! Eesti Päevaleht 04.11.2009

Tehingustatistika. Eesti Väärtpaberikeskus.

E. Wincoop, K. M. Yi. Asian crisis post-mortem: where did the money go and did the United States benefit? Federal Reserve Bank of New York Economic Policy Review. September 2000.





Samal teemal MaksuMaksjas ilmunud:

  • Hiie Marrandi. 11.11.11 — päev, mis jääb kauaks meelde. – 2011, 11, lk 4-7
  • Lasse Lehis. Kas finantstehingute maks tuleb? – 2012, 1, lk 28-29









Derivatiiv ehk tuletisväärtpaber:
omandamis-, vahetamis- või võõrandamisõigust või -kohustust väljendav kaubeldav väärtpaber, mille alusvaraks on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud väärtpaberid või mille hind sõltub otseselt või kaudselt: 1) väärtpaberi börsi- või turuhinnast; 2) intressimäärast; 3) väärtpaberiindeksist, muust finantsindeksist või finantsnäitajast, sealhulgas inflatsioonimäärast, prahihinnast, saastekvoodist või muust ametlikust majandusstatistikast; 4) valuutavahetuskurssidest; 5) krediidi- ja muudest riskidest, sealhulgas klimaatilistest muutujatest; 6) kauba, sealhulgas väärismetalli börsi- või turuhinnast (väärtpaberituru seaduse § 2 lg 3).



Optsioon
annab omanikule õiguse, aga mitte kohustuse kindlaksmääratud hinnaga osta või müüa mingit kindlaksmääratud (finants)vara kindlaksmääratud ajal tulevikus (www.tarkinvestor.ee/wiki/index.php/Optsioon).



Forward
on kokkulepe tulevikus kahe osapoole vahel, mis kohustab tehingu osapooli müüma ja ostma teatud finantsvara kokkulepitud tingimustel. Erinevalt futuurist ei kaubelda forwarditega enamasti börsil ning seega on forwardid futuuridest ebastandardsemad (www.tarkinvestor.ee/wiki/index.php/Forward).



Futuur
sarnaneb forward'ile, erinevuseks on see, et futuuridega kaubeldakse börsil ning futuurid on standardiseeritumad. Kui optsioon annab omanikule õiguse osta või müüa kokkulepitud ajal kokkulepitud hinnaga kokkulepitud alusvara, siis futuuri puhul on see omanikule kohustuseks. Futuure kaubeldakse väga erinevate alusvarade peale — nafta, kuld, valuutad, aktsiaindeksid jne. Futuurid annavad väga võimsa võimenduse, seetõttu kontrollitakse väga täpselt ka tagatist futuuride puhul. Kui tagatis vajub alla lubatud piiri, siis realiseeritakse maakleri poolt positsioon automaatselt (www.tarkinvestor.ee/wiki/index.php/Futuur).

Volatiilsus jaguneb kaheks — kaubeldav volatiilsus ja ajalooline volatiilsus.

Ajalooline volatiilsus näitab väärtpaberi kõikumist mingil möödunud perioodil ja on seega rohkem statistiline näitaja.

Kaubeldav volatiilsus seevastu tekib turuosaliste ootustest, kui turuosalised ootavad närvilisemat perioodi, siis kaubeldav volatiilsus tõuseb; kui rahulikumat, siis langeb. Seega on kaubeldav volatiilsus ettevaatav ja kuna see mõjutab ka otseselt optsiooni hinda, siis kauplemisel ka palju olulisem. Seetõttu ka volatiilsusest rääkides peetakse reeglina silmas kaubeldavat volatiilsust (www.tarkinvestor.ee/wiki/index.php/Volatiilsus).

Väärtpaberistamine: tehing, mille puhul nõude või nõuete kogumiga seotud krediidirisk on üle kantud mitme erineva nõudeõiguse järguga väärtpaberite seeriatele ja mida iseloomustavad järgmised tunnused: 1) väärtpaberite lunastamine on eelnevalt kokku lepitud viisil sõltuv väärtpaberistatud nõude või nõuetega seotud kohustuste täitmisest kolmandate isikute poolt; 2) võimalike krediidiriskist tulenevate kahjude jaotamine investorite vahel tuleneb vastava väärtpaberite seeria nõudeõiguse järgust (krediidiasutuste seaduse § 8635 lg 1).


























[1] Tempelmaks on lõiv, mida võetakse mingi tehingu vormistamise korral pitseri, tempelmargi või ‑paberi eest, dokumendilõiv. Eesti keele seletav sõnaraamat, arvutivõrgus: www.eki.ee/dict/ekss/ekss.html.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2018 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo