Maksumaksja portaal - Noor või vana? Hiie Marrandi - 2013 > märts (nr 3) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2013 > märts (nr 3) > Noor või vana? Hiie Marrandi
Noor või vana? Hiie Marrandi

Hiljuti pöördus üks murelik kodanik õiguskantsleri poole palvega, et see hindaks tulumaksuseaduse (TuMS) § 231 vastavust põhiseadusele.

TuMS § 231. Täiendav maksuvaba tulu lapse ülalpidamise korral

(1) Lapse üks residendist vanem, eestkostja või muu last perekonnaseaduse alusel ülalpidav isik, kes peab üleval kahte või enamat alaealist last, võib maksustamisperioodi tulust maha arvata täiendava maksuvaba tulu iga kuni 17 aasta vanuse lapse kohta alates teisest lapsest.

(2) Täiendavat maksuvaba tulu rakendatakse alates lapse sündimise, eestkostja määramise või ülalpidamiskohustuse tekkimise aastast kuni tema 17-aastaseks saamise aastani osas, mille võrra lapse maksustatav tulu on väiksem maksustamisperioodi maksuvabast tulust (§ 23).

(3) Vaidluse korral käsitatakse last ülalpidava isikuna lõike 1 tähenduses isikut, kellele makstakse riiklike peretoetuste seaduse §-s 5 sätestatud lapsetoetust.

Kui 18, siis 18

Pöördumise esitaja soovis teada, kas on õige, et tulumaksuseadus annab lapsevanemale maksusoodustuse — täiendava maksuvaba tulu alates teisest lapsest — kuni 17-aastase lapse puhul, samas kui mitmed muud seadused käsitlevad vanema ülalpeetavana ka palju vanemat last. Näiteks perekonnaseaduse ja riiklike peretoetuste seaduse järgi loetakse 18-aastaseks saanud, kuid gümnaasiumis õppiv isik vanema ülalpeetavaks kuni hetkeni, mil isik lõpetab oma õpinguid põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui isiku 21-aastaseks saamiseni.

Õiguskantsler selgitas oma vastuses, miks ta ei tuvastanud uuritud osas TuMS § 231 vastuolu põhiseadusega.[1]

Säte, mille alusel lapsevanem sai laste pealt[2] täiendava maksuvaba tulu, jõustus esmakordselt juba 2001. aastal. Kuigi sellest ajast saadik on seda normi (mh täiendava tulumaksuvabastuse saamise tingimusi) korduvalt muudetud, on muutmatuks jäänud eeldus, et täiendava tulumaksuvaba tulu saab oma tulust maha arvata vaid kuni 17-aastaseid lapsi kasvatav isik. Sellest võib järeldada, et seadusandja on tulumaksusoodustuse võimaldamisel olnud kindlameelne – soodustust saab üksnes see vanem, kes kasvatab kuni 17-aastaseid lapsi. Seadusandja tahteks ei olnud siduda täiendava tulumaksuvaba tulu arvestamise võimalus sellega, kas vanem peab oma last üleval ka pärast 18-aastaseks saamist või mitte.

Seda, et seadusandja on valinud täiendava tulumaksusoodustuse jagamisel just vanuselise kriteeriumi, ei saa õiguskantsleri hinnangul seadusandjale ette heita. Põhiseaduse järgi on seadusandjal ulatuslik õigus määrata, kes peavad maksu maksma. Kui seadusandja on otsustanud, et füüsilised isikud peavad maksma maksu teenitud tulult, siis iseenesest ei pea ta andma isikutele tulumaksusoodustusi. Kui seadusandja otsustab seda siiski teha, on tal suur vabadus valida, millistel tingimustel ta seda teeb. Tulumaksusoodustuste võimaldamisel ei ole seadusandja seotud teistes seadustes — nt riiklike peretoetuste seaduses ja perekonnaseaduses — toodud definitsioonide ega eesmärkidega. Nende seaduste eesmärk ja reguleerimisala on hoopis teine.

Ja sellele ei ole põhimõtteliselt tõepoolest midagi ette heita: riik ei ole kohustatud sellist maksusoodustust andma — soovi korral võiks selle maksuvabastuse kas üldse ära kaotada või piirata mõne muu vanusega, samuti võib seadusandja (kui ta seda vajalikuks peab) anda tulumaksusoodustust ka täisealiste ülalpeetavate eest, lisades lastele ka näiteks eakad vanemad, töövõimetud vennad-õed, kasulapsed jne. Põhiline, et soodustuse saajaid oleks võrdselt koheldud.

Kui 26, siis 26

Vanusepiire leidub tulumaksuseaduses teisigi. MaksuMaksjas oleme avaldanud 2008. aastal kirjavahetuse analoogsel teemal koolituskulude kontekstis.[3] Üks maksumaksja küsis Rahandusministeeriumilt, miks TuMS § 26 piirab koolituskulude tulust mahaarvamise vaid kuni 26-aastase õppuri puhul. Toona märgiti vastuses, et tegu on maksuõigusliku võimalusega, mille eesmärk on tagada isiku konkurentsivõime tööturul.

Ühtlasi selgitati ministeeriumi vastuses: maksusoodustus lähtub eesmärgist, et teatud vanuses peab isik olema valmis iseseisvalt tööturul osalema (soodustab tulu teenimise motiivi) ning olema võimeline kasutama vastavat soodustust ise. TuMS §-s 26 sätestatud vanuseline piirang lähtub eeldusest, et 26 aasta vanune isik on tööturul osalemiseks küps. Nimetatud vanuses isikul on reeglina omandatud keskharidus/kutseharidus ja kõrgharidus/akadeemiline kraad ning isik on võimeline endale ise elatist teenima. 26 aastat on üldlevinud eluiga noore vanuselise ülempiiri seadmisel, nt noorsootöö seaduse § 2 punktis 1 on mõiste noor defineeritud järgmiselt: seitsme kuni kahekümne kuue aastane füüsiline isik.

Õiguskantsleri vastuse puhul võiks kommenteerida, et teistsugust seisukohta olekski olnud liiga naiivne oodata – põnts riigi rahakotile oleks olnud märkimisväärne, kui õiguskantsler oleks nõustunud pöördujaga, et lapsevanem võiks täiendavat maksuvaba tulu maha arvata, kui ta peab ülal kahte kuni 21-aastast last.

Küll aga saab nende kahe vastuse puhul tõmmata huvitava paralleeli. Õiguskantsler ütleb, et seadusandja ei ole tulumaksusoodustuste andmisel seotud teiste seaduste definitsioonide ega eesmärkidega. Samas ei ole Rahandusministeeriumil mingit probleemi oma vastust põhjendada muu hulgas sellega, et noore inimese vanuse piiri tõmbamine 26. eluaasta juurde on mõistlik, sest nii on mõistet sisustatud ühes teises seaduses (noorsootöö seaduses).

Et ühes kontekstis peetakse sobimatuks lähtuda teise valdkonna seaduse definitsioonist, ei tähenda, et teises kontekstis ei võiks vastaja asuda täpselt vastupidisele seisukohale — vastavalt sellele, mida on tarvis põhjendada. Hea veel, et 26 aasta piiri ei põhjendatud sellega, et vastava seaduseparagrahvi number on 26.

Eesmärk pühitseb abinõu?

Paari päeva eest oli meil seoses maamaksuteemaliste kaebuste koostamisega võimalus lugeda ühe Põhja-Eesti kohaliku omavalitsuse vastuskirja pensionärile, kes oli mures suure maamaksukoorma pärast. Vastus oli täpselt selline, nagu vastajale vaja — märgiti, et nad mõistavad küll vanainimese muret, aga maamaks on siiski riiklik maks ning nemad ei saa midagi teha, sest koduomaniku maamaksuvabastuse piirid on seaduses paika pandud.

Targu jäeti vastuses aga märkimata, et seesama omavalitsusüksus oli hiljuti kaotanud pensionäride maamaksusoodustuse. Maamaksuseaduse § 11 lõige 5 annab nimelt igale omavalitsusele õiguse lisaks riiklikule maksuvabastusele täiendavalt vabastada maamaksust riikliku pensioni saaja kuni 0,15 ha suuruse kodualusel maa ulatuses. Kuna aga sellest aastast kehtib koduomanike maamaksuvabastus üleriigiliselt ilma avalduse esitamise vajaduseta, on kohalikud omavalitsused mõistetavalt mures maamaksulaekumiste vähenemise pärast ega ole tõtanud täiendavaid maksusoodustusi kehtestama.

Näib, et eesmärk tõesti pühitseb abinõu. Kodanikud, olge valvel, varsti on valimised!


Hiie Marrandi

EML jurist


[1] Õiguskantsleri 26.02.2013 seisukoht nr 6-1/130258/1300926 vastuolu mittetuvastamise kohta. – www.oiguskantsler.ee.

[2] Pikki aastaid oli täiendava maksuvaba tulu mahaarvamise õiguse saamiseks vajalik, et vanem kasvataks kolme või enamat alla 17 aastast last. Alates 2006. aastast laieneb täiendav mahaarvamine alates teisest lapsest.

[3] Vt Kas on kerge olla noor? – MaksuMaksja, 2008, 8, lk 7-8.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo