Maksumaksja portaal - Euroopa Kohus pani suhkrutrahvile põntsu. Martin Huberg - 2012 > august (nr 8) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2012 > august (nr 8) > Euroopa Kohus pani suhkrutrahvile põntsu. Martin Huberg
Euroopa Kohus pani suhkrutrahvile põntsu. Martin Huberg

2003. aastal ja 2004. aasta alguses, enne kui Eesti Euroopa Liidu sõbraliku perega leivad ühte kappi pani, toimus kibekiire moositegemine ja puskari ajamine. Nüüdseks on hundijalavesi joodud ja ilmselt varutud moosidki söödud või hallitama läinud, ning ongi paras aeg jälle teha väike vahekokkuvõte, milline siis moosi või puskari „hind“ hetke seisuga on.

Kogu senine menetlus tundub kõrvaltvaatajale nagu vana India muinasjutt, kus kolm pimedat kompasid elevanti, saamaks aimu, milline ta on. Üks neist kompas elevandi jalga ning leidis selle olevat nagu samba. Teine katsus kõrva ning leidis, et elevant on nagu lehvik. Kolmas katsus lonti ning leidis selle puuoksa olevat. Ja nii oli neil igaühel üks osa tõest ja ei olnud ka. Kuid nad ei suutnud jõuda üksmeelele, millega tegu on — süntees puudus ning tervikpilti ei kujundatud.

Samamoodi on ettevõtjad ja ka riik käinud vaidlemas kohtutes ning saanud iga kord aimu mingi nüansi osas, kuid kuna kohtu asi on vaid konkreetsele küsimusele vastata, siis ongi saadud vastuseks, et üleliigse laovaru tasu kehtestamisel ei rikutud õiguspärase ootuse põhimõtet; seda ei rikkunud ka ühenduse õigus; moosisuhkur on samuti üleliigse laovaru tasuga maksustatav; EL õigusaktid pidid olema avaldatud aborigeenide keeles; internetis avaldamine ei ole piisav; kui siseriiklik õigus ei sätestanud maksuobjekti piisavalt selgelt õigeaegselt, siis aborigeenidele tõlkimata ja ettenähtud korras avaldamata EL õigus kohustusi ettevõtjatele ei tekita.

Ja igal korral on kohtul olnud õigus, kuid vastati vaid sellele, mida küsiti. Nüüd oleks aeg sünteesida terviklahendus ning vaadata, millised on riigi väljavaated.

Riigi vaidlus Euroopa Liiduga

Üleliigse laovaru tasu küsimuses peab silmas pidama, et paralleelselt on käinud vaidlus riigi ja ettevõtjate ning Eesti riigi ja Euroopa Liidu vahel. Kui esimene vaidlus puudutab küsimust, kas üldse ja mis metoodikat kasutades saab riik ettevõtjatele maksukoormust panna, siis teise vaidluse sisu puudutab Eesti kohustusi Euroopa Liidu ees, st millise koguse üleliigse laovaru eest peab riik EL eelarvesse tasu maksma, et konkurentsimoonutused kõrvaldada.

Mäletatavasti on riik olnud kogu aeg seisukohal, et majapidamiste varud (eelkõige suhkur) tuleks arvestusest välja jätta, kuna eestlased on ju kõvad moosisõbrad ning sellega mingit konkurentsimoonutust ühendusesiseselt ei tekkinud.

2011. aasta mai lõpus selgus paraku kurb tõsiasi, et Euroopa Kohus leidis siiski, et ka kodumajapidamiste kokku ostetud suhkur moonutas konkurentsi siseturul, kuna pärast EL-iga liitumist osteti seetõttu vähem suhkrut.[1] Seega lõppes riigi vaidlus EL-iga juba rohkem kui aasta tagasi. Riigi esindajad olid vägagi bravuurikad ning teatasid ka kohe pärast kaotust, et vastav summa kasseeritakse siiski ettevõtjatelt sisse, kuigi menetluses oli parajasti väike tõrge, nimelt oli Riigikohus küsinud Euroopa Kohtult eelotsust.[2]

Riigi vaidlus ettevõtjatega

Nüüd saabuski Euroopa Kohtust otsus[3], millega riigi lootused kustutati.[4]

Kuna Euroopa Kohus oli viidanud varasemates lahendites, et Euroopa Liidu õigusakt, millega soovitakse füüsilistele ja juriidilistele isikutele kohustusi panna, peab vastava riigi ametlikus keeles ka nõuetekohaselt avaldatud olema[5] ning üleliigse laovaru tasu puudutavad määrused seda ei olnud, siis küsiski Riigikohus (lihtsustatult) seda, kas meie üleliigse laovaru tasu seaduse alusel saab maksu tasumist nõuda, kui maksuobjekt on defineeritud viitega ühenduse õigusele, mis ei ole nõuetekohaselt maksu määramise ajaks avaldatud.

Olgu täpsustuseks öeldud, et tavaliselt kõneldakse suhkrutrahvist kui üldmõistest, kuid tegelikult oli maksuobjekte rohkem ning ka Euroopa Liidu määruseid, mille alusel maksukohustused meie üleliigse laovaru tasu seadusega kehtestati, oli kaks. Esiteks maksustati üleliigne põllumajandustoodete varu[6] ning teiseks suhkru ja isoglükoosi varu.[7] Konkreetne vaidlus puudutas ettevõtja või varusid ehk siis määruse 1972/2003 ning üleliigse laovaru tasu seaduse alusel või varude maksustamist. Kuna lõviosa maksusummat ja vaidlusi puudutab suhkruvaru, siis on ka „suhkrutrahv“ üldmõistena kasutatav. Tegelikult ei ole ka tegemist trahvi kui karistusega, vaid tollimaksu erijuhtumiga, mis pidi kõrvaldama hinnaerisustest tekkiva erakorralise tulu.

Lõplik tõde

Euroopa Kohus leidis esmalt, et (p 35): Mis puudutab nõukogu ja komisjoni määrusi ning nende institutsioonide direktiive, mis on adresseeritud kõikidele liikmesriikidele, siis tuleneb ELTL artikli 297 lõikest 2, et nendel aktidel saab olla õigusmõju vaid siis, kui need on Euroopa Liidu Teatajas avaldatud. Seejuures ei ole tähtis, kas isikud võisid näiteks interneti kaudu eestikeelse tekstiga tutvuda, kuna Euroopa Liidu Teatajas avaldatakse asju nii nagu peab, st paberil. Oluline ei ole ka see, et konkreetne ettevõtja suutis Euroopa suurtest keeltest aru saada ning deklareeris enda maksukohustused nii nagu määrusest ja seadusest tulenevalt pidigi.

See, et määrused hiljem tõlgiti ja hiljem ka uued maksuteated väljastati, ei oma samuti tähtsust, kuna laovarud määrati kindlaks 01.05.2004 seisuga ning sel hetkel ei olnud määrused korrektselt eestikeelsetena avaldatud (otsuse p 39).

Lisaks korrati ka üle, et juhul kui üleliigse laovaru tasu seadus oleks kõik maksuõigussuhte olulised komponendid ise sätestanud ja defineerinud, mitte piirdunud viidetega komisjoni määrustele, ei oleks see EL õigusega vastuolus olnud.

Kuna üleliigse laovaru tasu seadus viitab samamoodi mõlemale määrusele ning vaidluse sisu on ka suhkru ja isoglükoosi osas analoogne, siis on see otsus sisuliselt kohtutele juhiseks ka nendes vaidlustes ning oodata on samuti nende kohtumenetluste kaldumist ettevõtjate kasuks.

Kes jääb süüdi?

Eestile on kohtuotsuses jäetud ka lootus asuda uusi nõudeid kujundama. Nimelt leiab kohus otsuse punktis 44: Kui tõhususe põhimõtte nimel lubada nõuetekohaselt avaldamata aktile tuginemist, tähendaks see, et vastavas liikmesriigis jäetakse üksikisikute kanda negatiivsed tagajärjed, mis tulenevad asjaolust, et liidu administratsioon ei täitnud kohustust tagada, et kogu „acquis communautaire“ oleks ühinemise kuupäeval kõigis liidu ametlikes keeltes kättesaadav.

Põllumajandusminister viitaski, et kuna määrused pidi tõlkima Euroopa Komisjoni administratsioon ning selle tegemata jäänud töö tõttu kaob riigil võimalus ettevõtjatelt üleliigse laovaru tasu nõuda, siis tuleks kaaluda, kas riik ei peaks Euroopa Komisjoniga hakkama kohut käima.[8] Eks oleks natuke imelik kah, kui enne Euroopa Liiduga liitumise 10. aastapäeva on suhkrutrahvi vaidlused kohtutes lõppenud. See oleks ju lausa turbomenetlus. Või siiski piirdume tarkusega, et kunagi näiteks türgi keeles saavad õigusaktid ikka õigel ajal avaldatud nagu kord ja kohus.

Eks see eratarbijate keedetud moos ja aetud puskar ning kõik muu, mille pealt riik pidi siiski Euroopale raskel ajal raha maksma, teevad muidugi vihaseks ning kahtlemata tulebki asuda kahjude hüvitamist Euroopa Komisjonilt nõudma. Järgmisel korral on ehk targemad ja arvestavad, et Ida-Euroopa rahvad ongi alalhoidlikud ja kõigil on keldris mingi varu, kogu aeg, sõltumata riigikorrast või riigi kuulumisest mingisse rahvusvahelisse organisatsiooni.


Martin Huberg

EML vanemjurist

MaksuMaksja õigustoimetaja


Samal teemal MaksuMaksjas varem ilmunud:

  • Martin Huberg. Üleliigse laovaru tasu põhiseadusele vastavusest. – 2005, 6/7, lk 72-77
  • Priit Lätt. Maksuhaldur võtab laopidajat kui kauba omanikku. – 2006, 5, lk 38-39
  • Martin Huberg. Suhkruvarude maksustamise küsimus uuele ringile. – 2009, 6/7, lk 45-46
  • Gaily Kuusik. Suhkrutrahvid uuel ringil – hetkeseis 2:0 maksumaksjate kasuks. – 2009, 12, lk 8



[1] Lauri Linnamäe. Eesti kaotas suhkrutrahvi vaidluse. – ERR uudisteportaal, 25.05.2011.

[2] Siim Randla. Riik tahab kohtus 20 ettevõttelt suhkrutrahvi. – Õhtuleht, 27.05.2011.

[3] Euroopa Kohtu 12.07.2012 otsus asjas nr C-146/11. Kättesaadav Euroopa Liidu õigusaktide portaalis EUR-Lex: http://eur-lex.europa.eu/et/index.htm.

[4] Oliver Kahu. Kohus: ettevõtetelt ei saa üleliigse laovaru tasu nõuda. – ERR uudisteportaal, 13.07.2012.

[5] Euroopa Kohtu 11.12.2007 lahend asjas nr C-161/06; 04.06.2009 lahend asjas nr C-560/07; 29.10.2009 lahend asjas nr C-140/08.

[6] Komisjoni 10.11.2003 määrus (EÜ) nr 1972/2003 Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta.

[7] Komisjoni 14.01.2004 määrus (EÜ) nr 60/2004, millega sätestatakse suhkrusektori üleminekumeetmed Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu.

[8] Sven Randlaid. Euroopa Kohus: Eesti ei saa firmat liigse võivaru eest trahvida. – ERR uudisteportaal, 14.07.2012.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo