Maksumaksja portaal - Riigilõiv kui trahv kohtusse pöördumise eest? Robert Sarv - 2011 > juuni/juuli (nr 6/7) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2011 > juuni/juuli (nr 6/7) > Riigilõiv kui trahv kohtusse pöördumise eest? Robert Sarv
Riigilõiv kui trahv kohtusse pöördumise eest? Robert Sarv

Kõigest kahepäevase vahega tunnistas Riigikohus kaks korda järjest põhiseadusega[1] (PS) vastuolus olevaks ja kehtetuks riigilõivuseaduse[2] (RLS) § 56 lõiked 1 ja 19 ning lisa 1 viimase lause (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) nende koostoimes osas, milles apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni oli ette nähtud riigilõivu tasumine summas 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni.

Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsuses asjas nr 3-2-1-62-10 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2011. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-1-11 oli arutluse all, kas apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemine RLS-is ette nähtud määras riivab isiku edasikaebeõigust ebaproportsionaalses ulatuses. Kuna asjas nr 3-4-1-1-11 kinnitas Riigikohus asjas nr 3-2-1-62-10 väljendatud seisukohti, käsitleb autor otsuseid koos.

Kuidas nii üldse juhtus?

2009. aasta algusest tõusid Eestis kohtuasjade riigilõivumäärad mitmekordseks. Näiteks vaadeldavates asjades toimus riigilõivude tõstmine järgmiselt: kui 1. jaanuarist 2007 kuni 31. detsembrini 2008 tuli üle 11 500 000 krooni suuruse hagihinna puhul maksta 1,5% hinnast, kuid mitte rohkem kui 750 000 krooni, siis alates 1. jaanuarist 2009 tuli üle 10 000 000-kroonise tsiviilasja hinna puhul tasuda 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni (tõus oli ligi kahekordne).

Riigilõivude selline tõstmine tähendab, et Eesti on rahaliste nõuete menetlemisel kõige kallim koht (proportsionaalselt kõrgeimad kohtukulud, sh lõivud, moodustades umbes 12,3% nõudest) Euroopa Liidus. Näiteks Prantsusmaal on sama näitaja 2,7%; Soomes 3,06%; Leedus 6% ja Lätis 6,4% nõudest..[3]

Lõivude sedavõrd suurt tõstmist põhjendas toona justiitsminister Rein Lang sellega, et seeläbi saab kiuslikke kaebajaid halduskohtust eemal hoida. Justiitsminister leidis, et liiga kõrged lõivumäärad ei pärsi õigusemõistmist ega selle kättesaadavust, kuna jätkuvalt on võimalik taotleda riigilõivu vabastamist neil isikutel, kes ei ole suutelised seda ise tasuma. Samuti põhjendati lõivude tõstmise vajaduse juures viia lõivude suurus osaliselt vastavusse kohtumenetluse tegelike kuludega ning toimida väidetavalt nii nagu vanas Euroopas kombeks — eraõiguslike vaidluste kulud peaksid katma tasutavad riigilõivud.[4] Justiitsminister ei põhjendanud ega viidanud ühelegi allikale, mis kinnitaks tema väidet kiuslike kaebajate olemasolu kohta.

Paraku unustati riigilõivude tõstmisel ära, et tegemist võib-olla Pyrrhose võiduga. Võrdluseks võib tuua aktuaalse näite: Inglismaal soovitakse tõsta õppemakse alates 2012. õppeaastast ligi kolm korda. Valitsus ei arvestanud aga asjaoluga, et riiklikult tagatud õppelaenudele kulutatavad summad kasvavad hüppeliselt ehk tegelikult tähendab õppemaksude tõstmine kui väidetav riigi kulude kärbe hoopis väljaminekute suurenemist. See tähendab, et praegune kulu õppelaenude tagamiseks summas 24 miljardit Inglise naela võib aastateks 2015-2016 tõusta 70 miljardini.[5] Siinsel juhul tähendab see, et kiuslike kaebajate eemalhoidmise tõttu peavad kohtud menetlema ilmselt menetlusabi taotlusi varasemast suuremal hulgal, arvestamata seda, kui paljud seetõttu kohtusse pöördumisest üldse loobuvad.

Artikli autorile tundub äärmiselt elukaugena seadusandja lahendus, kus kohtu ressurssi soovitakse raisata menetlusabi avalduste menetlemisele, selle asemel et hoida riigilõivud madalal. Kui kohtunike tööaega on võimalik veel rahasse ümber arvestada, siis võimatu on kindlaks teha kohtusse pöörduda soovivate isikute ebamugavusi, vaeva ja aega, mida viimased saaksid arvatavasti otstarbekamalt kasutada. Selle asemel peavad nad täitma menetlusabi taotlusi või loobuma soovist asju seaduslikul teel lahendada. Vähemoluliseks ei saa pidada usalduse kaotamist riigi vastu, kui viimane ei suuda oma tuumikülesandeid täita ja paneb selle elanike õlule. Seetõttu ei ole imekspandav, et Turu-uuringute AS kohtute usaldusväärsuse uuringust (2010) selgub tõsiasi, et näiteks Ida-Virumaal klaarib omavahel asju 20% vastanutest.[6]

Piisavalt hooletust tagab soodsa riigilõivu?

Riigikohtu 14. aprilli 2011. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-1-11 tekkis vaidlus alljärgnevatel asjaoludel. Maakohus võttis menetlusse hageja hagi, millega viimane taotles tehingute tühisuse tunnustamist ja kinnistusraamatu kannete parandamist. Hageja tasus riigilõivu 40 000 krooni RLS lisa 2 alusel, mis käsitleb riigilõivu täismäärasid kinnistusraamatu ja abieluvararegistri toimingute eest. Maakohus määras tsiviilasja hinnaks 27 000 000 krooni, kuid ei kohustanud hagejat tasuma riigilõivu vastavalt RLS lisale 1. Kui hageja esitas apellatsioonkaebuse ringkonnakohtusse, anti hagejale tähtaeg riigilõivu tasumiseks täissummas ehk hageja pidi juurde tasuma kõigest 770 000 krooni (kokku oli riigilõiv 810 000 kr).

Hageja tegi vaadeldavas asjas odavama, kuid ebaõige valiku ning tasus riigilõivu vastavalt RLS lisale 2. Hagiavalduse esitamine kinnistusraamatu kande parandamiseks ei ole käsitletav kinnistusraamatu toiminguna RLS § 69 tähenduses. Võib eeldada, et kui maakohus poleks eksinud riigilõivu suuruse kindlaksmääramisel, oleks see vaidlus jõudnud Riigikohtusse palju kiiremini.

Nimelt sätestati RLS § 56 lõikes 1, et hagiavalduse esitamisel tasuti riigilõivu lähtuvalt hagihinnast sama seaduse lisa 1 järgi või kindla summana. Samas RLS § 69 kohaselt määrati kinnistusraamatu toimingute eest tasutava riigilõivu suurus lähtuvalt tehinguväärtusest sama seaduse lisa 2 järgi või kindla summana. RLS § 56 lõike 19 alusel tuli tasuda tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuli tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust.

Hageja esitas ringkonnakohtu määrusele määruskaebuse, kuid Riigikohus keeldus 12. jaanuari 2011. aasta määrusega määruskaebust menetlusse võtmast. Seejärel esitas hageja ringkonnakohtule menetlusabi taotluse, paludes vabastada ta osaliselt riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuselt nii kaebuse esitamisel kui ka otsuse tegemisel. Hageja kordas määruskaebuses avaldatud seisukohta selle kohta, et ta peab põhiseadusevastaseks RLS lisa 1 lauset, mille kohaselt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Riigilõivu tasumine sellises määras avaldaks hagejale laostavat mõju ega võimaldaks tal teostada oma põhiseaduslikku kohtusse pöördumise õigust. Viidatud säte paluti jätta kohaldamata vastuolu tõttu põhiseadusega.

Ringkonnakohus jättis hageja menetlusabi taotluse rahuldamata ning võttis apellatsioonkaebuse menetlusse. Kohus tunnistas PS-ga vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud RLS lisa 1 sätte, mis nägi ette, et tsiviilasjalt hinnaga üle 10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni.

Ringkonnakohus nõustus hagejaga. RLS lisa 1 säte, mis näeb ette tsiviilasjalt hinnaga üle 10 000 000 krooni riigilõivu maksmise 3% asja hinnast, kuid mitte üle 1 500 000 krooni, takistab põhjendamatult isikutel kohtusse pöördumast ning see ei ole PS-ga kooskõlas. Riigilõivu sätestamise eesmärgiks olev menetlusökonoomia on küll legitiimne, kuid riigilõiv, mille isik peab tasuma, on ebaproportsionaalne menetlusökonoomia eesmärgi suhtes. Ebamõistlikult suure riigilõivuga saavutatakse õigustamatu eesmärk, kui välistatakse suure hagihinnaga kohtuvaidlused. Kohus märkis, et riigilõivu eesmärgiks on riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutuste täielik või osaline hüvitamine.

Ringkonnakohus leidis ka, et riigilõivu suuruse ebaproportsionaalsust ei mõjutaks see, kui isikul oleks võimalik menetlusabi saada, sest TsMS § 190 lõigete 4 ja 5 kohaselt tuleks tal vaidluse kaotamise korral hiljem riigilõiv riigile hüvitada. Menetluskulude riigi tuludesse tasumisest vabastamise aluseks TsMS § 190 lõike 7 järgi saab olla üksnes mõjuv põhjus, mida siinsel juhul ei esinenud. Ka riigilõivu osamaksetena tasumine ei muuda ebaproportsionaalset riigilõivu proportsionaalseks.

Argumendid Riigikohtus

Riigikohtu üldkogu leidis otsuses asjas nr 3-2-1-62-10, et PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus. See tähendab, et seda õigust võib piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Mõlemas asjas tuli kokkuvõtlikult kaalumisele, kas ja kuidas saab piirata isiku õigust pöörduda oma õiguste kaitseks (näiteks kohtusse menetlusökonoomia ja kohtute optimaalse töökoormuse tagamise, kulupõhimõtte ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtte ning kaudselt ka riigieelarve tasakaalu hoidmise vajaduse tõttu).

Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvates (mõlemas asjas) võivad kõrged lõivumäärad olla vastuolus PS § 15 lõikega 1 ja § 24 lõikega 5, kuna kõrged riigilõivud võivad osutuda ülemääraseks takistuseks kohtusse pöördumisel, arvestades seejuures riigilõivude suurust, eriti suurematelt nõuetelt, mida tuleb tasuda nii esimeses kui ka teises kohtuastmes, ning menetlusabi saamise piiratust paljudel juhtudel.

Riigikogu õiguskomisjon asus seisukohale asjas nr 3-2-1-62-10, et eriti tsiviilkohtumenetluses on vaja riigilõivumäärasid põhjalikult analüüsida ja kindlasti ka korrigeerida, ning möönis, et paljudel juhtudel võib tasumisele kuuluv lõivumäär olla oma suuruse tõttu ebaproportsionaalne piirang PS § 24 lõikes 5 ja § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõiguste realiseerimisel. Siinsel juhul on vaja muuta RLS lisa 1.

Riigikogu rahanduskomisjon leidis asjas nr 3-4-1-1-11 esitatud arvamuses, et riigilõivud peavad olema kehtestatud lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest (kulupõhimõte), arvestades erandit, kui toimingu eesmärgist, sellest saadavast hüvest ja kaalukast avalikust huvist lähtuvalt, eelkõige sotsiaal- ja majanduspoliitilistest kaalutlustest, kehtestatakse lõivumäär kulupõhimõttest erinevalt.

Õiguskantsler leidis, et seadusandjal on mitmeid muid alternatiive menetlusökonoomia saavutamiseks ja viitas muu hulgas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale, milles on leitud, et kui hageja on liiga kõrge lõivu tõttu kaudselt sunnitud hagist loobuma, siis on ta ilma jäetud õigusest õiglasele kohtumõistmisele ning mille kohaselt keskmise aastapalga suurune riigilõiv on liiga kõrge. Õiguskantsleri hinnangul ei pruugi isiku kaalutlus erineda alates piirist, mil riigilõivu suurus ületab mõistliku piiri.

Justiitsministri hinnangul on vaidlusalused sätted põhiseadusega kooskõlas (mõlemas asjas). Menetlusökonoomia peab tagama kohtusüsteemi suutlikkuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Isik peaks enne kohtusse pöördumist põhjalikult kaaluma ressursimahuka kohtumenetluse alustamist. Riigilõivu üheks eesmärgiks on riigi tehtavate kulutuste hüvitamine, praegusel juhul kohtupidamisele.

Riigikohus ütles

Põhiõiguse riive proportsionaalsuse põhimõttele vastavust kontrollib kohus järjestikku kolmel astmel — kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust. Ilmselgelt ebasobiva abinõu korral ei ole vaja kontrollida abinõu vajalikkust ja mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused.[7]

Kuna PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tulenev põhiõigus tõhusale õiguskaitsele on seadusereservatsioonita põhiõigus, saab selle piiramise õigustusena arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. PS §-s 15 ette nähtud isiku kaebeõigus ei ole siiski absoluutne.[8]

Õiguskomisjonipoolne ettekandja põhjendas 10. detsembril 2008. aastal vastuvõetud seaduse eelnõu teisel lugemisel lõivude üldist tõstmist muu hulgas liigsete ja pahatahtlike kaebuste vältimise vajadusega. Liigsete ja pahatahtlike kaebuste vältimine osutab menetlusökonoomiale, mis on üldine riigilõivude sätestamise eesmärk hagide ja kaebuste puhul. Menetlusökonoomia on tulenevalt põhiseaduse XIII peatükist põhiseaduslikku järku õigusväärtus.[9]

Riigikohus on 15. detsembri 2009. aasta otsuses asjas nr 3-2-1-25-09 öelnud, et menetlusökonoomia taotlemise eesmärgiks ei saa olla aga täielikult mingit liiki kohtuvaidluste välistamine, ebamõistlikult suure riigilõivu puhul saavutatakse aga just see õigustamatu eesmärk. Vaidlusalused sätted puudutavad PS § 15 lõikest 1 tulenevat põhiõigust tõhusale õiguskaitsele, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse. Riigikohus on kinnitanud kohtusse pöördumise õiguse lünkadeta kaitset, märkides ühtlasi, et PS §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks.[10]

Üldkogu asus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 seisukohale, et põhiseaduse järgi saab lugeda lubatavaks eesmärki, et hagimenetluses kantakse vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte), st teised maksumaksjad ei pea seda menetlust vähemalt üldjuhul finantseerima. Küll ei saa seda põhimõtet laiendada selliselt, et sarnaselt peaks menetlusosalised tervikuna finantseerima ka kohtumenetlusi, kus on mängus avalikud huvid, nt lapsi ja perekonda puudutavates vaidlustes, vaidluseid riigiga või ka nt süüteomenetlusi. Samuti pidas üldkogu selles otsuses riigilõivu legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomiat, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist, kuna see võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul.

Seega asus Riigikohus kokkuvõtlikult seisukohale, et kõik kohtumenetlused ei pea menetlusosaliste jaoks tasuta olema ning vähemalt rahaliste vaidluste korral peavad menetluskulud kandma eelkõige menetlusosalised ise. Asjades, kus riik peab pakkuma üksikisikutele suuremat kaitset, on riigil kohustus tagada kohtumõistmisele lihtsam juurdepääs.

Üldkogu arvates kaalub aga kohtuotsuse peale edasikaebeõiguse tagamise vajadus menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgid üles, kui sääst menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtt õigusemõistmise kulutuste kandmisest saavutatakse sellega, et isikul puudub üldse tõhus võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Üldkogu märkis täiendavalt, et riigilõiv on küll väiksemate nõuete puhul proportsionaalselt kõrgem kui suuremate nõuete puhul, kuid oletatavasti katab kõrgemate hagihindadega asjades riigilõiv küllaldaselt ja vahest isegi ületab vaidluste tegeliku ressursi kulu.

Riigikohus leidis mõlemas vaadeldavas otsuses, et üle 10 000 000-kroonise asja hinnast kolme protsendi, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni suuruse riigilõivu tasumise kohustuse kehtestamine ei ole mõõdukas abinõu menetlusökonoomia ega menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtte tagamiseks. Säästuga menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtuga õigusmõistmise kulutuste kandmisel ei või tekkida olukorda, kus isikul puudub üldse reaalne võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Samuti ei või seadusandja luua kõrgete lõivude kehtestamisega olukorda, kus on välistatud kaheldavate või vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine — kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Edasikaebeõiguse piirangu ebamõõdukust suurendab oluliselt asjaolu, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb juba hagi esitamisel tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda.

Riigikohus viitas muu hulgas EIK praktikale, kus selgitatakse, et kohtusse pöördumise piirangud, mis on puhtalt rahalise iseloomuga ega puuduta hagi või kaebuse sisu või eeldatavat edu, peavad õigluse huvides saama erilise tähelepanu osaliseks.[11] Kohustus maksta riigilõivu vastavalt nõude suurusele ei ole iseenesest vastolus EIÕK art 6 lõikega 1, tuleb sellise riigilõivu mõistlikkust hinnata iga üksiku kohtuasja asjaolude valguses, pidades silmas ka kohtusse pöörduja võimet riigilõivu tasuda ning menetluse staadiumi, milles riigilõivu tasumist nõutakse.[12] Hagi esitamiseks nõutud liiga kõrge lõiv võib kaudselt sundida hageja hagist loobuma ning jätta hageja sellega ilma õigusest õiglasele kohtumõistmisele.[13] Argument, et juriidilisel isikul peaksid olema vahendid riigilõivude maksmiseks, on puhtalt hüpoteetiline.[14] Näiteks on asjas Mehmet ja Suna Yigit vs Türgi leidis EIK, et neljakordse alampalga suuruse riigilõivu nõudmine sissetulekuta isikult on art 6 lõike 1 rikkumine.[15]

Õigus kohasele menetlusele ja õigus pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks kaalub üles menetlusökonoomia, kuid kohtusse pöörduda sooviv isik peab arvestama siiski sellega, et teatud osa kulutustest tuleb tasuda tal endal. Sõltuvalt asja sisust erineb ulatus, mille hüvitamise kohustus on menetlusosalisel endal — näiteks rahalise nõude korral peaks menetlusosaline arvestama suurema kuluga võrreldes näiteks elatise nõude esitamisega. On ilmne, et viimasel juhul peab riik panustama enam tema tuumikülesannete täitmisesse ning jätma suuremad kulud enda kanda.

Kohtusse pöördumise õigust saab piirata üksnes teiste põhiseadusjärku õigusväärtuste tõttu. Seega tuleb seadusandjal edaspidi kaaluda enam põhiõiguste piiramist lubavaid argumente ning otsustada pigem üksikisikute ja riigilõivude alandamise kasuks. Kohtupraktikas kujundatud seisukohtadest tuleneb, et põhiseaduspäraseks saab lugeda riigilõivu, mis ühelt poolt tagab menetlusökonoomia ja tõhusa kohtupidamise toimimise, vältides samas kiuslikke kaebusi jne, teiselt poolt peab aga võimaldama menetleda kõigi huvitatud isikute ka mitte väga suure eduväljavaatega kohtuasju. Seadusandja peab ilmutama kõrget hoolt riigilõivude määrade kehtestamisel.

Kindlasti ei tohi riigilõiv sundida kedagi loobuma kohtusse pöördumisest põhjendatud juhul. Muidugi on võimalik vaielda selle üle, missugusel juhul on kohtusse pöördumine põhjendatud. Siinkohal on paslik lähtuda eeldusest, et isikud teostavad oma subjektiivseid õigusi heas usus ega soovi teisi isikuid kahjustada. Unustada ei tohiks, et kohtu roll pahatahtlike menetlusosaliste taltsutamisel ja kiuslike avalduste esitamise piiramisel on kaaluka tähtsusega. Menetlust juhib kohus, kellel on kohustus tagada ökonoomne ja efektiivne menetlus. Kui kohtul tekib veendumus, et tegemist on pahatahtliku käitumisega, võib kohus rakendada erinevaid meetmeid kiusliku menetlusosalise suhtes (nt nõuda täiendavaid tõendeid jms). Seega on efektiivse ja kättesaadava kohtumenetluse tagamine ka kohtute ülesandeks.

Euro teeb jälle trikke?

MaksuMaksja viimastes numbrites on olnud palju juttu sellest, kuidas euro trikitab.[16] Kas riigilõivude konverteerimine eurodesse muudab kroonides väljendatud riigilõivud PS-ga kooskõlas olevaks, sest ülalviidatud Riigikohtu lahendites tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks alates 1. jaanuarist 2011 kehtetu RLS sätted ning samal kuupäeval jõustunud uues RLS-is jäid kehtima põhiseadusvastased riigilõivud, seda küll eurodes. Vastus sellele küsimusele on „jah“, sest niikaua, kuni seadust või seadusesätet ei ole kehtetuks või PS-vastaseks tunnistatud, kehtib edasi uue RLS regulatsioon.

Kuna Riigikohtu hinnangul võib käesoleval lahendil olla ulatuslik mõju, tuleb riigilõivude regulatsiooni kiiresti analüüsida. Seadusandja peaks tulevaste vaidluste vältimiseks ja kohtumenetluskulude normaliseerimiseks kiiremas korras üldiselt süstemaatiliselt alandama riigilõivu määrasid.[17] Justiitsministeerium lubas ette valmistada riigilõivude vähendamist puudutava eelnõu juba selle kevade jooksul[18], kuid artikli kirjutamise ajaks ei ole avalikkuse ette veel ühtegi eelnõu jõudnud.

Ebamõistlikult kõrgete riigilõivude teema lahendamiseks on alanud diskussioon ka Riigikogus. Nimelt algatas Keskerakonna fraktsioon pärast Riigikohtu otsust RLS muutmise seaduse eelnõu (10 SE), kuid selle eelnõu seletuskirjast ei tulene üheselt ulatust, mille võrra võiks vähendada praegu kehtiva RLS lisas 1 märgitud lõivusid. Seal on tehtud üksnes ettepanek vähendada RLS lisas 1 märgitud lõivusid ulatuses, „millega vähendatakse proportsionaalselt kõiki riigilõivu täismäärasid avalduse esitamise eest tsiviilkohtumenetluses“. Eelnimetatud eelnõu võiks algatajate arvates jõustuda 1. jaanuaril 2012. Kuigi vaadeldud asjades ei olnud vaidluse esemeks riigilõivu määr esimese astme kohtus, vaid apellatsiooniastmes nõutava riigilõivu suurus, on ilmne, et ka maakohtusse hagi esitamiselt nõutav riigilõiv on PS-ga vastuolus.

Niikaua, kui riigilõivuseadust ei ole muudetud, ei jää kohtusse hagi esitades muud üle, kui sarnaselt ülaltoodule lisada hagiavaldusele ka taotlus tunnistada praegu kehtiva RLS asjakohane säte samuti PS vastaseks.

Olgu veel märgitud, et käesolevas artiklis kirjeldatud kaks kohtuasja on vaid väike piisk Eesti kohtutes käimasolevatest vaidlustest riigilõivumäärade põhiseaduspärasuse üle. Kuna eri liikide hagide ja kaebuste lõivumäärad on erinevad ning kaebajate majanduslik olukord samuti erinev, siis on iga vaidlus individuaalne. Näiteks on mitmes kohtuasjas lisaks lõivumäärale endale (või selle asemel) seatud kahtluse alla menetlusabi piirangud, st sätted, mis keelavad äriühingut riigilõivu tasumisest vabastada, kui äriühing ei ole pankrotis.[19] Kui palju on veel pooleli asju madalama astmete kohtutes, ei ole artikli autoril teada. Küll võib aga juba olemasolevate kohtuasjade pinnalt järeldada, et ainuüksi see ressurss, mis on nüüdseks kulunud vaidlustes riigilõivude PS-pärasuse kontrollimisele, peaks olema piisav argument riigilõivude vähendamiseks.

Robert Sarv

Advokaadibüroo Glimstedt jurist



Väljavõte Riigikohtu esimehe Märt Raski ettekandest Riigikogus

16.06.2011

Riigilõivude teema tõsiduse mõistmiseks konstrueerin näite tervishoiuvaldkonnast. Ravijärjekorrad väheneksid või kaoksid üldse, kui kehtestaksime näiteks tuhande euro suuruse perearsti visiiditasu. Võib muidugi aimata, kuhu ja kellele peaks riik sellisel juhul raha paari aasta pärast suunama, kuid kindlasti ei oleks selline visiiditasu ka arstiabi kättesaadavuse tõkestamine põhiseaduspärane ega kooskõlas meie sotsiaalriigi põhimõtetega. Olukord riigilõivudega on analoogiline. Kõrgete riigilõivudega on tõkestatud juurdepääs õigusemõistmisele ja me püüame arvata, et see on kooskõlas põhiseaduse ja õigusriigi põhimõtetega niikaua, kuni Riigikohus pole konkreetses kohtuasjas nõutavat lõivu põhiseadusevastaseks tunnistanud. Riigikohus on seda juba korduvalt teinud ja neil lahendeil ei näi lõppu tulevat niikaua, kuni seadusandja ei vii riigilõivusid kooskõlla põhiseadusega. Rõhutan, et olukord on erakordselt tõsine!

Juurdepääs õigusemõistmisele on põhiseaduse § 15 järgi põhiõigus. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 näeb ette õiguse õiglasele kohtumenetlusele. Õigusemõistmine võib olla kui tahes aus ja õiglane, kuid kui sellele puudub tõhus juurdepääs, jäävad isikute õigused siiski kaitseta. Meie kiiresti muutuvas ja alles kujunevas õiguskorras ei saa riik riskida sellega, et õigusvaidlusi ei lahendatagi kohtus kõrgete riigilõivude või muude takistuste tõttu. Ilma võimaluseta pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, hakkavad lepinguvabaduse tingimustes domineerima nii-öelda tugevamad pooled, olgu nendeks pangad või teenusemonopolid. Ilma kohtuvaidlusteta ehk ilma kohtuliku kontrollita loome soodsa pinnase nii-öelda tugevama õiguse tekkeks, mis ei pruugi kokku langeda seadusandja tahtega.

Ilma kohtuliku kontrollita ei saa me ka tegelikult kunagi teada, kuidas seadus praktikas tegelikult rakendub ja kas tsiviilkäibes osalevate isikute õigust on kaitstud või eksisteerib nii-öelda tegeliku elu praktika, mis võib oluliselt erineda seadusandja kehtestatud õiguskorrast.

Tsiviilõigusliku vaidluse lahendamise efektiivsuse hindamiseks kasutatakse peamiselt kolme kriteeriumi, milleks on menetluse keerukus, kestus ja kulukus. Neid indikaatoreid kasutab ka Maailmapank riikide ettevõtluskeskkonna ja lepingute täidetavuse tagamise hindamisel. Riigilõiv moodustab kohtukulude keskme ja võib finantsiliselt blokeerida kohtusse pöördumise. Riigilõivul on rida sotsiaal-majanduslikke aspekte, mida ei saa ei eitada, kuid tuleb märkida, et kõik sotsiaalmajanduslikud aspektid peavad saama kaalutud alles pärast seda, kui põhimõtteline juurdepääs õigusemõistmisele on tagatud. Õigusemõistmises riigilõivude kehtestamisel tuleb arvestada, et tegemist on riigi tuumikfunktsiooniga, mille täitmine peab olema tagatud sõltumata sellest, kas isikul on võimalik selle eest tasuda või mitte. Euroopa Inimõiguste Kohtu määratluse kohaselt ei tohi juurdepääs kohtule olla teoreetiline ega illusoorne, vaid peab olema praktiline ja tõhus.

Eestis on kahjuks tekkinud vastupidine olukord. Põhiseaduse täitmisele ei saa hinnasilti külge panna ja siis selle üle kauplema hakata, kas põhiseadust tuleks ikka täita või mitte ja kui palju see siis ikkagi maksab. Õigusemõistmisele juurdepääsu võib piirata proportsionaalsete riigilõivudega. Kas menetluskulude kandmine jäetakse vaieldavatele pooltele või mitte, see on kindlasti seadusandja otsustada, kuid lõivumäärade kehtestamise tuleb eristada vähemalt kolme suuremat rühma vaidlusi, millest ainult hagimenetluses on menetluskulude katmine menetlusosaliste omaosaluse kaudu põhjendatud. Hagita menetlustes, eriti vaidlustes, mis puudutavad lapsi, perekonda, eeskostet ja kus puudub menetluses n-ö teine pool, küll aga on olemas selge avalik huvi, on kulupõhised lõivumäärad põhjendamatud.

Halduskohtumenetluse lõivude kehtestamisel tuleb arvestada selle menetlusliigi eesmärkidega ja vaidluse eripäraga, mis ei ole samastatav hagimenetlusega. Õigusriigis riigivõimu vastu kohtus oma õigusi kaitsvat isikut ei saa takistada laostavate riigilõivudega selleks, et kodanik näiteks ei vaidleks Maksuametiga.

Põhilise riigilõivude kehtestamise eesmärgina peetakse silmas seda, et kohtumenetluse kulud oleksid kaetud. Kulupõhisus on üldiselt deklareeritav eesmärk ka teistes riikides, kuid kahjuks ei leidnud me põhjaliku analüüsi käigus mitte ühtegi riiki, kus riigilõivude seostamine menetlustoimingu kuludega oleks arvutustega kaetud. Otse vastupidi, mitmes rahvusvahelises uuringus on jõutud järeldusele, et lõivustamine toimub sageli küllaltki juhuslike põhimõtete alusel ja pole teada, kas lõivumäärade väljatöötamisel üldse toimub nende seostamine kuludega või mitte. Nii on ka Eestis. Riigikohus on märkinud, et legitiimseks ei saa lugeda kohtulõivu võimalikku eemärki teenida riigile lisatulu, küll aga peab riigilõiv teenima menetlusökonoomia põhimõtet ja kaitsma teisi menetlusosalisi n-ö liigsete ja pahatahtlike kaebuste eest, mis võiks kohut põhjendamatult vaidlustega üle koormata.

Vaadeldes kohtulõivude kujunemise dünaamikat võrdluses teiste riikidega, tuleb märkida, et juba 2007. aastal olid Eestis riigilõivud kõrged ja võrreldavad nende riikidega, mille lõivude taset peetakse üldiselt kõrgeks, nii nagu Saksamaa ja Austria.

2009. a tõsteti riigilõivumäärasid mitte protsentides, vaid kordades, ja me võime tõdeda, et Eestis on nii riigilõivude maksimaalne suurus kui ka varaliste nõuete proportsionaalne lõivu tase Euroopa Liidu kõrgeim, moodustades ca 12,3% nõudest. Prantsusmaal on sama näitaja näiteks 2,7%, Soomes 3,06, Lätis 6,4. Kuna riigilõivude kujundamise metoodika on erinevates riikides erinev, siis ei saa välja tuua absoluutselt täpseid võrdlusi. Kuid kui Eestis kehtivad riigilõivud on Euroopa Liidu kõrgeimad, siis Soome kohtulõivud on selle pingerea lõpus, et mitte öelda madalaimad. Soome keskmine palk oli 2010. a veidi üle 3000 euro. Eesti keskmine palk on hiljuti jõudnud 800 euroni. Neid arve kõrvutades tuleb tõdeda, et Eestis on kohtusse pöördumine luksus, mitte põhiõiguste realiseerimine.

Menetlusabi. Olukorras, kus isikul ei ole liiga kõrge riigilõivu tõttu võimalik kohtusse pöörduda, peab riik talle tagama võimaluse saada menetlusabi. Eestis kehtiv menetlusabi süsteem lähtub eeldusest, et enamik isikuid, kes soovivad oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, on võimelised tasuma riigilõivu. Menetlusabi andmine peab sellisel juhul olema erandlik ja kaalutud. Kahjuks on see vastupidi. Arvestades inimeste elatustaseme ja väga kõrgete riigilõivude taseme ebaproportsionaalsust, eelneb praktiliselt iga kohtuvaidluse sisulisele läbivaatamisele menetlusabi taotluse läbivaatamine. Menetlusabi andmisel peab kohus abi taotleja majanduslikku seisundit põhjalikult hindama ja välja selgitama, kas isikul ei ole suuremate raskusteta realiseeritavat vara, mille arvel saaks tasuda riigilõivu. Kohtunike kinnitusel on menetlusabi andmise otsustamine kujunenud eraldi menetlusstaadiumiks, mis toob kohtutele endaga kaasa ressursimahuka lisatöö ja pikendab menetlusaega, niiöelda menetlusabi andmise staadiumi võrra, mis võib tänu edasikaebe korrale ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusele kesta kuid, kui mitte aastaid.

Riigilõivude kehtestamisel on põhimõtteliselt valida kahe süsteemi vahel, kas luua süsteem mõistlikud lõivud ja väike hulk menetlusabi taotlusi, või süsteem väga kõrged riigilõivud ja suur hulk menetlusabi taotlusi. Eestis on millegipärast jõuliselt juurdunud teine süsteem, mis toob endaga kaasa kohtusüsteemi menetlusressursi ebamõistliku kulutamise mitte õigusemõistmisele, vaid kohtusse pöördujate majandusliku olukorra väljaselgitamisele. See muudab kohtumenetluse aja ebamõistlikult pikaks ja loob kohtusse pöördumisel põhiseadusevastaseid takistusi.

Kohtupraktika analüüs näitab, et koostoimes kõrgete riigilõivudega, on probleemne ka kehtiv menetlusabi andmise reeglistik. Tuleb mõista, et menetlusabi on oma sisult tegelikult laen ja ei pruugi isiku üldist olukorda kergendada. Siinjuures toon näitena olukorra, kus isik pidi riigilõivu tasuma osamaksetena pikema aja jooksul. Maakohus määras 111 000 krooni suuruse riigilõivu tasumise 500-kroonistes osades. Sellisel juhul oleks isikul tulnud riigilõiv tasuda 18,5 aasta jooksul. Ringkonnakohus leidis siiski, et selline riigilõivu osadena tasumine ei ole põhjendatud. Kohtupraktikas esineb olukordi, kus ühisvara jagamise nõudes on isik sunnitud riigilõivu tasumiseks üldse vaidlusaluse vara maha müüma. Isikut täielikult riigilõivust vabastada ei saa, kuna tal siiski on ühisvara näol vara olemas. Maakohus määras, et isik vabastatakse 200 tuhande krooni tasumisest, kuid ta peab tasuma osamaksetena 100 tuhat krooni omaenda vara jagamise pealt 2 aasta jooksul. Toodud näited võivad olla mõnevõrra erandlikud, kuid ilmestavad üldist menetlusabi andmise regulatsiooni ja kujunenud kohtupraktikat, mis viitab sellele, et igaühe õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, on olulisel määral takistatud ja see ei vasta õigusriigi põhimõtetele.

Kokkuvõtlikult tuleb märkida, et vajalik on põhimõtteline riigilõivude ja menetlusabi revisjon eesmärgiga viia riigilõivude määrad Eesti elatustasemele vastavatesse proportsioonidesse ja kooskõlla põhiseadusega, et oleks tagatud igaühe põhiõigus oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumisel. Aitäh!



[1] Eesti Vabariigi põhiseadus. 28. juuni 1992. a – RT 1992, 26, 349; RT I 2007, 33, 210.

[2] Riigilõivuseadus. 7. detsember 1996. a – RT I, 23.12.2010, 31; RT I, 22.12.2010, 1.

[3] Maailmapanga raport Doing Business 2011, riikide raportite põhjal; www.doingbusiness.org ja Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10. Vt ka Riigikohtu õigusteabe osakonna analüüsi „Kõrge riigilõiv kui õigusemõistmisele juurdepääsu takistus“. – www.riigikohus.ee/?id=63.

[4] M. Ojakivi. Lang tõstaks riigilõivud kuuekordseks. — Eesti Päevaleht, 21.11.2008.

[5] P. Curtis ja J. Vasagar. Student numbers could be cut to cover spiralling cost of loans. – The Guardian, 07.06.2011.

[6] M. Mäekivi. Märt Raski hinnangul on kohtusse pöördumine liiga keeruline. – Postimees.ee, 11.01.2011.

[7] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-02, p 15 ja 15. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-25-09, p 24.

[8] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-25-09, p 20.

[9] Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-3-10-02, p 9.

[10] Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus asjas nr 3-3-1-38-00, p-d 15 ja 19 ning 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 17.

[11] Paykar Yev Haghtanak LTD vs Armeenia, taotlus nr 21638/03, p 45.

[12] Kreuz vs Poola, taotlus nr 28249/95, p 60; Teltronic-Catv vs Poola, taotlus nr 48140/99, p 48; FC Mretebi vs Gruusia, taotlus nr 38736/04, p 41; Weissmann jt vs Rumeenia, taotlus nr 63945/00, p 37.

[13] Weissmann jt vs Rumeenia, p-d 39-40.

[14] Paykar Yev Haghtanak Ltd vs Armeenia, p 49.

[15] Euroopa Inimõiguste Kohtu 17. juuli 2007. a otsus asjas Mehmet ja Suna Yigit vs Türgi, p 38.

[16] Vt Lasse Lehis. Euro teeb jälle trikke? — MaksuMaksja, 2011, 5, lk 18-20.

[17] Riigikohus: riigilõivusid tuleb alandada, et tagada põhiseaduslik kohtusse pöördumise õigus. Riigikohtu pressiteade, www.nc.ee/?id=1216.

[18] M. Kuul. Justiitsministeerium valmistub riigilõivude vähendamiseks. ERR Uudised, 12.04.2011.

[19] Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. aprilli 2011. a otsust kohtuasjas nr 3-4-1-13-10, samuti halduskolleegiumi 7. juuni määruseid kohtuasjades nr 3-3-1-60-10 ja 3-3-1-33-11. Kuna need kohtuasjad puudutavad maksuvaidlusi, on pärast asjade lõplikku lahendamist Riigikohtu üldkogus paslik kaasusi tutvustada eraldi artiklis.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo