Maksumaksja portaal - Traktor sõitis põllule. Lasse Lehis - 2011 > mai (nr 5) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2011 > mai (nr 5) > Traktor sõitis põllule. Lasse Lehis
Traktor sõitis põllule. Lasse Lehis

Seekordne lugu on mõnes mõttes nagu nõukogude ajakirjanduse parimate pärlite paroodia, sest loo sisu ongi enam-vähem see, kuidas tublid tööeesrindlased plaani täidavad ja ületavad. Tööeesrindlased on teadagi 24/7 re˛iimil töötavad riigikogulased ja nende neliaastakuplaanist ehk koalitsioonilepingust kirjutasime eelmises MaksuMaksjas.[1] Nüüd on asjalood nii kaugel, et tähtsamad maksumuudatused on juba ka eelnõu kujul kirja pandud ja Riigikogu menetlusse antud. Ühest küljest võib seda võtta kui kinnitust, et lubatu tehakse teoks, teisest küljest annavad eelnõud ja seletuskirjad meile mõningat lisainfot mõni kuu tagasi veel selguseta detailide osas.

Tulumaks

Tulumaksuseaduses lubatud muudatused on koondatud seaduseelnõusse numbriga 40 SE, mille koostas Rahandusministeerium ja esitas Riigikogule Vabariigi Valitsus. Eelnõu on üsna lühike ja suurema osa eelnõu tekstist võtavad enda alla juba varem töös olnud TuMS § 37 muudatused metsamaterjali müügi maksustamise kohta, mis ei ole otseselt koalitsioonilepingu teema.[2] Ülejäänud osa on lühike ja konkreetne ning vastab koalitsioonilepingus lubatule.

Tulumaksu määr alates 2015. aastast on 20% (TuMS § 4). Seletuskiri ütleb selle kommentaariks, et muudatus toob kaasa üldise maksukoormuse languse. Veel hõiskab seletuskiri, et tulumaksu määra langetamine avaldab positiivset rahvusvahelist mõju ning aitab parandada Eesti konkurentsivõimet investeeringute ning kõrget lisaväärtust loovate töökohtade Eestisse meelitamisel. Ja mis kõige tähtsam: määra langetamine kinnistab Eesti kui lihtsa, ühetaolise ning konkurentsivõimelise maksukeskkonnaga riigi mainet olukorras, kus teised riigid on majandussurutise tõttu sunnitud maksukoormust tõstma. Aplaus saalis.

Riigi tulusid vähendab see muudatus kokku 70 miljoni euro võrra aastas — füüsilise isiku tulumaksu laekumine väheneb 57 miljoni euro võrra ning juriidilise isiku tulumaksu laekumine 13 miljoni euro võrra. Kui võtta aluseks 2010. aasta keskmine brutopalk 814 eurot kuus, siis sellist tulu saava isiku sissetulek suureneks 75 euro võrra aastas.

Tulust tehtavate mahaarvamiste piirmäär on alates 2012. aastast 1920 eurot (TuMS § 282 lg 1). Muudatus puudutab eluasemelaenu intresside, koolituskulude ning kingituste ja annetuste mahaarvamise õigust. Selle kohta ütleb seletuskiri järgmised õpetlikud sõnad: Muudatus lähtub lihtsa ja ühetaolise maksusüsteemi säilitamise vajadusest ning järgib põhimõtet, et sotsiaalvajadusi rahastatakse kogutud maksudest, mitte maksude kogumatajätmisest. Siinkohal eksivad need, kes lootsid sama eelnõu rakendussätetes näha midagi õppetoetuste suurendamise, õppelaenude hüvitamise, koduomanike toetusskeemide vms kohta (Rahandusministeeriumi tekstide tõlkeabi leiab huviline artikli lõpust).

Eluasemelaenu intresside, koolituskulude ning annetuste ja kingituste mahaarvamise võimalust kasutas 2009. aastal umbes 216 000 isikut (170 300 üksikdeklaratsiooni ja 45 700 ühisdeklaratsiooni). Üksikdeklaratsioonide puhul ületas 2009. aastal 1920 euro piiri umbes 24 800 ehk 14,5% ja ühisdeklaratsioonide puhul ületas 3840 euro piiri 4300 ehk 9,5%. Kokku siis 13% kõigist deklaratsioonidest ja 33 400 inimest. Kuigi valimistel võiks sellise häältearvuga saada umbes 7 kohta Riigikogus, jääb seletuskiri endiselt optimistlikuks, sest muudatus ei puuduta valdavat enamust maksumaksjatest. Seletuskiri lisab repliigi korras siiski veidi vürtsi: Puudutatud maksumaksjate täpne hulk sõltub intressimäärade kõikumisest ning koolituskulude kallinemisest. Kuhu need intressimäärad praegusel ajal „kõiguvad“, on ununenud lisada. Teades, et 2009. aastal oli keskmine mahaarvamine üsna 30 000 krooni lähedal[3], siis võib ka väikene euribori tõus ja lasteaia kohatasude tõstmine teha 33 000-st üsna kiiresti 66 000. Igatahes oodatakse riigile sellest muudatusest 2013. aastal lisatulu 5 miljonit eurot.

Nendele lugejatele, kes tunnevad ennast sellest muudatusest puudutatuna, tuletaks meelde ühte vanasõna, et ka taevastel jõududel olevat kombeks aidata neid, kes ennast ise aitavad. Kui eluasemelaenu intresside puhul kehtib karm nõue, et neid saab tulust maha arvata ainult laenu eest ostetud eluaseme omanik[4], siis koolituskulusid saab hea tahtmise korras päris vabalt ringi „ujutada“. TuMS § 26 lõike 1 kohaselt on residendist füüsilisel isikul õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata maksustamisperioodil tema tasutud enda ja oma alla 26 aasta vanuse alaneja sugulase, õe või venna koolituskulud või eelnimetatud koolituskulude puudumisel ühe alla 26 aasta vanuse Eesti alalise elaniku koolituskulud. Nii et kui üliõpilase ema ja isa on kodulaenu intressidega piisavalt koormatud, on edaspidi paras aeg hoopis vanaisal-vanaemal, onul-tädil või vennal-õel oma abikäsi ulatada ja vastavad koolituskulud ise maksta ning oma deklaratsiooni kanda. Kuidas rahapakid peres liiguvad või kas pereisa käib ämma juures muru niitmas ainult selle pärast, et vanaema maksab kinni lapselapse koolituskulusid, ei ole enam tulumaksuseaduse teema. Meeles tuleb pidada kahte asja – deklaratsioonid täidetakse koolitusasutuste tõendite alusel (st kes maksab, see deklareerib) ja lisaks 1920 euro piirile kehtib mahaarvamistel ka teine piirmäär – 50% tulust. Pensionäride abi selles projektis ei oodata – 1920 euro suuruste mahaarvamiste ärakasutamiseks peab sissetulek olema vanas rahas nii 5000 krooni ringis kuus.

„Töö- ja teenistussuhtega otseselt seotud tasemekoolituse kulude katmine“ ei ole alates 2012. aastast enam erisoodustus (§ 48 lg 4 p 10). Seletuskirja kohaselt vähendab muudatus maksukoormust, sealjuures langetades ennekõike tööjõu makse kõrge tootlikkusega töökohtade tekkeks, ning soodustab elukestvas õppes osalejate arvu kasvu. Tööandjapoolset tasemekoolituse kulude katmist tuleks vaadelda tavapärase investeeringuna, mille eesmärgiks on eelduste loomine tööandja edukaks toimimiseks tulevikus. Sellise kulutuse tegemisel on õigustatud eeldada töötaja hilisemat panust (näiteks 3 aastat) temasse investeeritu tagasiteenimiseks.[5] Maksutulude vähenemist prognoositakse 5 miljoni euro ulatuses aastas.

Tähele tuleks panna, et eelnõu kohaselt jääb näiteks juhatuse liikme või käsunduslepingu alusel teenust osutava isiku tasemekoolituse kulude katmine ka tulevikus erisoodustusena maksustatavaks. Seletuskiri üritab seda erisust välja vabandada järgmiselt: Nende isikute suhe tööandjaga on ebakindlam ning eelduslikult lühiajalisem tavapärasest töö- ja teenistussuhtest, mistõttu ei ole põhjust eeldada nimetatud tööandja siirast soovi käsitleda nende isikute tasemekoolituse kulude katmist investeeringuna. Pigem võib eeldada, et selliste isikute tasemekoolituse kulude katmise näol oleks tegemist töötasu maksmisega kaasneva maksukohustuse vältimisega ning seeläbi ebaausa konkurentsi tekitamisega.

Kui eelnõu menetlemise käigus ei muudeta, siis ei oska „väljapraagitutele“ muud soovitada kui jätkata oma karjääri füüsilisest isikust ettevõtjana, kasseerida koolituskulud oma kliendilt sisse kõrgema teenustasu kujul ning arvata oma tulust maha kui ettevõtlusega seotud kulu.

Aktsiisid ja kütuse erimärgistamine

Plaanitavad aktsiisidealased muudatused on esitatud mitme eelnõuna. Vabariigi Valitsuse 10. mail algatatud eelnõu 42 SE näeb ette tubakaaktsiisi määrade tõusu alates 1. jaanuarist 2013. Sigarettide aktsiisimäär koosneb fikseeritud määrast 1000 sigareti kohta ja sigarettide maksimaalse jaehinna alusel arvutatud proportsionaalsest määrast. Fikseeritud määr on 2011. aastal 38,35 eurot, 2012. aastal 42,18 eurot ja 2013. aastal 46 eurot. Proportsionaalne määr on 2011. ja 2012. aastal 33% ning 2013. aastal 34% sigarettide maksimaalsest jaehinnast. Lisaks kehtib nõue, et mõlemad aktsiisiosad kokku peavad moodustama 2011. aastal vähemalt 73 eurot, 2012. aastal vähemalt 80 eurot ja 2013. aastal vähemalt 88 eurot 1000 sigareti kohta. Tulenevalt Euroopa Liidu direktiividest on tubakaaktsiisi tõusu oodata ka edaspidi. Uudis, mis peaks nikotiinisõltlasi tõsisemalt erutama, on pigem see, et kuuldavasti pidavat ka Venemaa hakkama tubakaaktsiisi jõuliselt tõstma Euroopa Liidu määradega samale tasemele.

Teine 10. mail samuti valitsuse algatatud eelnõu (39 SE) näeb ette vedelkütuse erimärgistamise seaduse muutmist. See eelnõu kujutab siis endast valitsusliidu programmis lubatud „erimärgistatud kütuse maksuerisuste süsteemi reformimise“ esimest etappi, mis seisneb lühidalt selles, et alates 1. jaanuarist 2012 ei lubata enam kasutada erimärgistatud vedelkütust (kerge kütteõli ja eriotstarbeline diislikütus) paiksetes mootorites ning kaevandus-, metsandus- ja ehitustöödel. Nendele kasutusviisidele ei kavatseta ka mingeid muid toetusi selle asemele anda. Mainitud valdkondades kasutati 2010. aastal erimärgistatud kütuseid kokku 77,5 000 tonni, mis moodustab umbes 38% erimärgistatud kütuste kogutarbimisest. Riigieelarve tulude suurenemist oodatakse 2012. aastal 27,8 miljonit eurot ning põlevkivi hinda peaks seadusemuudatus tõstma 3,6%, see omakorda tõstaks elektri hinda 1,62% ja kogu tarbijahinnaindeksit 0,02%. Umbes 0,65% peaks tõusma ka soojusenergia hind Narvas ja Kohtla-Järvel.

Allesjäävate soodustatud valdkondade (reisijate ja kaupade raudteevedu, laevaliiklus, soojuse ja elektrienergia tootmine ning põllumajandus) edasise saatuse kohta lubab kolmas koalitsioonipartner ehk Rahandusministeerium oma karmi otsuse teatavaks teha 2011. aasta jooksul Vähemalt niikaua püsib lootus, et erimärgistamise asemel hakkavad need valdkonnad saama otsetoetusi.

Seletuskirja kohaselt ei ole erimärgistatud vedelkütuste lubatud kasutusala kujunenud analüüsi tulemusena, erandite paljusus tekitab probleeme soodustuse haldamisel ning süsteem ei ole oma olemuselt õiglane. Soodustuse saamise kriteeriumid on määratlemata, seetõttu saavad soodustust ka need ettevõtlussektorid ja ettevõtted, kelle osas ei ole soodustuse andmise vajalikkus vähemalt sellises ulatuses põhjendatud. Viidatakse märkimisväärsetele haldamiskuludele, mida toovad kaasa teedel reidide korraldamine, laborianalüüsid, kütusemüüjate aruannete kontroll jne.

Rahandusministeerium ei ole ka jätnud kasutamata võimalust meenutada seletuskirjas „vanu häid aegu“, mil ei toimunud mingit erimärgistamist, vaid tagastati aktsiis rannakaluritele ja põllumajandustootjatele. Erimärgitamise kurat puges seinapraost välja 1998. aastal, mis on Eesti ajaloost teada kui nõrkusehetk (aastad, mil Reformierakond ei olnud valitsuses). Seletuskiri jätab mainimata ka selle, miks erimärgistamise või mis tahes muu maksuerisuse kaotamine on alati Rahandusministeeriumi ja MTA lemmik. Aktsiisi tagastamisega kaluritele ja põllumeestele tegelesid tol ajal Keskkonnaministeerium, Põllumajandusministeerium ja maavalitsused; Rahandusministeeriumi asi oli ainult raha välja maksta. Vaevalt et see tulevikus teisiti hakkab olema. Kui keegi veel juhuslikult ei tea, mida tähendab Rahandusministeeriumi igihaljas lööklause „Otsetoetused on alati efektiivsemad kui maksusoodustus“, siis kordame siinkohal selle tõlget: „Las selle s…ga tegelevad teised ministeeriumid, meie aga vaatame, kas me neile selleks raha anname.”

Maamaks

16. mail 2011 algatasid Isamaa ja Res Publica Liidu ning Eesti Reformierakonna fraktsioonid Riigikogus koduomanike maamaksust vabastamise seaduse eelnõu (51 SE). Sellegi eelnõu tekst ei ole ülemäära pikk. Maamaksuseaduse § 4 lõiget 1 täiendatakse puntiga 12, mille kohaselt on maamaksust vabastatud maa omaniku või käesoleva seaduse §-s 10 sätestatud maakasutaja kasutuses olevalt maalt linnas, vallasiseses linnas, alevis ja alevikus kuni 0,15 ha ulatuses ja mujal kuni 2,0 ha ulatuses, kui sellel maal asuvas elamus on maksumaksja elukoht vastavalt rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmetele. Muudatus on kavandatud jõustuma 1. jaanuarist 2013.

Seletuskirja kohaselt laekus maamaksu 2010. aastal kokku 802 miljonit krooni ehk 51 miljonit eurot, sealhulgas elamumaalt 26,7 miljonit eurot. Kodualuse maa maksuvabastuse tulemusena väheneks omavalitsuste makstulu Rahandusministeeriumi hinnangul umbes 17 miljonit eurot, mille kohta seletuskiri mainib, et „see kaetakse riigieelarvelistest vahenditest“.

Põhiosas on maksuvabastuse rakendamise kord sellega selge. Mingit avaldust keegi esitama ei pea, maksuamet kammib registrid läbi ja nendele, kes vastavad esitatud tingimustele, maksuteadet lihtsalt enam ei saadeta. Tegemist ei pea olema elamumaaga, sest maksuvabastus antakse ka näiteks taludele, mis ametlikult kuuluvad maatulundusmaa kategooriasse. Maksuvabastust ei saa juriidilised isikud (sealhulgas ka hooneühistud), samuti ei anta maksuvabastust sellistele kinnistutele või korteriomanditele, mille esemeks on näiteks garaa˛ või parklakoht, suvila, aiamaja või muu rajatis või hoone, mis ei vasta eluruumi nõuetele ja kuhu ei saa elukohta registreerida.

Maksumaksjatel tasuks aga üle vaadata, kes on kinnistusraamatusse omanikuna kantud ja kellele maksuteated tulevad. Kui kinnisasi või korteriomand on abikaasade ühisvara või mitme isiku kaasomandis (näiteks õed-vennad, kes on vara pärinud), siis võib juhtuda, et kinnistusraamatusse ei ole kõiki omanikke kantud (näiteks on ainult üks abikaasa) või ei ole sisse kantud kaasomandi suurust. Näiteks kui kolmest kaasomanikust ainult üks on registreerinud sellele aadressile elukoha, siis ülejäänud kaasomanikud maksavad jätkuvalt maamaksu oma omandi osalt. Kui maa omanikuna on sisse kantud ainult üks abikaasa ja krundi suurus on üle 1500 m2, siis tuleks sisse kanda ka teine abikaasa ja maksuvabastuse piir kahekordistub. Tasuks ka kontrollida, kas rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressiandmed lähevad kokku kinnistusraamatusse kantud aadressiga (kas talu või kinnistu nimi on sama). Võimalik, et keerulisematel juhtudel (näiteks kui kinnistusraamatusse on kantud mõttelised osad, aga rahvastikuregistris figureerivad korterinumbrid) tuleb läbi viia mingi täiendav andmete kogumise protseduur, ning vastavalt tuleb täpsustada maamaksuseaduse rakendusakte.

Eelnõu ei maini midagi praeguses maamaksuseaduses sätestatud maksuvabastuse jätkamise kohta, kuid võib arvata, et edasise menetluse käigus eelnõu täiendatakse ja üleliigseks osutuvad maksuvabastused kaotatakse. Praegune seadus võimaldab anda maamaksusoodustusi kas kõikidele elamumaa omanikele (nii nagu seda tehti Harku ja Jõgeva vallas ja osaliselt Rae vallas) või ainult pensionäridele ja represseeritutele. Kuna põhiosas need vabastused kattuvad uuega, siis pole erilist põhjust neid säilitada. Seaduse teksti järgi võiksid omavalitsused küll tulevikus anda täiendavalt maksuvabastusi pensionäridele, kes ei kasuta konkreetset maad oma elukohana, kuid väheusutav, et seda soovitaks rakendada.

Et meie tänane lugu jääks kõlama ma˛ooris, toome lõpetuseks väljavõtte maamaksu muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast. Edasi uutele töövõitudele, seltsimehed!

Õigusriik eristub seadusriigist sellega, et igal kehtestatud regulatsioonil on eesmärk ning seadusel, ka maksuseadusel, mõte. Maa maksustamise eesmärk ei ole erinevalt levinud väärarusaamast seotud konkreetsete avalike teenuste pakkumise, näiteks kanaliseerimise lõpule viimisega. Õigusteooria kohaselt peaks maamaks soodustama maa tõhusamat kasutamist ja toimima maa müügi elavdamise vahendina. Seadus, mille eesmärk on elavdada kodude müüki, on ühiskondlikult destruktiivse iseloomuga.

Maamaksu kasutamine kodude müügi elavdamise ja maa tõhusama kasutamise eesmärgil on kohatu meetod. Eesti sotsiaalse taustsüsteemi juures on tegemist ebaproportsionaalse meetmega, mis suurendab sotsiaalset ebaõiglust ja vähendab jätkusuutlikkust.

Meie seisukohalt ei ole selline koduomanike maamaksudega koormamine mitte ainult ebanormaalne, vaid ka ebamoraalne. Kui inimene on juba korra teinud suure kulutuse kodu ostmiseks, siis ei ole riigil ega ka omavalitsusel moraalset õigust hakata kodu maksustama. Tänase maksimaalse määra – 2,5 protsenti – rakendamisel, mida paljud omavalitsused ka kasutavad, peaks oma maa väärtuse tagasi maksma 40 aastaga. Seega on koduomanik muudetud rentnikuks omal maal ning seda tuleb muuta.

Eesti on koduomanike ühiskond, üle 90% inimestest elab enda või perekonna valduses oleval kinnisvaral. Avalik võim peab soodustama kodu omamist, mitte selle eest karistama. Ühelt poolt kodu ei ole taandatav pelgalt kinnisasjaks, vaid see on laiem ühiskondlik väärtus, teiselt poolt näitab statistika, et oma kodu omamine ka majanduslikult kõige efektiivsem eluviis.

Algatajate jaoks ei ole kodude maamaksustamine mitte ainult rahanduslik, vaid palju põhimõttelisem küsimus. Meie arvates tuleb omanikuks olemist, sealhulgas kodu omamist, väärtustada. Me oleme põhimõtteliselt kodude maksustamise vastu ning leiame, et koduomanike maamaks tuleb üleriigiliselt tühistada.

Lasse Lehis

EML juhatuse liige



[1] Vt Lasse Lehis. Lõhnab nagu koalitsioonileping. – MaksuMaksja, 2011, 4, lk 17-22.

[2] Nende muudatuste kohta vt Martin Huberg. Metsamaterjal — tulumaksuseaduse eelnõu teisel ringil. – MaksuMaksja, 2010, 12, lk 22-24.

[3] Statistikat vt viites 1 nimetatud artiklis.

[4] Pikemalt vt Gaily Kuusik. Kes on majas peremees? – MaksuMaksja, 2011, 4, lk 26-28.

[5] Igaks juhuks olgu märgitud, et tegemist on puhtalt seletuskirja koostajate fantaasiaga, sest seaduseelnõu tekstis ei ole mingit ajalist piiri seatud.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo