Maksumaksja portaal - Vältige odavaid koopiaid! Lasse Lehis - 2012 > märts (nr 3) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2012 > märts (nr 3) > Vältige odavaid koopiaid! Lasse Lehis
Vältige odavaid koopiaid! Lasse Lehis

9. märtsi Äripäevas ilmus erutav lugu sellest, kuidas EML on asunud korraldama Riigikogu keskkonnakomisjoni tööd ja salastama Keskkonnaministeeriumi dokumendiregistrit, seda kõike selleks, et kaks „vana“ taaskasutusorganisatsiooni saaksid kiusata hiljuti turule trüginud „väikevenda“.[1] Muu hulgas jäi ka loost kõlama, et justkui selline maks nagu pakendiaktsiis ei peakski kuuluma maksumaksjate liidu pädevusse ja vaevalt et meie ise oskaksime teha mingeid ettepanekuid selle maksuga seoses.

Kuigi pakendiaktsiis ei kuulu tõesti Eesti maksude edetabeli tippu (täpsemalt öeldes on see maks laekumiselt konkurentsitult viimasel kohal), ei tähenda see siiski, et tegemist oleks ainult prügivedajate ja jäätmekäitlejate teemaga. EML on oma liikmeid püüdnud jõudumööda nõustada juba 2005. aastast saadik, kui uus pakendite kogumise süsteem ja taaskasutuse korraldus praegusel kujul kehtima hakkas. Oleme seda teinud ka MaksuMaksja veergudel.

Pakendiaktsiisi teemal MaksuMaksjas varem ilmunud:

  • Mariliis Kannukene. Pakendamine maist uutele alustele. – MaksuMaksja, 2005, 5, lk 28-29.
    Aivo Kangus. Praktilised lahendused pakendiprobleemidele. – MaksuMaksja, 2005, 5, lk 30-32.
  • Mariliis Kannukene. Pakendiaktsiisi maksmise valikud. – MaksuMaksja, 2005, 9, lk 23.
  • Pakendiaktsiis jätkuvalt tulipunktis. – MaksuMaksja, 2005, 11, lk 8-9.
  • Mõttetult väikesed arved. – MaksuMaksja, 2006, 6/7, lk 19.
  • Andres Siplane. Erandite sisseviimisest pakendite taaskasutamiskohustustes. – MaksuMaksja, 2006, 12, lk 11.
  • Maksuhaldur palub ettevõtetel pöörata tähelepanu pakendiaktsiisi deklareerimisele. – MaksuMaksja, 2007, 6/7, lk 45.
  • Pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise tulemuslikkus. – MaksuMaksja, 2010, 12 lk 29-31.

Pakendiaktsiisist üldiselt

Pakendiaktsiisi laekus 2011. aastal riigile kokku 196 530 eurot. See summa väljendab ilmekalt maksu keskkonnakaitselist iseloomu — eesmärk on saavutada võimalikult suur taaskasutus, mis samas annab maksuvabastuse kaudu minimaalse maksulaekumise. Nii võibki öelda, et pakendiaktsiis on eelkõige keskkonnakaitseline majandusmeede, mille eesmärk on soodustada pakendite korduvkasutust ja taaskasutust. Maksu fiskaalne eesmärk on teisejärguline, pigem toimib pakendiaktsiis sanktsioonina nende jaoks, kes ei viitsi pakendijäätmete kogumist nõuetekohaselt korraldada.

Pakendiaktsiisi seadust (PakAS) tuleb vaadelda koostoimes pakendiseadusega (PakS), mis reguleerib pakendite turuletoomise, kogumise ja taaskasutuse, märgistuse jne nõudeid. Sellest seadusest leiame nii pakendi mõiste (§ 2) kui ka pakendite taaskasutuse nõuded ja piirmäärad (§ 36), samuti taaskasutusorganisatsioonide tegevuse korralduse nõuded (§-d 101, 17, 171). Viidatud sätete täitmisest oleneb võimalik aktsiisikohustus.

Kui algselt puudutas aktsiis vaid teatud joogipakendeid, siis alates 1. juulist 2005 laienes maksustamine kõikide kaupade müügipakenditele, alates 2009. aastast aga ka veo- ja rühmapakenditele. Erinevalt kõikidest muudest maksudest on pakendiaktsiisi rakendamisel üks oluline erand. Kui pakendiettevõtja täidab PakS §-st 36 tuleneva kohustuse tagada oma pakendatud kauba ja sisseveetud pakendatud kauba pakendijäätmete taaskasutamise samas paragrahvis sätestatud sihtarvude ulatuses, siis vabaneb ettevõtja täielikult pakendiaktsiisi tasumise kohustusest (PakAS § 8 lg 1 p 5). Taaskasutus ei seisne ainult pakendijäätmete kokkukogumises, vaid jäätmed tuleb kas korduvkasutusse anda või keskkonnasõbralikul viisil töödelda ja uuesti kasutusse anda (ümber sulatada, põletada, kasutada toorainena tekstiili- või ehitusmaterjalitööstuses) ning selle kohta tuleb vormistada pakendiseaduse nõuetele vastav tõend.

Pakendijäätmete taaskasutuse määrad on PakS § 36 kohaselt (alates 01.01.2009) järgmised: kogu pakendimassist tuleb taaskasutada vähemalt 60%, sealhulgas ringlussevõetuna vähemalt 55% kogumassist. Lisaks kehtivad sihtarvud pakendimaterjalide liikide kaupa järgmiselt:

· 70% klaasijäätmete kogumassist ringlussevõetuna;

· 70% paberi- ja kartongijäätmete kogumassist (sh 60% ringlussevõetuna);

· 60% metallijäätmete kogumassist ringlussevõetuna;

· 55% plastijäätmete kogumassist (sh 45% ringlussevõetuna ja 22,5% uuesti plastiks töödelduna);

· 45% puidujäätmete kogumassist (sh 20% ringlussevõetuna).

Väikeettevõtjad, kelle turule lastava kauba pakendi kogused jäävad plastist pakendi puhul alla 2,5 kg ja muu pakendi puhul alla 5 kg kvartalis, on vabastatud pakendi ja pakendijäätmete tagasivõtmise ja taaskasutamise kohustusest, aktsiisi maksmisest ja muudest sellega seotud kohustustest (PakS § 20 lg 7, PakAS § 8 lg 2 p 5). Neil on vaid kohustus pidada pakendimassi arvestust, et oleks teada, kas nad ületavad eeltoodud piirmäära või mitte.

Riigikontroll auditeeris 2010. aasta pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise korraldust ning leidis, et puuduliku kontrolli tõttu võib olla riigil saamata jäänud ligi miljard krooni pakendiaktsiisi. Rahandusministeerium teatas Riigikontrolli auditi kokkuvõtet kommenteerides, et kavatseb aastatel 2011–2014 välja töötada uue pakendiaktsiisi kogumise süsteemi. Hetkel puudub info võimalike muudatuste kohta.

Kuidas pakendijäätmete kogumine välja näeb?

PakS § 16 lõike 1 kohaselt peab pakendiettevõtja turule lastud pakendatud kauba pakendi ja sellest tekkinud pakendijäätmed koguma ja taaskasutama vastavalt PakS §-s 36 toodud sihtarvudele ning kandma sellega seotud kulud. PakS § 16 lõige 2 täpsustab, et pakendiettevõtja, kes laseb turule pakendatud kaupa, võib § 16 lõikes 1 nimetatud kohustused üle anda taaskasutusorganisatsioonile. Sama on sätestatud ka PakAS §-s 111. See tähendab, et põhimõtteliselt saab iga pakendiettevõtja valida, kas ta kogub pakendijäätmed ise või annab selle kohustuse üle taaskasutusorganisatsioonile (TKO). Kui pakendiettevõtja on oma kohustused kirjaliku lepinguga TKO-le üle andnud, siis piirduvad pakendiettevõtja kohustused vaid igakuise pakendikoguse aruande esitamisega TKO-le ning arve alusel käitlustasu maksmisega. TKO on kohustatud tagama sihtarvudele vastava taaskasutuse ning nõuetekohase aruandluse esitamise pakendiregistrile. Nõuete rikkumise korral tekib pakendiaktsiisi maksmise kohustus TKO-l. Kui ettevõtja valib niinimetatud isekogumise tee, siis säilivad tal kõik taaskasutuse ja aruandlusega seotud kohustused ning pakendiaktsiisi tasumise risk.

Mis on taaskasutusorganisatsioon?

Vastavalt PakS §-le 101 on taaskasutusorganisatsioon keskkonnaministri poolt akrediteeritud juriidiline isik, mille asutajad ja liikmed on pakendiettevõtjad või nende moodustatud juriidilised isikud, mille liikmed, osanikud või aktsionärid on pakendiettevõtjad. TKO ülesanne on korraldada talle kohustused üle andnud pakendiettevõtjate pakendi ja pakendijäätmete üleriigilist kogumist ja taaskasutamist ning arendada edasi taaskasutussüsteemi eesmärgiga tagada pakendijäätmete taaskasutamine vähemalt sihtarvude ulatuses.

TKO-le esitatud nõuded on kirjas PakS §-s 17. Akrediteeritud TKO ülesanne on tagada üleriigiline pakendi ja pakendijäätmete kogumine, kogutud korduskasutuspakendi korduskasutus ja pakendijäätmete taaskasutus, avalikkuse ja tarbijate teavitamine pakendi ja pakendijäätmete tagastamise korrast ja nõuetest. Sealjuures peab TKO tagama kõigile pakendiettevõtjatele juurdepääsu oma teenustele, kusjuures teenustasu määrad peavad olema kõikidele klientidele võrdsed. Pakendi ja pakendijäätmete käitlemisega seotud teenuseid tuleb osta konkurentsi alusel. Kogu teenitud kasum tuleb reinvesteerida TKO tegevusse, dividendide maksmine on keelatud. TKO peab tagama, et pakendijäätmete kogumiskohad vastaksid PakS §-s 171 toodud nõuetele (näiteks kui asustustihedus on rohkem kui 1000 elanikku ühel ruutkilomeetril, peab olema vähemalt üks kogumiskoht jäätmevaldajast 500 meetri raadiuses).

Praegusel ajal tegutseb Eestis üks tagatisrahaga koormatud pakendite taaskasutust korraldav organisatsioon Eesti Pandipakend ja kolm muude pakendite alal tegutsevat TKO-d: MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon (ETO), MTÜ Eesti Pakendiringlus (EPR) ja OÜ Tootjavastutusorganisatsioon (TVO).

Kas segasüsteem on võimalik?

TKO on enamiku pakendiettevõtjate jaoks ainus toimiv võimalus korraldada pakendijäätmete kogumist ja taaskasutust ning pääseda aktsiisi maksmisest, sest isekogumise puhul peaks olema tagatud, et tarbijad toovad ostetud kaubast üle jäävad pakendid tagasi sama ettevõtte müügikohtadesse. Isekogumisega saavad edukalt hakkama näiteks sellised ettevõtjad, kes kasutavad ostetud müügipakendi sisu oma tootmises (nt impordivad pakendatud kaupu ja töötlevad neid ümber) või kes müüvad oma pakendatud kaupu väga kitsale ostjateringile (näiteks viivad kauba ostja juurde, pakivad lahti ja toovad pakendi tagasi). TKO teenust kasutades saab pakendiettevõtja kasutada üleriigilist kogumisvõrku, mis tähendab, et ostja ei pea pakendijäätmeid müügikohta tagasi viima, vaid võib need ära visata elukohale lähimasse kogumiskonteinerisse.

Käesoleval ajal arutelu objektiks olev teema on lühidalt järgmine — kas üks pakendiettevõtja saab korraga rakendada osaliselt mõlemat süsteemi — anda teatud materjalikoguste osas kohustused üle TKO-le ja mingis osas koguda neid ise. Kui see on võimalik, siis tuleb välja selgitada, kuidas sel juhul jaguneb risk ja vastutus ning millistele nõuetele peab isekogumine vastama, et seaduses toodud tingimused oleksid ka sisuliselt täidetud.

Kehtiv seadus ei maini otseselt, kas oma kohustused TKO-le üle andnud pakendiettevõtja võib üldse jätkata pakendite ja pakendijäätmete kogumist ka iseseisvalt. Praktikas selline isekogumine teatud ulatuses siiski toimib, sest pakendiettevõtja enda valdusesse jäävad rühma- ja veopakendid saab tõesti edukalt taaskasutusse suunata ka ilma TKO-de vahenduseta. Eriti puudutab see näiteks kaupmehi, kes koguvad oma müügikohas kokku hulgilaost saabuva kauba pakendid, mida nad jaemüüjale kaasa ei anna (kaubaalused, pappkastid, pakkekile jne). Oleks igati mõistlik see võimalus selgelt seadusesse kirjutada, sest sellest võib sõltuda pakendiaktsiisi kohustuse tekkimine.

Isekogumine ilma ise kogumata?

Teine ja palju tõsisem probleem on turule tekkinud „säästupakett“, mis seisneb selles, et hiljuti turule tulnud „noore ja energilise“ TKO kõrval tegutseb sama organisatsiooniga seotud jäätmekäitleja, kes on hakanud pakendiettevõtjatele pakkuma „isekogumise“ teenust. Erinevalt eelmises lõigus kirjeldatud näitest, kus poepidaja suunab taaskasutusse sealsamas kaupluses kasutatud ja tühjaks tehtud pakendid (või ostjate tagasi toodud samast müügikohast pärit pakendid), seisneb uue „toote“ võlu ja valu selles, et jäätmekäitleja kogub ja taaskasutab muudest allikatest pärinevaid ja muude pakendiettevõtjate poolt turule lastud pakendijäätmeid ning annab oma kliendile vaid tõendi selle kohta, et on kogutud teatud kogus teatud liiki materjali.

Tooksin siinkohal ka ühe konkreetse näite. Osaühing B (nimi on toimetusele teada) varustab Eesti kauplusi kosmeetikatoodetega otse Läti kesklaost. See osaühing sai ahvatleva pakkumise jäätmekäitlejalt R-S (nimi on toimetusele teada), kes justkui koguks kokku osa osaühingu B poolt turule toodud pakenditest. Pakendiettevõtja võitis sellise lahendusega kuludelt ligi 20%. Samuti kogub üks alkoholimüüja sama jäätmekäitleja abiga iga kuu lõpptarbijatelt kokku justkui ainult enda müüdavaid klaaspudeleid.

Paraku on tegemist silmamoondusega, sest päriselt ostetakse vaid tõend teatud müügi- või rühmapakendi kogusele, aga tegelikult on väheusutav, et jäätmekäitleja suudaks üle Eesti kokku koguda ja välja sorteerida just konkreetse tootja kosmeetikatoodete karbid või tühjad veinipudelid. Rääkimata sellest, et jäätmekäitlejal ei ole vajalikku akrediteeringut ning ta ei vastuta pakendiseaduse täitmise eest. Vastavalt pakendiseadusele peaks isekogumise puhul olema igas konkreetses müügikohas teave, et just selle pakendiettevõtja pakendeid võetakse ka igas tema müügikohas vastu. Näitena toodud osaühing B müüb oma tooteid sadades kauplustes üle Eesti, kuid vastavat teavitust ei ole siiani üheski neist silma hakanud. Absurdne oleks ka ette kujutada, kuidas kaubamaja fuajees või hoovis asuks sadu kogumiskonteinerid, kuhu ostja peaks paigutama erineva kaubamärgiga toodete pakendeid (näiteks tühjad huulepulgad, šampoonipudelid jne).

EML arvates on eelpool kirjeldatud „libakogumise“ praktika ilmses vastuolus pakendiseadusega. Isekogumine tähendab ikka seda, et pakendiettevõtja kogub kogu oma pakendi, mitte ei vaheta seda suvalise võõra materjali vastu. TKO võib tõesti koguda materjali anonüümselt (teisiti ei oleks see võimalik). Sellepärast on TKO ka kohustatud pidama üleriigilist kogumisvõrku, et kõigil pakendiettevõtjatel oleks võimalik oma kohustused täita. Teisest küljest kaasneb sellega ka kõikide pakendiettevõtjate kohustus osaleda TKO kaudu kogumisvõrgu ülalpidamises. Kuidagi ei saa lubada sellist praktikat, kus mõni pakendiettevõtja saab odavama hinnaga osta taaskasutustõendi suvalise materjali peale, samal ajal tema toodete pakendid jõuavad TKO-de kogumiskonteineritesse ning teised pakendiettevõtjad peavad nende kogumise kinni maksma. See oleks nagu saia seest rosinate väljanoppimine, mida juriidilises keeles nimetatakse kõlvatuks konkurentsiks.

EML arvates võimaldab pakendiseaduse süsteem ja loogika pakendiettevõtja kohustusi üle anda ainult TKO-le (PakS § 16 lõige 2, § 20 lg 4), mitte jäätmekäitlejale. Pakendiseaduses on TKO ja jäätmekäitleja staatused üsnagi erinevad. Selle kinnituseks on kas või nõue, et jäätmekäitlejal ei tohi TKO üle olla valitsevat mõju (PakS § 17 lg 2 p 21). TKO teenuse hinnad peavad olema avalikud (PakS § 17 lg 4 p 4), aga jäätmekäitlejale see kohustus ei laiene. Samuti peavad TKO teenuste tingimused olema võrdsed, aga jäätmekäitleja võib endale lubada ka personaalseid pakkumisi ja allahindlusi, anda soodustusi ainult valitud pakendiettevõtjatele. TKO tegevusest tulenev kasum tuleb suunata organisatsiooni tegevusse (PakS § 17 lg 4 p 7), eeskätt süsteemi arendamisse ja tarbijate teavitamisse. Kui osa teenuseid liigub TKO-de käest jäätmekäitlejatele, siis väheneb raha, millest saab ülal pidada üleriigilist kogumissüsteemi (vt PakS § 171) ja finantseerida tarbijate teavitamist (PakS § 17 lg 42).

Kui peaks selguma, et ka Maksu- ja Tolliamet nõustub EML tõlgendusega, et pakendiseadus ei võimalda sellisel viisil isekogumist, mille käigus kogutakse materjali, mis ei pärine konkreetse ettevõtja enda tegevuskohast, võib see „säästupaketi“ õnge langenud klientidele väga kurvalt lõppeda. Tuletan meelde, et isekogumise korral on pakendiettevõtjal endal täielik vastutus pakendiaktsiisi osas. Kui selgub, et ettevõtja ei ole tegelikult oma pakendijäätmeid kokku kogunud, tuleb tal tagantjärele maksta üsna kopsakas aktsiis koos intressidega, kuid see ei ole veel kaugeltki kõik. Kuna pakendiaktsiis on maks nagu iga teinegi, siis on 29 000 eurot ületava maksukohustuse deklareerimata jätmine karistatav karistusseaduse § 3891 kohaselt maksukuriteona.

Segaduse hoiaks ära seaduse täiendamine

Kõike eelnevat arvestades jõudiski EML järeldusele, et õiguskindluse tagamiseks oleks mõistlik pakendiseadust täiendada. Vastavalt esitasime Riigikogu keskkonnakomisjonile ettepaneku täiendada PakS § 16 lõikega 21 järgmises sõnastuses: Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustused taaskasutusorganisatsioonile üle andnud pakendiettevõtja pakendijäätmete taaskasutuse sihtarvude täitmisel võib taaskasutusorganisatsiooni poolt taaskasutatud pakendijäätmete kõrval arvesse võtta ainult neid taaskasutatud pakendijäätmeid, mis on selle pakendiettevõtja poolt iseseisvalt kogutud tema valduses olevas tegevuskohas.

Muudatusettepaneku kohaselt võiks „isekogumise“ teel kogutud pakendijäätmete koguseid võtta taaskasutamise sihtarvude täitmisel arvesse juhul, kui tegemist on konkreetse pakendiettevõtja enda tegevuskohas oma töötajate abiga kogutud pakenditega. Lisatav norm annaks ka kindluse, et sellisel viisil ise kogutud materjalide koguseid saab võtta arvesse pakendiaktsiisi vabastuse ja taaskasutamise kohustuse täitmise hindamisel. Kui pakendiettevõtja kogub pakendijäätmeid enda tegevuskohas, siis teavitab ta sellest TKO-d, kes vähendab selle võrra vastavalt oma teenuse mahtu ja maksumust.

Pakendijäätmete kogumine pakendiettevõtja enda tegutsemiskohas tagab jäätmete kogumise kontrollitud tingimustes, koormamata seejuures ülejäänud jäätmete kogumis- ja sortimisvõrgustikku. Muudatus motiveeriks pakendiettevõtjaid korraldama oma tegevuskohas pakendijäätmete (reeglina veo- ja rühmapakendid) kogumist ja taaskasutusse suunamist võimalikult efektiivselt, sest positiivse väärtusega materjali eest on tal võimalik saada ka lisatulu.


Lasse Lehis

EML juhatuse liige



[1] Vt Koit Brinkmann. Lobitöö meistriklass. – Äripäev, 09.03.2012.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo