Maksumaksja portaal - Erisoodustuse tekkimine ja arvutamise juhul, kui tööandja sõiduautot kasutatakse ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Hiie Marrandi, Lasse Lehis kommentaar - 2005 > august (nr 8) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2005 > august (nr 8) > Erisoodustuse tekkimine ja arvutamise juhul, kui tööandja sõiduautot kasutatakse ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Hiie Marrandi, Lasse Lehis kommentaar
Erisoodustuse tekkimine ja arvutamise juhul, kui tööandja sõiduautot kasutatakse ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Hiie Marrandi, Lasse Lehis kommentaar

Maksumaksjate liit koostas maikuus maksuhaldurile järelepärimine erisoodustusest tööandja sõiduauto kasutamisel ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Järgnevalt toome lugejateni järelpärimise ja sellele saabunud vastuse koos EMLi nõukoja esimehe Lasse Lehise kommentaariga.

 

EMLi järelepärimine[1]

 

Maksu- ja tolliameti internetilehel aadressil http://www.emta.ee/?id=1236 on toodud mitmeid näiteid erisoodustuse tekkimise ja arvutamise erinevatest võimalustest juhul, kui tööandja sõiduautot kasutatakse ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks.

Muuhulgas sisalduvad viidatud lehel järgmised küsimusi tekitavad näited:

Näide 7. Sõiduautot on töötajal võimalik kasutada tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks ja sõitude kohta ei peeta arvestust. Töötaja tasus tööandjale 2000 kr. Erisoodustuse hind on 2000 kr.

Näide 8. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse arvestust, mille kohaselt on erasõite 800 km ja mille eest on töötaja tasunud tööandjale 2000 kr.

arvutatud hind 800 x 4 = 3200 kr

soodushind 2000 kr

Erisoodustuse hind saadakse arvutatud hinna ja soodushinna vahel 3200 – 2000 = 1200 kr, seega deklareeritakse erisoodustusena 1200 kr.

Näide 10. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse arvestust, mille kohaselt on erasõite 1200 km ja mille eest on töötaja tasunud tööandjale 2 kr/km.

arvutatud hind 1200 x 4 = 4800 kr

soodushind 1200 x 2 = 2400 kr

erisoodustuse hind (vt näide 8) 4800 – 2400 = 2400 kr

Seega deklareeritakse erisoodustusena 2000 kr.“

Antud näidete ühiseks tunnuseks on see, et töötaja tasub tööandja sõiduauto erasõitudeks kasutamise eest tööandjale vähemalt 2000 krooni, kuid sellele vaatamata tuleb Maksu- ja tolliameti näidete põhjal nendes olukordades tööandjal erisoodustus deklareerida ja tasuda.

Vastavalt tulumaksuseaduse § 48 lg-le 8 on juhul, kui töötaja teeb tööandja sõiduautoga erasõite ning nende üle arvestust ei peeta, tööandja sõiduautoga tehtud erasõitude erisoodustusena maksustamisel erisoodustuse hinna ülempiir 2000 krooni kuus.

Lähtuvalt eeltoodust palume Maksu- ja tolliametilt selgitust, millistel motiividel on maksuhaldur jõudnud eelpool toodud näidetes nimetatud järeldusteni ja kuidas põhjendatakse seda, et tööandja maksukohustus on võrdne nii olukorras, kus töötaja hüvitab tööandjale erisoodustuse hinna ülempiiri määras 2000 krooni kui ka olukorras, kus töötaja ei hüvita tööandjale erasõitusid üldse, samas kui tööandja kulud erasõitudele on mõlemal juhul näiteks 4000 krooni kuus.

Vastuse motiveerimisel rahandusministri 1999. a 29. detsembri määrusega nr 120 kinnitatud „Erisoodustuse hinna määramise korra“ punktide 4–4³ alusel palus EML maksuhalduril selgitada selle põhjenduse vastavust seaduse reservatsiooni klauslile, seaduse ülimuslikkuse põhimõttele ning ühetaolise maksustamise põhimõttele.

 

Maksuhalduri vastus[2]

 

Tulumaksuseaduse § 48 lõike 8 kohaselt määratakse erisoodustuse hind vastavalt sõiduauto erisoodustusena kasutamisele rahandusministri kehtestatud korras peetava arvestuse alusel. Arvestuse puudumise korral võetakse maksustamisel aluseks hinna ülempiir.

Rahandusministeeriumi 2003. a 25. veebruari määrusega nr 40 (RTL 06.03.2003, 31, 470) on täiendatud “Erisoodustuse hinna määramise korda”, mis on kehtestatud rahandusministeeriumi 1999. a 29. detsembri määrusega nr 120, millest juhindudes on koostatud EMLi kirjast tulenevalt küsimusi tekitanud materjal Maksu- ja tolliameti koduleheküljel “Näited erisoodustustest tööandja sõiduauto kasutamisel ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks”.

Tööandja sõiduauto kasutamisel tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks on kehtestatud erisoodustuse hinna ülempiiriks 2000 kr kalendrikuus ühe sõiduauto kohta (punkt 4³). Juhul, kui ei peeta arvestust, siis ongi erisoodustuse hinnaks 2000 kr sõiduauto kasutamisel ja kui töötaja suvaliselt (ilma arvestuseta) maksab tööandjale sõiduauto kasutamise eest 2000 kr, siis ei ole võimalik kindlaks teha erisoodustuse hinna määramise aluseks olevat arvutatud hinna ja soodushinna vahet, mis on sätestatud eelnimetatud määruse punktis 4² ja mis on aluseks erisoodustuse hinna määramisel. Nimetatud määruses ei ole sätestatud võimalust, et töötaja poolt 2000 kr tasumisel tööandjale ilma, et see tuleneks arvestusest, ei tekiks erisoodustust (näide 7).

Näidete 8 ja 10 puhul on rakendatud samuti määruse punktis 4² toodud reeglit, et erisoodustuse hind arvutatakse arvutatud hinna, mis lähtub 3 või 4 kroonist ühe sõidetud kilomeetri kohta ja soodushinna vahel. Lisaks näite 10 juures on kasutatud määruse punkti 4³ reeglit, et erisoodustuse hinna ületamisel 2000 krooni, loetakse erisoodustuse hinnaks 2000 krooni.

 

Hiie Marrandi

EMLi jurist

 


 

Rahaline ja mitterahaline tulu peavad olema võrdselt maksustatud

 

Iga vähegi mõtlev maksumaksja peaks aru saama, et siin miskit ei klapi. Maksuhalduri seisukoht on lihtsalt nii loogikavastane ja absurdne, et viide mistahes määruse mistahes punktile ei suurenda karvavõrdki vastuse tõsiseltvõetavust.

Erisoodustus on oma olemuselt mitterahalises vormis palgatulu. Erisoodustus kui hüve peab olema rahaliselt hinnatav. Sellest omakorda tuleneb, et iga erisoodustust on võimalik vältida sel teel, et erisoodustuse saaja maksab selle kinni. Sealjuures tuleb lähtuda sellestsamast erisoodustuse rahalisest väärtusest, millest lähtutakse erisoodustuse maksustamisel. Ei saa tekkida olukorda, et maksustamine toimub näiteks 2000 krooni baasil, kuid maksu vältimiseks peab töötaja maksma tööandjale hoopis 4000 krooni. See läheks vastuollu võrdse kohtlemise põhimõttega.

Võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt tuleb rahalist tulu saavat isikut maksustada võrdselt mitterahalist tulu saava isikuga. Kui töötaja maksab oma palgast erisoodustuse tööandjale kinni, siis on selle töötaja tulu vastavalt ka väiksem võrreldes töötajaga, kes erisoodustust ei hüvita.

Töötaja maksab hüve kinni oma palgast, mis on juba maksustatud tulu- ja sotsiaalmaksuga nagu erisoodustusedki. Järelikult tuleb sel juhul kas loobuda erisoodustuse maksustamisest või vähendada hüvitatud summa võrra töötaja palgatulu. Kui seda ei tehta, siis tekib erisoodustuste hinna osas topeltmaksustamine – töötaja palgaosa, mis kulub tööandjalt saadud teenuse või hüve eest tasumiseks, maksustatakse nii palga kui ka erisoodustusena.

Selline tulemus oleks vastuolus maksevõimelisuse põhimõttega, samuti tekitab see ebavõrdset kohtlemist ja ebaneutraalset maksustamist, sest taoline maksunduslik lahendus sunniks töötajaid ostma kaupu ja teenuseid kolmandatelt isikutelt, kuigi neil oleks oma tööandjalt sama kaupa või teenust osta palju mugavam.

Asjaolu, et sõiduauto erisoodustuste maksustamisel on kehtestatud arvestuslik „fiktiivne” maksubaas 2000 krooni kuus, ei tähenda, et eelpool kirjeldatud maksustamise põhimõtted enam ei kehtiks. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula kohaselt on Eesti riik rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Kuigi palju sõiduautodega ja liiklusega seonduvat tundub Eestis tihti olevat õigusväline nähtus, kehtib Eesti Vabariigi põhiseadus siiski ka sõiduautode maksustamise valdkonnas. Järelikult peab seadusandja poolt kehtestatud arvestuslik erisoodustuse hind olema rakendatav kõikides erisoodustusega seotud situatsioonides, mitte ainult nendes, mis annavad maksulaekumise suunal positiivse tulemuse.

MTA tõlgendusest jääb mulje, justkui oleks 2000 krooni nende jaoks selline müstiline konstant, mis annab mistahes arvuga liitmisel, lahutamisel, korrutamisel, jagamisel või muu tehte tegemisel alati tulemuseks 2000. Kuna selline loogika on vastuolus maksuõiguse üldpõhimõtetega ja annab ilmselgelt ebamõistliku tulemuse, siis ei maksa maksuhalduril selle peale küll lootma jääda, et maksumaksjad taolise tõlgendusega lepivad.

Siinjuures ei saa rõhuda ka argumendile, et 2000 krooni kuus ei vasta tegelikkusele ja jääb sageli tegelikest erasõitude kuludest väiksemaks. Kui see ka nii on, siis peab sellest tulenev maksueelis kehtima ühteviisi nii nendele töötajatele, kes maksavad tööandjale erasõitude hinna kinni, kui ka nendele, kes erasõite kinni ei maksa.

Kui MTA leiab, et 2000-kroonine määr on ebaõiglaselt madal, siis peaks ta pöörduma rahandusministri poole, et algatataks tulumaksuseaduse muudatus (piirmäär tuleneb TuMS § 48 lõikest 8).

 

Lasse Lehis

jalakäija

 



[1] EMLi 2005. a 24. mai kiri nr 2-2/121

[2] Maksu- ja Tolliameti 10.06.2005.a vastus nr 9-1/5279-1.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo