Maksumaksja portaal - Mõisa köis – las lohiseb? Jüri Allikalt - 2005 > august (nr 8) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2005 > august (nr 8) > Mõisa köis – las lohiseb? Jüri Allikalt
Mõisa köis – las lohiseb? Jüri Allikalt

Samal ajal, kui riigieelarvet püütakse kulude suurenemise ohus pingsalt tasakaalus hoida, ei kontrolli riik millegipärast hoolikalt näiteks ühte valdkonda – maksuhalduri ebaseadusliku tegevusega riigile tekitatud tarbetuid ja põhjendamatuid kulutusi, milleks on maksumaksja kasuks maksuhaldurilt välja mõistetud kohtukulud ja maksumaksja kasuks makstud intressid, kuigi nende väljamõistmist ja -maksmist oleks võinud paljudel juhtudel vältida.

Kohtupraktikas on juhtumeid, millest võib järeldada, et maksuhaldur on vaatamata asja perspektiivitusele ikkagi jätkanud vaidlust kõigil võimalikel kohtutasanditel. Selline käitumine tundub nagu kalamehe õnne proovimine – ehk seekord siiski näkkab.

Maksuhalduri väärotsuste või -toimingute peale võiks esimese hooga muidugi öelda, et tegijal juhtub mõndagi. Kurioossemaks muutub asi aga siis, kui maksuhaldur jääb ühte ja sama viga kordama vaatama sellele, et täpselt analoogses asjas on Riigikohtu praktikas väljakujunenud seisukoht maksuseaduse või mõne selle sätte ühetaolisel tõlgendamisel.

Kujukaks näiteks on mitmed sisendkäibemaksu mahaarvamisega seotud ühetaoliselt väärad maksuotsused 2002.–2003. a jooksul, kus maksuhaldur – vaatamata Riigikohtu poolt kohtuotsustes antud selgitustele KMSi ühetaoliseks tõlgendamiseks sisendkäibemaksu mahaarvamise põhimõtete osas – ei asunud oma teisi samasuguseid maksuotsuseid ise tühistama, vaid jätkas perspektiivituks muutunud kohtuvaidlusi, tekitades sellega riigile täiesti tarbetuid ja põhjendamatuid kulutusi maksumaksja kasuks väljamõistetavate kohtukulude ja intresside näol. Seoses sellega on riigilt välja mõistetud kümnete ja sadade tuhandete kroonide väärtuses kulusid, mida oleks võinud ära hoida.

Näitena saab tuua kolm maksuhalduri 2002. a otsust, millega peatati kokku ligi 2,2 mln kr enammakstud käibemaksu tagastamine maksumaksjale. Kõik need vaidlused said 2003. a lõpliku lahenduse Riigikohtus, kes leidis, et enammaksete tagastamise peatamised olid ebaseaduslikud. Maksuhalduri ebaseadusliku tegevuse tulemusena tuli riigil kergendada eelarvet maksumaksja kasuks väljamõistetud kohtukulude näol kokku veidi üle 100 000 kr ja intressi näol ligi 650 000 kr.

Vaevalt, et riigieelarves olid sellised kulutused ette planeeritud. Samuti on teadmata, kas keegi maksuametnikest riigile tehtud tarbetu ja põhjendamatu kulutuse ka hüvitas. Mõnda aega tagasi kuulsin üht ametnikku koguni ütlemas, et määrame maksu igaks juhuks ära – äkki maksumaksja ei julge vaidlustada. Ütlus pärineb ajast, mil kehtisid tulemuspalgad…

Maksuhaldur, kelle põhikohustuseks on maksuseaduste täitmise kontrollimine ja riikliku sunni rakendamine seadusterikkujate suhtes, peaks eriti pädev ja hoolikas olema seaduste tundmisel ja kohaldamisel ning olema pidevalt kursis maksuvaidluste kohtupraktikaga.

Siiski juhtub küllalt sageli, et ka maksuhaldur ise rikub maksuseadust, nõudes maksumaksjalt sisse või tasaarvestades maksumaksja tagastusnõudega suurema summa või maksumaksja on maksuotsuse või vastutusotsuse alusel tasunud suurema summa, kui tal oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele. Seadusandja on selleks puhuks ette näinud vastutuse, mis võib seisneda kas intressi tasumise või kahju hüvitamise kohustuses maksumaksjale.

Kui maksumaksja on esitanud maksuhalduri haldusakti või toimingu peale kaebuse halduskohtusse, võimaldab seadus halduskohtumenetluses maksumaksja kaebuse rahuldamisel mõista tema palvel maksuhaldurilt välja kõik maksumaksja poolt kantud kohtukulud, sh tasu õigusabi eest. Kohtukulud mõistetakse välja ka juhul, kui kaebuse esitamise järel maksuhaldur vastava haldusakti ise tühistab.

Sageli aga hakkab maksuhalduri esindaja kohtus pärast seda, kui maksumaksja esitab kohtumenetluse õigusabikulude hüvitamise nõude – kui suured need siis ka ei oleks –, vastu vaidlema väites, et tegemist ei ole kas eriti keeruka vaidlusega või et vaidlus on analoogne juba mõne varasemaga või et maksumaksja esindaja on juba varem taolise vaidlusega teises asjas kokku puutunud. Kohtupraktikast ei ole teada, et maksuhalduri esindaja oleks kunagi nõustunud, et tegemist oli tõepoolest keeruka vaidlusega ja maksumaksja poolt õigusabi kasutamine oli põhjendatud.

Maksukorralduse seaduse §-ist 116 tuleneva maksukohustuslasele makstava intressi kehtestamise eesmärgiks on nii kaitsta maksumaksja varalisi huve kui ka motiveerida riiki põhjendamatult mitte määrama või sisse nõudma maksusummasid, samuti täita maksumaksja tagastusnõue tähtaegselt.

Kui maksumaksjal on tekkinud alus maksuhaldurilt intressi nõuda, peaks ta sellist seaduses sätestatud võimalust igal juhul kasutama. Maksumaksja varaline huvi seisneb selles, et kui riik on tema raha alusetult kasutanud, on tal selle eest õigus intressi küsida. Kui maksumaksja ise maksuseadust rikub, peab ta ju igal juhul intressi tasuma ja sellelt veel omakorda tulumaksu.

Intressi saamiseks peab maksumaksja maksuhaldurile esitama vastava taotluse. Intressi maksmist saab nõuda kahe aasta jooksul arvates vastava asjaolu tekkimise päevast. Tulenevalt MKS §-ist 116 lg-st 5 on maksuhaldur kohustatud tasuma intressi 15 päeva jooksul arvates maksumaksja taotluse kättesaamise päevast. Kui maksuhaldur oma kohustust ei täida, peab maksukohustuslane pöörduma halduskohtusse kohustamiskaebusega ehk toimingu sooritamise kohustamise nõudega.

Maksuhaldurilt väljamõistetud kohtukulud ja maksumaksja kasuks tasumisele kuuluvad intressid on sageli siiski pigem raiskamine kui riigieelarve põhjendatud kulu. Riik peaks kindlasti tõhustama maksuametnike vastutust juhul, kui nende tegevuse tulemusena tekib riigil kulu, mida oleks ametniku aruka ja pädeva käitumise korral olnud võimalik ära hoida.

 

Jüri Allikalt

EMLi juhatuse liige

 

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo