Maksumaksja portaal - Seitse aastat Euroopa Liidus. Ago Vilu - 2011 > oktoober (nr 10) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2011 > oktoober (nr 10) > Seitse aastat Euroopa Liidus. Ago Vilu
Seitse aastat Euroopa Liidus. Ago Vilu

2004. aastal võeti koos Eestiga Euroopa Liitu vastu kaheksa uut Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriiki ning 2007 lisandusid neile veel kaks.[1] Hiljuti avaldatud PwC uuring[2] analüüsib, kuidas on Euroopa Liidu nn uutel liikmesriikidel läinud. Kas Euroopa Liit on meie arengule kasuks tulnud ning kuidas paistame välja võrdluses oma saatusekaaslastega?

Kas Euroopa Liit on meid rikkamaks teinud?

Aastatel 2004–2010 on Euroopa Liit toetanud 10 uue liikmesriigi majandusi kokku enam kui 70 miljardi euroga, mis on ühest küljest küll väga kopsakas summa, aga võrreldes näiteks Kreeka abipaketiga ei tundugi teab mis suur raha. Selle aja jooksul kasvas uute liikmesriikide majandus kokku üle 30% (keskmiselt 3,8% aastas) ja vanade oma alla 8% (keskmiselt 1,1% aastas). Kui aastal 2004 moodustas uute liikmesriikide ostujõuga korrigeeritud SKP 40% vanade liikmesriikide keskmisest, siis tänaseks on see tõusnud 48%-le (Eestis ligikaudu 60%). Viiele rikkamale on kõige lähemal Sloveenia, aga ka neil läheb praeguse tempoga vanade liikmesriikide kinnipüüdmiseks kümneid aastaid aega. Me ei saa kunagi teada, milline oleks kasv olnud ilma Euroopa Liiduta, aga on väga tõenäoline, et paljud teed oleksid jäänud ehitamata, joogivesi puhastamata ja põllud sööti.

Kes kui palju on saanud?

Euroopa Liidu 27 liikmesriigist 10 on netomaksjad ja 17 netosaajad. Suurim Euroopa Liidu „ühiskassasse“ sissemaksja on Saksamaa, kellele järgnevad Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia — neljakesi maksavad nad kinni umbes 80% kogu „peolauast“. Pole siiski põhjust arvata, et nad seda omakasupüüdmatult teevad – Euroopa Liidu rahade abil kasvavad uute liikmesriikide majandused on ühtlasi tänuväärne turg Lääne-Euroopa ettevõtetele.

Konkurentsitult suurim saaja on Poola, kes suudab ära kulutada enamiku sellest, mida Saksamaa ühiskassasse sisse maksab. Kõik uued liikmesriigid on tänaseni saajate hulgas, aga mitte ainult nemad — kogusummalt on Poola järel suuruselt teiseks saajaks Kreeka ning isegi jõukad Belgia ja Luksemburg saavad Euroopa Liidult rohkem raha kui Eesti (viimaste puhul on see küll osaliselt põhjendatud EL institutsioonide ülalpidamisega seotud kuludega).

Võrrelduna SKP-ga on Euroopa Liidu fondidest kõige edukamalt osanud toetust küsida aga Balti riigid. 2009. aastal moodustasid Euroopa Liidu fondidest saadud toetused ligi 6% Leedu SKP-st ja üle 4% Eesti SKP-st – enamikus ülejäänud uutes liikmesriikides jäi see toetusmäär 1–2% kanti.

Millele raha on kulutatud?

Võib julgelt väita, et kõige suurem osa Euroopa Liidust uutesse liikmesriikidesse voolanud rahast on asfalti valatud. Kümnest suuremast Euroopa Liidu kaasfinantseeritud projektist üheksa on seotud transpordi ja teedeehitusega. Poolas ja Ungaris on Euroopa Liiduga liitumisest alates kiirteede hulk enam kui kahekordistunud. Eestis on seni kahjuks EL abiga ehitatud vähem maanteid kui kusagil mujal, kuid loodetavasti paraneb olukord lähitulevikus, kui töösse läheb Tallinn-Tartu kiirtee projekt.

Lisaks transpordi infrastruktuuri ehitamisele on suur hulk raha kasutatud keskkonnakaitse alastele projektidele — näiteks veevärgi ja kanalisatsiooni väljaehitamisele (ka Eesti paistab selles osas positiivselt silma). Ungaris, Poolas ja Slovakkias on üle kolmandiku kõigist toetustest läinud põllumajandusele (Eestis on põllumajandustoetuste osakaal 24% ehk protsentuaalselt vähem kui kusagil mujal). Eesti ja Leedu eristuvad teistest sellega, et ligi pool kogu avaliku sektori investeeringutest tehakse Euroopa Liidu toetuste abil — enamikus ülejäänud uutes liikmesriikides jääb toetuste osakaal investeeringutest alla 20%.

Kuidas paistab Eesti võrdluses teiste uute liikmesriikidega?

Tingituna 2008-2009 sügavast majanduskriisist on Eesti majanduskasv alates Euroopa Liiduga liitumisest kuni tänaseni jäänud (sarnaselt Läti ja Leeduga) väiksemaks kui enamikul ülejäänud uutest liikmesriikidest. Samas tuleb arvesse võtta, et hulk kiire majanduskasvuga aastaid jäi Euroopa Liiduga ühinemise eelsesse aega — alates üheksakümnendate algusest on Eesti SKP lähenenud Euroopa Liidu keskmisele rohkem kui ühegi teise uue liikmesriigi oma.

Lisaks tõhusale Euroopa Liidu toetuste kasutamisele paistab Eesti silma väga eduka toetuste taotlemise poolest — Eesti taotluste aktsepteerimise protsent on uute liikmesriikide hulgas üks kõrgemaid ja ületab ühena vähestest EL keskmist. Kahtlemata näitab see vastavate ametnike head tööd. See on eriti oluline arvestades asjaolu, et järgmisel eelarve perioodil (2014-2020) plaanib Euroopa Liit suurendada selliste fondide osakaalu, millele saavad võrdsetel alustel konkureerida kõik liikmesriigid — st ühelegi riigile ei ole nendest fondidest mingit protsenti garanteeritud.

Oodatult eristub Eesti teistest uutest liikmesriikidest ka vähese korruptsiooni, lihtsa maksusüsteemi, internetiseerituse ja inimeste aktiivsuse poolest — neid häid omadusi ei saa vist aga Euroopa Liidu teeneks pidada.

Kas meil on moraalne kohustus Kreekat aidata?

Võttes arvesse asjaolu, et Eesti on aastate jooksul Euroopa Liidult väga palju saanud, tekib õigustatud küsimus selle kohta, kas meil oleks eetiline keelduda abistamast hädasse sattunud Euroopa Liidu liikmesriike, nagu näiteks Kreeka. Minu hinnangul on meil kindlasti moraalne kohustus aidata kaasa selliste pikaajaliste lahenduste otsimisele, mis muudaksid Euroopat tugevamaks ja tema ressursside juhtimist tõhusamaks. Kunagi, kui oleme kümne rikkama riigi hulgas (sealt jookseb hetkel piir maksjate ja saajate vahel), võib meil tekkida moraalne kohustus aidata endast tagapool olijaid. Samas pole ei Eestil ega ühelgi teisel Euroopa riigil moraalset kohustust maksta jooksvalt kinni kellegi ebaefektiivset ja pillavat riigijuhtimist. Loodan väga, et Euroopa Liit leiab pikaajalise lahenduse, kuidas laristajaid ohjeldada, ilma et klubikaaslased nende arveid kinni peaksid maksma.

Loomulikult võime me kõik lõputult teritada hambaid Euroopa Liidu liigse bürokraatia ja saamatu ühtse välispoliitika kallal. Ükski organisatsioon ei ole perfektne, aga loodan väga, et Euroopa Liit saab oma raskustest üle ja kestab veel mitmeid-seitsmeid aastaid. Paremat valikut Eestil lihtsalt ei ole.


Ago Vilu

Eesti PwC juht



[1] Lisaks kaheksale endise "idabloki" riigile võeti 2004. aastal Euroopa Liitu vastu ka Küpros ja Malta, mida allpool refereeritud PwC uuring ei vaatle.

[2] Competition, Cooperation and European Solidarity: Central and Eastern Europe 2004-2011. Arvutivõrgus www.pwc.com/ee/et/publications/index.jhtml.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2018 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo