Maksumaksja portaal - Efektiivne maksustamine – mida see tähendab? Indrek Saar - 2005 > juuni/juuli (nr 6/7) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2005 > juuni/juuli (nr 6/7) > Efektiivne maksustamine – mida see tähendab? Indrek Saar
Efektiivne maksustamine – mida see tähendab? Indrek Saar
 

Mõistet efektiivsus kuuleb väga tihti. Ikka räägitakse, et tuleb tõsta mingi tegevuse efektiivsust. Kas kõneleb sellest ettevõtja oma tootmise või poliitik mõne avaliku sektori asutuse kohta. Ka maksusüsteemi kujundamisel tuleb arvestada efektiivsusprintsiipidega.

Euroopa Liiduga liitudes tuli Eestis mitmetele kaupadele kehtestatud madalamaid käibemaksumäärasid tõsta, ka sellega seoses on räägitud efektiivsusest. Kuid tihti jääb mulje, justkui ei saada väga täpselt aru, mida konkreetselt mõeldakse. Või kui saadaksegi, mõeldakse sellega seoses enamasti üksnes võimalust saada väiksema kulu või vaevaga rohkem.

Teisisõnu, kui on olemas mingi lihtsam, odavam, vähem aeganõudvam moodus midagi teha, saada, mingile eesmärgile jõuda, siis tuleb seda ka teha. Vastasel juhul käitutaks ebaefektiivselt. Sellise käsitluse kohaselt on efektiivsuse puhul tegemist justkui väga rangelt kalkuleeritava näitajaga, st seda on võimalik arvuliselt väljendada.

Kuid kuidas on see seotud näiteks maksumäärade ühtlustamisega? Jääb vist arusaamatuks? Tegelikult on seos otsene, nagu järgnevalt näidatakse. Et sellest paremini aru saada, tuleb efektiivsuse mõistet avardada. Majandusteadlased mõistavad selle all pigem seda, kas ühiskonnas toodetakse kaupu, mida ühiskonna liikmed kõige enam väärtustavad ja soovivad, mis annaks neile maksimaalse rahulolu. Nagu näha, ei ole siin tegemist sugugi mehhaaniliselt kalkuleeritava näitajaga, mida saab kalkulaatorit appi võttes alati üle mõõta. Pigem tugineb see väärtushinnangutel. Need omakorda põhinevad inimeste tunnetel, mida mõõta on peaaegu võimatu, vähemalt tänapäevase tehnoloogia abil. Küll aga on tundeid võimalik kaudselt hinnata inimeste käitumist analüüsides, millega majandusteadlased tegelevadki.

Pannes nüüd eelpool defineeritud kaks erinevat, tavakodaniku ja majandusteadlase efektiivsuse käsitlust kokku, saame: efektiivselt kasutatakse ühiskonnas ressursse siis, kui toodetakse kaupu ja teenuseid, mida kõige kõrgemalt väärtustatakse ja seda tehakse minimaalsete kuludega. Järelikult ressursse efektiivsemalt kasutama hakates toimub liikumine sisuliselt õnnelikuma elu poole. Vähemalt see osa õnnest, mis sõltub materiaalsetest väärtustest, tuuakse inimestele lähemale. Sest õnn ju sõltub tunnetest ja efektiivne ressursside kasutamine seda tähendabki – tunnetega arvestamist.

 

Ebaefektiivsus kui lekkiv ämber

 

Rääkides efektiivsest maksustamisest, siis põhikriteeriumid maksude efektiivsuse hindamiseks on samad, mis ükskõik muu tegevuse puhul. Kui on võimalik koguda madalamate kuludega samasugune maht maksutulusid, siis tuleb seda teha. Teisisõnu tuleb minimeerida neid täiendavaid kulusid, mis tekivad maksumaksjale ja maksukogujale lisaks vastavalt makstavatele ja kogutavatele maksusummadele.

Näiteks kui inimese heaolu langeb riigile loovutatud maksudest rohkem, siis järelikult on tekkinud ebaefektiivsus, osa maksutulusid on justkui „lekkinud”1[1]. Praktikas on ebaefektiivsuse mõõtmiseks vaja analüüsida kolme erinevat „leket”.

Esimeseks nendest on maksutulude kogumiskulud. Kui valitsus plaanib aastas koguda 100 miljonit krooni, tuleb selleks võib-olla üleval pidada 10 miljonilise eelarvega maksuametit. 100 miljonist „lekib” 10 miljonit, sest seda ei saa kasutada selleks otstarbeks, milleks maksutulusid tegelikult üldse koguma hakatakse (nt riigikaitse finantseerimiseks).

Praktikas saab maksude kogumise kulusid hinnata läbi riigieelarve. Tuleb välja selgitada nende kulude maht, mis on otseselt seotud maksude kogumisega. Üks suuremaid kuluartikleid ongi siinkohal eespool nimetatud maksuameti ülalpidamiskulud. Kuid siia kuuluvad näiteks ka väljaminekud majanduspolitsei finantseerimiseks jne.

Erialases kirjanduses nimetatakse neid „lekkeid” maksusüsteemi administreerimis- ehk juhtimiskuludeks. Nende suurus sõltub peamiselt maksusüsteemi keerukusest, maksuameti kasutuses olevast tehnoloogiast (arvutid on neid kulusid oluliselt vähendanud) ja ka maksupettuste vähendamiseks kasutatavatest meetmetest (maksumaksjate mahukas kontrollimine on kulukam kui kõrgete karistusmäärade kehtestamine).

Teise „lekkegruppi” kuuluvad nõusolekukulud, millele laiemas avalikkuses suurt tähelepanu ei pöörata. Need kaasnevad maksumaksjal seoses oma maksukohustuse täitmisega – ajakulu (maksudeklaratsioonide täitmisel), palgakulu (nõuandjate palkamisel), psühholoogilise kulud (stress) jne. Esmapilgul võib neid kulusid väheolulisteks pidada, kuid erinevad uurimused on näidanud, et nõusolekukulud on suuremad kui juhtimiskulud.

Nii juhtimis- kui ka nõusolekukulud pole majandusteadlaste hulgas just kõige rohkem käsitlemist leidnud, kuid mõningaid uurimistulemusi on võimalik siiski esitleda. Näiteks Rootsis 1990-ndate alguses läbiviidud uuringus selgus, et iga 100 Rootsi krooni kohta läheb 0,65 krooni juhtimiskuludeks ja 1,32 krooni nõusolekukuludeks.

Ühendatud Kuningriikides 1980-ndatel tehtud analüüsis olid vastavad andmed 1,16 ja 3,68 naela. Hollandis aga leiti, et nõusolekukulud on iga saja kuldna kohta 4 kuldnat. USA-s Minnesota osariigis tehtud uuringus saadi tulemuseks, et üksikisiku tulumaksu nõusolekukulud on iga saja dollari kohta vähemalt 5 dollarit. See tähendab, et 340 miljardi dollari kogumise kulud olid 17 miljardit dollarit, mille hulka kuulusid 1,8 miljardit kulutatud tundi maksudeklaratsioonide täitmiseks ja 3 miljardit dollarit maksunõustajate palkamiseks. Eestis paraku artikli autorile teadaolevatel andmetel pole läbi viidud vastavat uuringut, kuid mis kahtlemata oleks vajalik.

 

Maksud muudavad suhtelisi hindu

 

Kui kaks esimest ebaefektiivsuse allikat on otseselt mõistetavad ka kõige levinumat efektiivsusdefinitsiooni kasutades (väiksemate kuludega saada rohkem), siis kolmandasse nn „lekkegruppi” kuuluvate kulude olemuse mõistmine on keerulisem. Ka avalikkuses pole neile praktiliselt üldse tähelepanu pööratud. Samas on see majandusteadlaste hulgas suhteliselt põhjalikult käsitletud valdkond.

Tõenäoliselt on siinkohal tegemist kuludega, mis oma mahult on suuremad kui juhtimis- ja nõusolekukulud kokku. Kuid põhjus, miks nendest kuludest avalikkuses suurt ei räägita, on fakt, et neid otseselt mõõta on peaaegu võimatu, kuna tegemist on tunnete mõõtmisega.

Teoorias võib see isegi kaudselt võimalik olla, kuid praktikas keeruline. Lisaks pole efektiivsuse printsiibid majandusharidust omamata kõige lihtsamini mõistetavad. Loomulikult saab osa süüd veeretada ka majandusteadlaste kapsaaeda, et nad pole avalikkust suutnud piisavalt tulemuslikult harida. Näiteks kui analüüsida poliitikute mõtteavaldusi maksustamise teemal, siis peamiselt nähakse maksude toimet majandusele läbi selle mõju majanduskasvule. Ka räägitakse maksude liigsest koormusest vaestele või rikastele.

Eestiski on poliitikud põhjendanud viimase aja suuremaid maksureforme nende positiivse mõjuga kas investeeringutele (ettevõtte tulumaksureform) või töötamise motivatsioonile (üksikisiku tulumaksumäära alandamine). Kuid kõikidel nendel reformidel on otsene mõju efektiivsusele. Majandusteadlased näevadki maksude negatiivset mõju majandusele eelkõige selles, et maksud võivad muuta suhtelisi hindasid ja seeläbi moonutada inimeste käitumist. Selle kaasnähtuseks võib olla väga suur ebaefektiivsus. Aga kuidas selline olukord tekib ja mis tähtsus on siin suhtelistel hindadel?

Igaüks võib endale ette kujutada, kuidas ta reageerib, kui mingi kaup, millele ta kulutab väga suure osa oma sissetulekutest, muutub maksustamise tõttu oluliselt kallimaks. Tõenäoliselt tuleb sellest kaubast kõige halvemal juhul loobuda või hakata vähem tarbima ja asendada see mõne teise kaubaga. Seega hakatakse tootma rohkem maksuvabasid ja vähem maksustatavaid kaupu (kuna tootjad reageerivad nõudluse muutustele).

Kuid et majandus oleks efektiivne, tuleb toota ja tarbida selliseid kaupu, mida kõige rohkem väärtustatakse, millest saadav heaolu on maksimaalne. Pole mingit põhjust arvata, et asenduskaupu väärtustatakse sama palju kui maksustatavaid kaupu. Neid oleks inimesed siis juba varem rohkem tarbinud. Seega tarbimisest saadav rahulolu on vähenenud. Näiteks juhul, kui tarbijad suudavad maksustatava kauba tarbimisest täielikult loobuda ja valitsus nendelt maksutulusid ei saagi, on ju selge, et nende heaolu on langenud. Kuigi makse riigile ei maksta.

Isegi kui tarbimiskäitumist ei muudeta piisavalt, et maksude maksmisest täielikult hoiduda, tekib olukord, kus tarbijate heaolu langeb rohkem riigile loovutatud maksudest. Põhjuseks on maksustatavate kaupade osaline asendamine teiste kaupadega, mis vähendab tarbijate rahulolu veelgi (lisaks tasutud maksudele). Sellist täiendavat heaolukaotust nimetatakse ka liigseks maksukoormuseks.

 

Ebaefektiivsuse mõõtmistulemused erinevad väga palju

 

Käsitlus efektiivsuskaost, mis tekib seoses suhteliste hindade muutusega, võib tunduda üks suur ja ümmargune „teoreetiline mull”. Kuid paraku on see “mull” liialt suur, et seda täielikult ignoreerida. Liigset maksukoormust on paljud majandusteadlased üritanud mõõta ja tulemused on väga varieeruvad. Põhjuseks on kindlasti mõõtmise komplitseeritus. Näiteks kui keegi sööb torti ja kui asendada selles sisalduv suhkur soolaga, on kindel, et see enam nii hästi ei maitse. Kuid kuidas mõõta seda, kui palju see nüüd vähem maitseb, kui palju langes tordisööja heaolu, on väga keeruline.

Siiski on teatavad meetodid välja töötatud. Aga et tegemist on kaudse meetodiga (ühest kaubast saadavat rahulolu mõõdetakse läbi teiste kaupade ehk selgitatakse, mitmest teisest kaubast ollakse selle kauba saamiseks nõus loobuma), tekib seal veel kümneid teisi probleeme, mis takistavad õigetele tulemustele jõudmist.

Eelpool kirjeldatud printsiibid suhteliste hindade mõjust efektiivsusele kehtivad loomulikult kõikide maksude puhul. Näiteks tulumaks, mida sageli peetakse kõige ebaefektiivsemaks maksuks, tekitab moonutusi inimeste valikutes töö ja vaba aja vahel. Inimesed hakkavad tarbekaupade asemel (mille tarbimist võimaldab töö eest saadav palk) tarbima vaba aega, teisisõnu vähendavad oma tööjõu pakkumist.

Sellisel moonutusel on lisaks efektiivsusele otsene mõju majanduskasvule, kuna väheneb tootmisressursside maht majanduses. Olgu siinkohal toodud paar näidet selleteemalistest uurimistulemustest. Näiteks Martin Feldstein jõudis (1995) järeldusele, et kui USA-s üksikisiku tulumaksu piirmaksumäärasid suurendada 10%, saaks valitsus maksutulusid selle tulemusel juurde 26 miljardit dollarit, kuid sellega kaasneks heaolukadu 43 miljardi dollari väärtuses. Seega ühe dollari juurdehankimisel kaotavad maksumaksjad sellele ühele dollarile lisaks 1,65 dollarit („leke” ~60%). Ja siia lisanduvad loomulikult veel nõusoleku- ja juhtimiskulud.

Edgar Browning (1993) näitas tulude ümberjaotamise kulusid uurides, et isegi kui inimeste tööjõu pakkumine on suhteliselt väheelastne (nad ei loobu väga kergelt töötamisest vaba aja kasuks), siis sellele vaatamata on leke 70% juures. See tähendab, et kui me soovime vaestele juurde anda 1 krooni, siis maksumaksjad peavad selleks loobuma rohkem kui kolmest kroonist. Piltlikult, kui soovime rikastelt võtta ühe torditüki ja anda see vaestele, siis jäävad rikkad ilma hoopis kolmest torditükist. See tähendab, et tort muutub ise ka väiksemaks.

Loomulikult on eri analüüsidel erinevad eeldused ja mõõtmismeetodid ja seetõttu on ka tulemused väga erinevad. Objektiivsuse mõttes tuleb lisada, et on väga palju uurimusi, kus jõutakse ka palju positiivsematele järeldustele.

Kõige selle taustal tundub ehk uskumatu, et tegelikult on maksude poolt põhjustatud ebaefektiivsuse teooria suhteliselt vana. Esimesed teoreetilised käsitlused pärinevad 19. sajandist. Siiski pole siiani suudetud välja töötada kõigi poolt üheselt aktsepteeritavaid efektiivsuskao mõõtmise meetodeid. Erinevate meetodite kasutamise tagajärjeks on aga väga erinevad tulemused ja nii tavakodanikul kui ka poliitikul on raske otsustada, milliseid nendest õigeks pidada. See on ka tõenäoliselt üheks peamiseks põhjuseks, miks nimetatud valdkond on nii vähe avalikkuse tähelepanu pälvinud.

 

Kaupade maksustamine eri määradega on ebaefektiivne

 

Siinkohal tasuks heita põgus pilk Eesti maksusüsteemile ja uurida seda just efektiivsuse seisukohast. Tekstile on lisatud artikli autori poolt koostatud tabel, kus on arvutatud võimalikud maksusüsteemi kulud Eestis, võttes aluseks mujal maailmas läbiviidud uuringud.

Need tulemused ei ole esitatud mitte sellepärast, et näidata, kui suured on maksustamise kulud Eestis (selleks tuleks läbi viia eraldi uuring), kuid pigem aitab tabel mõista nende võimalikku mahtu.

Nüüd aga siis lähemalt liigsest maksukoormusest, mida tekitab Eesti maksusüsteem. Eestis maksustatakse tarbimist teatavasti ühtlase 18% maksumääraga. Kui see nii oleks, siis tõesti kaupade valikul mingeid moonutusi ei tekiks, kuid on siiski kehtestatud mõningad erisused.

Näiteks on 5% määraga maksustatud majutusettevõtte osutatud majutusteenus, etenduse või kontserdi korraldamine, matuseteenus, ohtlike jäätmete käitlemine, raamatud, perioodilised väljaanded jt. Kahtlemata on nimetatud erisuste kehtestamine igale kodanikule üheselt mõistetavad – madalam maksumäär alandab nende kaupade hinda ja seega muudab need ka madalama sissetulekuga tarbijatele kättesaadavamaks. Näiteks võib olla tegemist esmatarbekauba või kultuuriteenusega, mille tarbimisest ei soovita kedagi välja jätta.

Kuid samal ajal on selline maksustamine ebaefektiivne. Tekitab see ju olukorra, kus nõudlus nende kaupade järele on nüüd suurem, kui see oleks olukorras, kus maksud üldsegi puuduksid. Üks kaup on teise suhtes nüüd võrreldes endisega odavam, st suhtelised hinnad on muutunud. Ja pole mingit alust arvata, et kui Eestis hakatakse rohkem raamatuid lugema, siis saadakse nendest samasugune või koguni suurem rahuldus, kui saadi varem teistest kaupadest (millest nüüd raamatute kasuks loobuti).

 

Hüpoteetiline hinnang Eesti maksusüsteemi kuludele (mld kr)*

 

2000

2001

2002

2003

SKP** jooksevhindades

81,639

92,717

104,337

116,869

maksutulud**

29,398

32,072

36,783

41,377

juhtimiskulud (1% maksutuludest)

0,294

0,321

0,368

0,414

nõusolekukulud (3% maksutuludest)

0,882

0,962

1,104

1,241

juhtimis- ja nõusolekukulud kokku

1,176

1,283

1,471

1,655

liigne maksukoormus

(„leke” 10%, optimistlik hinnang)

3,267

3,564

4,087

4,597

liigne maksukoormus („leke 60%”, pessimistlik hinnang)

44,098

48,109

55,176

62,066

maksusüsteemi efektiivsuskulu kokku (optimistlik hinnang)

4,442

4,847

5,558

6,253

* Andmed (va SKP ja maksutulud) on oletuslikud ja põhinevad mujal maailmas läbiviidud uuringutel, millel pole otsest seost Eesti maksusüsteemiga.

** allikas: www.stat.ee

 

Kõige selle tulemusena toodetakse ja tarbitakse kaupade kombinatsioone, mis ei ole efektiivne ja annab väiksema rahulolu. Ehk piltlikult öeldes süüakse suhkru asemel soolaga valmistatud torti. Tordi suurus on küll sama, kuid rahulolu tordi söömisest oluliselt väiksem. Selle vältimiseks tuleb kaupasid maksustada ühtlase määraga.

Samas tuleb muidugi märkida, et kui diferentseeritud maksustamisest saadav kasu (nt soovitakse parandada madalama sissetulekuga tarbijate olukorda ja seda peetakse efektiivsusest olulisemaks) ületab selle tekitatud kahju, on taoline maksustamine õigustatud. Kuid võttes vastu maksupoliitilisi otsuseid, on vaja teada kõiki sellega kaasnevaid kulusid.

 

Tulumaksumäära alandamine tõstab maksusüsteemi efektiivsust

 

Siinkohal tasub analüüsida ka Eestis läbiviidavat tulumaksureformi. Kui efektiivne tarbimise maksustamine eeldab just kõikide kaupade ühtlast maksustamist, siis tulumaksuga tööjõutulusid (ehk siis palgatulu) koormates tuleks maksustada erinevaid inimesi erinevalt. Suurema osa oma palgast peaksid riigile loovutama need, kelle tööjõu pakkumine on väga väheelastne, st kellel palga langus vähendab töötamise motivatsiooni kõige vähem.

Praktikas on sellise loogika elluviimine loomulikult võimatu, kuna on äärmiselt raske ja kulukas vastavat infot kätte saada ning väga erinevate maksumääradega süsteemi juhtida. Seetõttu rakendatakse kas ühtlast maksumäära või siis astmelist tulumaksu. Eestis on teatavasti kasutusel ühtlane maksumäär mitmete maksusoodustustega nagu näiteks tulumaksuvaba miinimum, mis tegelikult teeb tulumaksu progressiivseks. St mida kõrgem on palk, seda suurema osa sissetulekust peab loovutama maksudeks.

Kuid efektiivsuse seisukohast on kõige olulisem antud juhul piirmaksumäär ehk siis määr, mis näitab tekkivat maksukohustust sissetuleku kasvades ühe krooni võrra. Just see mõjutab kõige enam inimese motivatsiooni tööd teha. Eestis on olukord selline, kus kuni 1700 kroonini on piirmaksumäär 0%, sealt edasi 24% (kui lihtsuse huvides mitte arvestada töötuskindlustusmaksu ja mitmeid maksusoodustusi).

Seega efektiivsuse seisukohast on tulumaksumäära alandamine kahtlemata positiivne, tulumaksuvaba miinimumi tõstmine aga ei oma praktiliselt üldse tähtsust. Sest isegi kui inimese sissetulek on vähemalt miinimumpalga suurune (2700 kr), ületab see ikkagi maksuvaba miinimumi ning töömotivatsiooni mõjutab eelkõige piirmaksumäär, mis on endiselt 24%. Maksuvaba miinimum lihtsalt parandab madalama sissetulekuga inimeste olukorda, mis pigem pärsib nende soovi rohkem tööd teha (majandusteoorias nn sissetulekuefekti mõju).

Vaadates erinevate erakondade seisukohti tulumaksupoliitika osas, siis on nendel täiesti erinevad mõjud ka efektiivsusele. Keskerakonna astmelise tulumaksu mõju sõltub sellest, milliseks kujuneksid maksumäärad Need, kes oma sissetuleku alusel liigituvad senisest maksumäärast (24%) kõrgema maksumäära alla, nende töömotivatsioon langeb, vastupidisel juhul kasvab. Res Publica maksuvaba miinimumi tõstmise mõju efektiivsusele on olematu, Reformierakonna maksumäära alandamise mõju aga otsene ja tugev.

Need olid kaks lihtsat näidet maksude poolt põhjustatud moonutustest Eestis. Põhisõnum, mida artikli autor loodab edastada, pole kindlasti see, et maksude poolt tekitatud ebaefektiivsuse tõttu tuleks maksude kehtestamisest hoiduda. Muret teeb pigem see, et nende kuludega ei arvestata.

Võimalik, et praegusi teadmisi kasutades polegi võimalik seda teha. Kuid siiski tuleks need vähesedki teadmised, mis meil on, ära kasutada. Maksude praegused käsitlused avalikkuses kalduvad olema ühekülgsed. Rõhuasetusega maksude mõjust investeeringutele ja läbi selle majanduskasvule ning maksukoormuse jagunemisest vaeste ja rikaste vahel. Nimetatud valdkonnad on kahtlemata olulised. Kuid veel vähem kahtleb artikli autor selles, et nendega vähemalt sama oluline on uurida maksude mõju efektiivsusele. Suur osa majandusteadlastest on sama meelt, nüüd on vaja veel ka poliitikuid ja laiemat avalikkust sellest teavitada.

 

Indrek Saar

Sisekaitseakadeemia majanduse ja rahanduse õppetooli lektor

 

Kirjandus

Auerbach A.J., Hines Jr. J.R. Taxation and Economic Efficiency // NBER Working Paper Series, Working Paper No 8181, March 2001

Auerbach A.J., Rosen H.S. Will the Real Excess Burden Please Stand Up? (or, Seven Measures in Search of a Concept) // NBER Working Paper Series, Working Paper No 495, June 1980

Ballard C.L., Fullerton D. Distortionary taxes and the provision of public goods // Journal of Economic Perspectives, 1992, Vol 6, Issue 3

Browning E.K. The marginal cost of redistribution // Public Finance Quarterly, 1993, Vol 21, Issue 1

Browning E.K., Liu L. The optimal supply of public goods and the distortionary cost of taxation: comment // National Tax Journal, 1998, Vol 51, Issue 1

Dahlby B.G., Ruggeri G.C. The marginal cost of redustribution: comment // Public Finance Quarterly, 1996, Vol 24, Issue 1

Feldstein M. How Big Should Government Be? // NBER Working Paper Series, Working Paper No 5868, December 1996

Feldstein M. Tax Avoidance and the Deadweight Loss of the Income Tax // NBER Working Paper Series, Working Paper No 5055, March 1995

Hines Jr. J.R. Three Sides of Harberger Triangles // NBER Working Paper Series, Working Paper No 6852, December 1998

Kaplow L. A note on the optimal supply of public goods and the distortionary cost of taxation // National Tax Journal, 1998, Vol 51, Issue 1

Käibemaksuseadus // www.fin.ee / (30.05.2005) /internetis/

Põhilised rahvamajanduse arvepidamise näitajad // www.stat.ee / (30.05.2005) /internetis/

Riiklike ja kohalike maksude laekumine // www.stat.ee / (30.05.2005) /internetis/

Slemrod J., Sorum N. The Compliance Cost of the U.S. IndividualIncome Tax System // NBER Working Paper Series, Working Paper No 401, July 1984

Slemrod J.,Yitzhaki S. The Costs of Taxation and Marginal Efficiency Cost of Funds // IMF Staff Papers, 1996, Vol 43, No 1

Tax compliance costs: measurements and policy. Institute for Fiscal Studies, 1995, 413p

 


[1] „Lekkimise” mõistet kasutas ebaefektiivsust kirjeldades metafoorina kuulus majandusteadlane Arthur Okun. Tulude ümberjaotamisel tekkivat kulu analüüsides nimetas ta seda „lekkiva ämbri” eksperimendiks ja arvas, et kuni 60%-line „leke” on aktsepteeritav. See tähendab, et soovides jõukatelt vaestele ümber jaotada ühe krooni, siis jõukate heaolu väheneb 2,5 krooni ulatuses (3,5 kroonist „lekib” 2,5 krooni, „leke” 60%).
  Print article Send article

| EML © 2006 - 2018 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo