Maksumaksja portaal - Kohustuslik pandisüsteem on kallis, ebaefektiivne ning keskkonnakahjulik. Toomas Tõniste - 2010 > veebruar (nr 2) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2010 > veebruar (nr 2) > Kohustuslik pandisüsteem on kallis, ebaefektiivne ning keskkonnakahjulik. Toomas Tõniste
Kohustuslik pandisüsteem on kallis, ebaefektiivne ning keskkonnakahjulik. Toomas Tõniste

Ettepanek muuta pandisüsteem vabatahtlikuks on saanud suurt vastukaja. Olles ise ettevõtja, olen hästi kursis tänase monopoolse pandisüsteemi probleemidega ja konkurentsimoonutustega. Seadusemuudatuse soov on anda ettevõtetele valikuvõimalus oma joogipakendi tagasikorjamiseks kas monopoolse pandisüsteemi või konteinersüsteemide kaudu. Tahangi praegu rääkida monopoolse süsteemi probleemidest ja teiste Euroopa riikide kogemustest.

Puhtam keskkond

Pandisüsteemi tõttu on Eesti muutunud naaberriikide prügimäeks. Lätist on toodud Eestisse mitusada veoautot prügi ehk tühja taarat. Selle tagajärjel maksavad Eesti inimesed „palgaks” kümneid miljoneid kroone Eesti ja Läti susserdajatele. See aitab ka Eesti Pandipakendil suuremat tagastusprotsenti näidata, iseasi, kas selle üle on põhjust uhkust tunda.

Mõned inimesed arvavad, et pandisüsteem aitab mõjusalt prahistamist vältida, sest tarbijatel on rahaline stiimul oma pudelitest ja purkidest vastutustundlikul moel lahti saada. Ent joogipakendid moodustavad tavaliselt 5–15% kogu prügist, nii et kohustuslik pandisüsteem ei muuda suurt midagi.

Naljakas on väide, et näiteks purjus nolk jätab tänu pandimärgile õllepurgi autoaknast välja viskamata! Kes on metsas käinud, teab, et seal vedeleb võrdselt nii pandimärgiga kui pandimärgita taarat.

Eesti Pandipakend vassib, kui väidab, et konteinersüsteemiga ei ole võimalik koguda turule antud pakenditest üle 60% joogitaarat. See väide ei vasta kindlasti tõele ja on pahatahtlikult eksitav! Ka joogitaarat ainult konteinersüsteemi kaudu tagasi korjates täidab Eesti omale Euroopa Liidu ees võetud kohustuse 85% joogipakendit taaskasutusse suunata.

Euroopa Pakendi– ja Keskkonnaorganisatsiooni raport 3447 ütleb, et taaskasutatavate pakendite osakaal, mis 2006. aastal oli 69%, suureneb Euroopa Liidus iga aastaga. Paljudes liikmesriikides ületab taaskasutatavate pakendite osakaal juba 90%. Kuid seda mitte tänu pandisüsteemile, vaid hoopis tõhusate taaskasutussüsteemide tõttu. Vaid kuus liikmesriiki (Taani, Eesti, Soome, Saksamaa, Holland ja Rootsi) hoiavad siiski kinni lisapoliitikast, mis puudutab ühekordse kasutusega joogipakendite pandisüsteemi, kuigi on raske mõista, millist kasu toob see poliitika keskkonnale.

Riikides, kus võetakse ringlusse kõige rohkem pakendeid, ei ole kehtestatud kohustuslikku pandisüsteemi.

Kõige olulisem on aga ilmselt asjaolu, et pandisüsteemid sunnivad tarbijaid ja tööstust tegelema kahe eraldiseisva jäätmekogumissüsteemiga. Ühed sõidukid koguvad ühekordse kasutusega joogipakendeid, mille tarbijad on pidanud viima kauplustesse. Samal ajal sõidavad konteinereid tühjendavad sõidukid mööda samu marsruute, kogudes kõiki muid pakendijäätmeid. Tagajärjeks on suurem kütusekulu ja liiklustihedus, ummikud ja suurem saastamine.

Saksamaal ringlusse võetud pakendite osakaal vähenes 2002-2006 pärast pandisüsteemi kasutuselevõttu 78 protsendilt 67 protsendile. Austria saavutas ilma pandisüsteemita sama tulemuse. Belgias, kus kohustuslikku pandisüsteemi ei ole, on ringlusse võetud pakendite osakaal palju suurem (2007. aastal 80%).

Jookide hinnad kauplustes odavamaks

Lisaks puhtamale keskkonnale ei tohi unustada kulu ettevõtlusele, mille lõppkokkuvõttes maksab kinni tarbija. Ostes joogipudeli, maksab inimene 1,5 krooni, et 1 kroon tagasi saada. Ehk teisisõnu – selleks, et pakendi eest oma kroon tagasi saada, on inimene juba toote eest pool krooni rohkem maksnud (käitlustasu Eesti Pandipakendile).

Saksamaa pandipakendisüsteemi käitaja DPG möönab, et kulu ühe kogutud pandipakendi kohta on kolm korda suurem kui kulu ühe majapidamistest kogutud pakendi kohta. Põhjused? Dubleeritud logistikaga kaasnevad kulud, arveldussüsteemi loomine ja käigushoidmine, meetmed pettuste vältimiseks (tagatisraha muudab pettused tulusaks), pakendite turvaline ladustamine varguste vältimiseks jne.

Monopol – konkurentsimoonutused ettevõtluses

Kohustuslik pandisüsteem ei sobi kokku Euroopa ühtse turuga.

Tagamaks, et pakendeid ei tagastataks tagatisraha eest, mida polegi makstud või mille eest on naaberriigis tasutud vähem, vajavad pandipakendid eritähistust. See on vastuolus siseturul kaupade vaba liikumise põhimõttega ja kaubandust takistav tegur. Euroopa Komisjon tunnistab, et pandisüsteemidega luuakse imporditud toodetele takistusi ja häiritakse siseturu toimimist. Seetõttu on komisjon andnud välja suunise, milles selgitatakse, et Euroopa Liidu õigus lubab liikmesriikidel kasutada kohustuslikku pandisüsteemi vaid siis, kui on võimalik tõendada, et see on vajalik keskkonnakaitse põhjustel. Kuid isegi sel juhul ei või õigusaktid minna kaugemale kui eesmärgi saavutamiseks vajalik.

Eestis on käitutud risti vastupidi

Eestis kasutatavad taaramasinad annavad raha tagasi triipkoodi alusel. Eesti väiksuse tõttu ei toodeta Eestile eraldi triipkoodiga tooteid. Täna on monopoolne Eesti Pandipakend kehtestanud rahvusvahelisele triipkoodile kallima tasu kui ainult Eesti-sisesele triipkoodile, rikkudes võrdse kohtlemise printsiipi ja Euroopa vabakaubanduse põhimõtteid. Kaotavad ka need Eesti väikeettevõtted, kes väheses koguses kaupa ekspordivad.

Ettevõtted, kes tahavad Eestis joogitaaras kaupa müüa, peavad allkirjastama monopoliga lepingu, mis võib nende eksistentsi ühe päevaga lõpetada ning lisaks kohustab neid avaldama oma salajase kommertsinfo Eesti Pandipakendile, kelle suuromanikud on nende konkurendid.

Kuidas suhtuksime, kui meiega samamoodi käitutaks? Näiteks kui Eesti ettevõte tahaks eksportida oma toodangut mõnda Euroopa riiki, aga seal kehtestatakse talle kallim tasu, mis ei võimalda tal konkurentsis püsida?

Eesti Pandipakend on rahaliselt huvitatud sellest, et mitte koguda prügi tagasi maksimaalselt. Võidab ta ju igalt tagasikorjamata pakendilt puhtalt ühe krooni. Absurdne on, et tihti jõuab see pakend läbi konteinersüsteemi ikkagi taaskasutusse (milleks siis oli vaja 1 kroon inimestelt ära võtta?).

Prahistamine on käitumuslik probleem

Kohustuslikel pandisüsteemidel oli oma otstarve siis, kui puudusid tõhusad taaskasutussüsteemid. Tänapäeval on pandisüsteemid takistuseks keskkonnaalasele ja rahalisele tõhususele. Prahistamine on korrelatsioonis sotsiaalsete ja majanduslike teguritega, mitte kohustuslike pandisüsteemide olemasolu või nende puudumisega.

Probleemi lahendamiseks tuleks rakendada terviklikku programmi, mis hõlmab haridust ja teavitustööd, sagedast tänavate puhastamist ja õigusaktidest tulenevaid karistusi, mida ka nõuetekohaselt rakendataks.

Kui on võimalus saada poole odavamalt parem tulemus, siis on raske aru saada, miks me nii ei tee.

Toomas Tõniste

Riigikogu liige (IRL)

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo