Maksumaksja portaal - FIE-del usin tibude loendamise aeg. Gaily Kuusik - 2010 > veebruar (nr 2) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2010 > veebruar (nr 2) > FIE-del usin tibude loendamise aeg. Gaily Kuusik
FIE-del usin tibude loendamise aeg. Gaily Kuusik

Aasta algus tõi uudise, et FIE-sid on 2010. aastaks järgi jäänud poole vähem[1], mille põhjuseks ilmselgelt töö kadumine ja liiga kõrge sotsiaalmaksu kohustus. Tulud ja kulud tuleb aga deklareerida kõigil neil, kes veel 2009. aastal tegutsesid.

Deklaratsiooni esitamisest

Kiire elu ja infotehnoloogia võidukäigu juures kipub ununema, et tuludeklaratsiooni vorme A ja E sai paberkandjal esitada juba varem, kuid alates 15. veebruarist saab deklaratsioonid esitada elektroonselt e-maksuametis, mis on kindlasti internetikasutajate jaoks kiirem ja mugavam viis. Deklaratsioonide viimane esitamise tähtaeg on 31. märts.

Jätkuvalt kehtib reegel, et hiljemalt 30 päeva enne maksu tasumise tähtaega peab MTA esitama kõigile isikutele, kellel tuleb riigile makse juurde maksta, maksuteate (MKS § 88 lg 2). Juurdemaksmisele kuuluv tulumaks tuleb tasuda hiljemalt 1. oktoobriks 2010. Sama tähtaeg kehtib ka tulumaksu tagastamisel. Seega peavad FIE-d olema kannatlikumad kui tavapärased füüsilised isikud, kes oma tulumaksu tagastamist ootavad. Neile on riik jätkuvalt lubanud tagastada tulumaksu 5 tööpäeva jooksul, alates 26 märtsist.[2]

Ei väsi kordamast, et lisaks FIE-dele peavad vormi E tegelikult esitama ka isikud, kes ei ole end varasemalt maksuhalduri juures või nüüdsest äriregistris registreerinud, kuid on saanud ettevõtlustulu. Ettevõtlust iseloomustab eelkõige iseseisev majandustegevus, turul osalemine, investeeringud ja eesmärk teenida kasumit.[3]

FIE-na registreerimist ei tasu karta kui katku. Tegelikult võib see nii mõnelgi juhul anda maksumaksjale hoopis soodsama tulemi, sest FIE-na registreerimata isik ei saa teha oma tuludest muidu FIE-dele lubatud mahaarvamisi.[4] Seega kuulub maksustamisele kogu tulu, mitte aga teenitud kasum. Ja seda nii tulu- kui ka sotsiaalmaksuga. Seega tuleks hoolikalt oma äritegevuse sisu peale mõelda ja vajadusel end kindlasti õigel ajal ettevõtjana registreerida, isegi kui aasta lõpus selgub, et mingit tulu deklareerida ei olegi.

FIE peab vormid A ja E esitama ka juhul, kui

· 2009. aastal ettevõtlustulu ei saadud;

· ettevõtlustulu oli väiksem kui maksuvaba tulu (27 000 aastas);

· maksumaksja oli ettevõtluse peatanud või lõpetanud 2009. aastal.

FIE raamatupidamine

Raamatupidamise seaduse[5] § 2 paneb FIE-le ka raamatupidamise kohustuse. FIE võib valida, kas pidada arvestust kassa- või tekkepõhiselt, kuid tuludeklaratsiooni vorm E täidetakse alati kassapõhiselt, seega võetakse ettevõtluse tulud ja kulud maksustamisel arvesse sellel maksustamisperioodil, millal tulu laekus või kulutus tehti. Kui FIE peab tekkepõhist raamatupidamise arvestust, peab ta oma raamatupidamisarvestuse iga aasta lõpus korrigeerima kassapõhiseks tulude-kulude arvestuseks, sest vorm E täidetakse alati kassapõhiselt.

FIE ja käibemaksuarvestus

Tuludeklaratsiooni vormi E täitmisel võetakse kõik tulud ja kulud arvele koos käibemaksuga, samuti läheb kassapõhiselt arvesse käibemaksu tasumine ja tagastamine. Siinjuures ei ole oluline, kas FIE peab käibemaksuarvestust üldkorras või kasutab KMS §-st 44 tulenevalt kassapõhise käibemaksuarvestuse erikorda. Olgu mainitud, et 250 000 krooni piirmäära arvestust võib samuti kassapõhiselt pidada.

Rendi- ja üüritulu

Rendi- ja üüritulu maksustamisel saab maksumaksja valida, kas tegemist on tema ettevõtlusega või mitte (TuMS § 14 lg 4). Vormil E tuleks rendi- ja üüritulu deklareerida juhul, kui üürimine või rentimine on isiku ettevõtluseks. Sel juhul saab teha tuludest mahaarvamisi (nt vara soetusmaksumus või remondikulud) ning saadud tulem maksustatakse nii tulu- kui ka sotsiaalmaksuga (võimalik on ka kohustusliku kogumispensioni makse kohustus, kui isik on kohustatud isik). Kui maksumaksja on oma ettevõtluse kuludesse arvestanud vara soetamise ja haldamisega seotud kulud, siis on ta ka kohustatud vara üüritulud ettevõtluse tulude hulgas deklareerima.[6]

Kui rendi- või üüritulu saaja ei tegele ettevõtlusega, siis deklareeritakse tulud vormi A real 5.1 või 7.1 (sõltuvalt sellest, kas tulumaksu on kinni peetud või mitte) ning mingeid mahaarvamisi teha ei saa, samuti ei tule maksta sotsiaalmaksu. Valiku tegemisel tulebki igaühel ise välja arvutada, kui suuri kulusid üüritulu saamiseks tehakse ning sellest saab teada, kumb maksustamise variant soodsama tulemuse annab. Eriti kinnisvara puhul tuleb aga silmas pidada võimalikku müügitulu, sest kui vara soetamine on ettevõtlustulust maha arvatud, tuleb ka vara müük või ettevõtluses kasutamise lõpetamine deklareerida ettevõtlustuluna. Samuti tuleks suuremate investeeringute tegemisel meeles pidada, et tuludest suuremaid kulusid saab edasi kanda ainult 7 aastat (TuMS § 35). Seega võib olla mõeldav ka “vahevariant”, mille puhul deklareeritakse E vormil üüritulu ja vara korrashoiu kulusid, aga mitte üürileantud vara soetamismaksumust.

Ettevõtluses kasutatud vara müük

Kui maksumaksja müüb vara, mille soetamismaksumuse on ta oma ettevõtlustulust maha arvanud, loetakse vara müügihind või vahetuse teel saadud vara turuhind maksumaksja ettevõtlustuluks (TuMS § 37 lg 2). Kui vara on ettevõtluses kasutatud, aga mingil põhjusel ei ole soetamismaksumust tulust maha arvatud, võib deklareerida vara võõrandamisest saadud kasu ettevõtlustuluna.[7] See võib osutuda vajalikuks näiteks siis, kui on vaja suurendada tulusid, et katta 7 aastaga aeguvaid edasikantud kulusid. Kui FIE-na registreerimata isik on saanud tulu kauba müügist, mis oma mahult vastab ettevõtluse mõistele, arvutatakse tema ettevõtlustulu samuti vara võõrandamisest saadud kasu reeglite (st TuMS § 37 lg 1) alusel.[8]

2009. aasta oli paljudele FIE-dele tegevuse lõpetamise aasta. Loodan, et isikud, kes otsustasid end mitte äriregistrisse kanda, ka mõistsid, et FIE tegevuse lõpetamine võib neile kaasa tuua maksukohustuse. Nimelt vara isiklikku tarbimisse võtmisel (nii ettevõtlusega tegelemise ajal kui ka ettevõtluse lõpetamisel) lisatakse selle vara turuhind maksumaksja ettevõtlustulule (TuMS § 37 lg 4).[9] Kui FIE oli käibemaksukohustuslane, peab ta registrist kustutamisel tasuma käibemaksu ka kaupadelt, mille soetamisel ta on sisendkäibemaksu maha arvanud (KMS § 29 lg 10).[10] See ei tähenda nüüd küll, et kõik varem tehtud kulud “keeratakse tagasi”, sest tuleb arvestada vara turuhinda ettevõtluse lõpetamise hetkel. Näiteks 7 aastat tagasi ostetud sülearvuti hind võib praegu olla olematu. Tõeline tragöödia võib tabada neid, kes omal ajalt ostsid kokku odavat kinnisvara, arvasid selle kõik ettevõtluse kuludesse ega taibanud enne registrist kustutamist teha mitterahalist sissemakset. Samuti läheb ettevõtluse lõpetamise seisuga erikontole kogunenud raha jääk ettevõtlustuluna deklareerimisele ja maksustamisele (TuMS § 36 lg 8).

Isiklikku tarbimisse võtmiseks ei loeta FIE ettevõtte hulka kuulunud vara mitterahalise sissemaksena üleandmist äriühingule, kui selle eesmärgiks on ettevõtte tegevuse jätkamine (TuMS § 37 lg 7).[11] Mitterahalise sissemaksega omandatud osaluse soetamismaksumus on aga sellisel juhul null (§ 38 lg 51).[12] See tähendab, et osaluse hilisemal võõrandamisel või äriühingu likvideerimisel maksustatakse kogu saadud tulu tulumaksuga, kuid erinevalt tavaolukorrast pääseb ettevõtja sotsiaalmaksu tasumisest. Mitterahalise sissemaksena ei saa paraku üle anda erikontol olevat raha (eeldatavasti 2011. aastal see võimalus tekib). Samuti on kavas alates 2011. aastast lisada säte, mis välistab igasugused korrigeerimised ettevõtte pärimise või lähisugulasele üleandmise korral (kuigi EML kahtleb sügavalt, et säärased juhtumid ka praegu maksukohustusi kaasa tooks).

Muud tulud

Ettevõtlusega seoses saadud rahalised toetused ja stipendiumid tuleb kajastada ettevõtluse tuludes. Seega tuleb deklareerida ka näiteks PRIA-lt saadud põllumajandustoetused.

Maksustamise seisukohalt on oluline, et maksuvabade tulude arvelt tehtud kulutusi ei saaks maha arvata maksustatavatest tuludest. Seega tuleb FIE-del arvestada kulutuste raamatupidamises kajastamisel, et need kulud oleks kindlasti tehtud ka maksustatavate tulude jaoks.

Ettevõtlustuluna tuleb deklareerida ka kõik muud ettevõtluse käigus tekkinud tulud, nagu näiteks ettevõtluses kasutatud varaga seotud kahjuhüvitised, müüdud kaupade järelmaksu intressid jne. Mingil juhul ei saa ettevõtlusena näidata väärtpaberite võõrandamist (TuMS § 14 lg 3). Väärtpaberite võõrandamisest saadud kasu saab deklareerida ainult kasuna vara võõrandamisest tuludeklaratsiooni vormi A real 6.1.

Välisriigist saadud tulud

Erinevalt palgatulust (TuMS § 13 lg 4) ei ole välismaal teenitud ettevõtlustulule maksuvabastust ette nähtud, vaid välisriigis tasutud tulumaks arvatakse Eestis tasutavast tulumaksust maha vastavalt TuMS §-le 45. Kõik välisriigist toimuva ettevõtlusega seotud tulud ja kulud kajastatakse vormi E tabelis 1.[13] Muud välismaalt saadud tulud kajastatakse aga vormi A lisalehel.

Mahaarvamised ettevõtlustulust

Nagu juba eelnevalt mainitud, saavad mahaarvamisi oma ettevõtlustuludest teha vaid registreeritud ettevõtjad. Seda EML arvates niigi põhiseadusevastast sätet oskab maksuamet tõlgendada veelgi põhiseadusevastasemalt, väites, et kõik kulutused tuleb teha sellel ajal, millal isik oli registreeritud. See ei lähe just kõige paremini kokku kassapõhise arvestusega. Seda, et näiteks tulu võib laekuda pärast ettevõtluse lõpetamist (mõni klient maksab arveid hilinemisega), peetakse küll loomulikuks, aga seda, et ka näiteks kulusid võidakse hiljem teha (kas makseraskustest tingituna või tulenevalt klientide hilisematest nõuetest ja pretensioonidest), millegipärast mitte.

Kuludokumendid

Ettevõtlustulust saab maha arvata ettevõtlusega seotud ja dokumentaalselt tõendatud kulusid (TuMS § 32). Igasuguse kulu mahaarvamise aluseks on eelkõige dokument. Riigikohus on rõhutanud, et FIE, kes ei ole käibemaksukohustuslane, ei pea täitma käibemaksuseaduses arvetele sätestatud nõudeid, vaid piisab raamatupidamise seaduse üldnõuetest. Sellest tulenevalt ei ole raamatupidamise algdokumendil nõutav märkida tehingu mõlema poole nimesid ja aadresse, oluline on tehingu teise poole (müüja) nime ja aadressi olemasolu. Kulutuse teinud maksumaksja (ostja) on alati tuvastatav, sest dokument on maksumaksja valduses ning seda on kajastatud maksumaksja raamatupidamises ja maksuarvestuses. Samuti ei pea raamatupidamise algdokumendil olema müüja allkirja.[14]

Üheks füüsilisest isikust ettevõtjate levinud probleemiks on jätkuvalt tehingud abikaasade vahel. Kuigi maksuhalduri karm pilk selliseid tehinguid alati jälgib, ei tähenda see, et tegemist oleks keelatud tehingutega. Abikaasad peaksid lihtsalt jälgima, et arved vastaksid nõuetele ja et maksuhaldurile suudetaks tehingu tegelikku toimumist ka tõestada. Kui füüsilisest isikust ettevõtja on abielus, saab ta oma ettevõtluse tulust maha arvata üksnes enda tehtud kulutusi — ka siis, kui kulutus tehti abikaasade ühisvara arvelt ja soetatud vara kuulub samuti ühisvara hulka. FIE ettevõtluse tulude ja kulude raamatupidamis- ja maksuarvestus on iseseisev. Seetõttu peab ettevõtlusega seotud kulutust tõendavale kuludokumendile olema märgitud kulutuse tegijana abikaasa nimi, kes on füüsilisest isikust ettevõtja.

Kui ettevõtlusega seotud kulutuse on teinud teine abikaasa, tuleb täiendavalt vormistada dokument kulutuse jagamise või hüvitamise kohta. Kulutuse jagamise või abikaasale hüvitamise kohta koostatud kirjalik dokument peab vastama raamatupidamise algdokumendi nõuetele. Sellise algdokumendi kui tõendi kontrollimise ja hindamise õigus on nii maksuhalduril kui kohtul.[15]

Tasub ilmselt üle korrata, et maksuametisse deklaratsiooni esitama minnes ei pea kõiki kuludokumente kaasa vedama. Kui peaks tekkima vajadus kulutuste tõendite järele, võtab maksuhaldur maksumaksjaga kindlasti ise ühendust. Sama reegel kehtib ka elektrooniliselt E vormi esitades. Maksuhaldurile ei pea saatma väljavõtteid oma tulude ja kulude arvestusest enne, kui seda küsitakse. Raamatupidamine tuleb igal maksumaksjal aga ikka ise ära teha (st maksuhaldur teie eest kulusid-tulusid kokku lööma ei hakka).

Kulude seotus ettevõtlusega

Enne kui mõni tšekk FIE kuludesse panna, tasuks hoolega järele mõelda. Seda just osas, mis puudutab ostetud kauba või teenuse ettevõtluses kasutamist. Linnalegendides on jätkuvalt arusaam, et FIE-d saavad kuludesse panna mida iganes. Tegelikult see aga nii ei ole.

Selleks et tunnistada kulutus ettevõtlusega seotuks, peab olema tõendatud seos tehtud kulutuse ja sama isiku ettevõtluse eesmärgi vahel. Kulutus on ettevõtlusega seotud, kui selle tegemise tingis otseselt maksumaksja ettevõtlus ja see oli vajalik tema ettevõtluse alustamiseks, säilitamiseks või arendamiseks. Iga üksiku kulutuse seotust ettevõtlusega tuleb hinnata ettevõtluse sisust lähtudes. Tuleb arvestada, et tõendiks kulutuse ettevõtlusega seotuse kohta ei pruugi olla asjaolu, et maksumaksja oli seadusest või lepingust tulenevalt kohustatud seda kulutust tegema.[16]

Ettevõtlusega osaliselt seotud kuludest saab maha arvata ettevõtlusega vaid otseselt seotud osa, kusjuures maksumaksja on kohustatud ise iga ettevõtluses tehtava kulutuse puhul määrama, kas see on seotud ettevõtlusega täies ulatuses või osaliselt. Näiteks kui FIE-l on kodus internet, mida ta kasutab oma tööks, kuid samas saavad internetti kasutada ka tema lapsed igapäevaseks surfamiseks ja suhtlemiseks, siis ei saa väita, et tehtud kulutus oleks 100% ettevõtlusega seotud. Seega ei saa unustada asjaolu, et MTA-l on alati õigus proportsiooniarvestust kontrollida ja muuta, ning mida korrapäratumalt raamatupidamist peetakse, seda lihtsamalt saab maksuhaldur oma äranägemise järgi maksu määrata.

Kui kuludokumendile märgitud tehingu sisust ei nähtu kulutuse seotust ettevõtlusega, peab maksumaksja esitama täiendavaid tõendeid. Tihti võib see piirduda suulise seletusega. Täiendavaid tõendeid tuleb maksumaksjal esitada ka siis, kui maksuhalduril on kulutuse ettevõtlusega seotuse osas põhjendatud kahtlus. Seega tuleb maksumaksjal kindlasti arvestada, et vajadusel peab ta suutma maksuhaldurile selgitada, miks üks või teine kulutus tehtud on.

Maksumaksjad peaksid kulutuste kandmisel kuludesse meeles pidama kaht olulist tähtaega — 3 ja 6 aastat. Tegemist on maksusumma määramise aegumistähtajaga ehk siis perioodiga, mille jooksul MTA-l on õigus kontrollida maksude tasumise õigsust ning vajadusel ka täiendavalt maksu määrata. Kui üldjuhul saab maksuhaldur maksu määrata kuni 3-aastase perioodi kohta, siis tahtlikult maksusumma tasumata jätmise korral on aegumistähtaeg 6 aastat.

Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati (MKS § 98). Kahjumi edasikandmisel algab aegumisperiood kahjumi deklareerimisest.[17]

Kui ettevõtja on unustanud eelmiste perioodide kulud õigel ajal maha arvata või on deklareerinud ekslikult tulusid, mis tegelikult ei ole ettevõtlustulu, siis tuleb parandada vanu tuludeklaratsioone. Seda saab teha kolme aasta jooksul (MKS § 33).

Piirangud kulutustele

TuMS §-d 33 ja 34 sätestavad teatud liiki kulude mahaarvamisele piirangud. Ettevõtlustulust saab maha arvata külaliste või äripartnerite vastuvõtuga seotud dokumentaalselt tõendatud kulutusi vaid kuni 2% ulatuses ettevõtlustulust, millest on tehtud lubatud mahaarvamised. FIE-dele ei laiene 500-kroonine maksuvaba vastuvõtukulude piirmäär, mis on kehtestatud äriühingutele (TuMS § 49 lg 4). Teine piirang on seotud FIE poolt oma töötajatele tehtavate erisoodustustega — kulutusi saab tuludest maha arvata alles siis, kui sellelt on tasutud tulumaks.

Täiendav mahaarvamine põllumajandussaaduste või metsamaterjali müügi tulust

FIE võib omatoodetud töötlemata[18] põllumajandussaaduste realiseerimisest saadud tulust, millest on tehtud lubatud mahaarvamised, veel täiendavalt maha arvata 45 000 krooni (TuMS § 32 lg 4). Samuti võib FIE maha arvata talle kuuluvalt kinnisasjalt metsamaterjali võõrandamisest saadud tulust, millest on tehtud lubatud mahaarvamised, maksustamisperioodil täiendavalt kuni 45 000 krooni. Mõlema tulu olemasolu korral saab teha mahaarvamise kuni 90 000 krooni, kuid vajaliku tulu puudumisel ei saa mahaarvamist edasi kanda ei teist liiki tuludele ega teistele aastatele. Kui registreerida kogu pere ettevõtjaks[19] ja tulud nende vahel jagada, saab vastavalt ka suurendada mahaarvamist.

Erikonto

Erikonto kasutamine peaks nutikamatele FIE-dele olema juba igapäevane, sest erikontole paigutatud raha arvatakse tulust maha ning erikontolt välja võetud raha liidetakse jälle ettevõtlustulule juurde (TuMS § 36 lg-d 7 ja 8). Erikontolt teenitud intressid tuleb deklareerida ettevõtlustuluna ning ettevõtluse lõpetamisel liidetakse kogu erikonto jääk ettevõtlustuludele.

Varasemate aastate kahjumi edasikandmine

TuMS § 35 lubab ettevõtlustulu ületavate kulude summat edasi kanda kuni seitsmele järgnevale maksustamisperioodile. Edasikantavad kulud võetakse arvele aastate kaupa vastavalt tekkimisjärjekorrale. Kui ettevõtja on teinud suuri investeeringuid ja seitsme aastaga ei ole suudetud kulusid katta, tasub mõelda selle peale, et deklareerida osa ettevõtluses kasutatud vara isiklikku tarbimisse ning tuua tulud sellega nulli. Hiljem saab vastava vara maksuvabalt võõrandada. Teine võimalus oleks vältida vara soetamise näitamist ettevõtluse kuluna ning hiljem deklareerida vaid vara müügist saadud kasu.

Sotsiaalmaks

2009. aastal oli FIE minimaalne sotsiaalmaksukohustus 17 226 krooni ja maksimaalne sotsiaalmaksukohustus 204 930 krooni kalendriaasta kohta. Minimaalne sotsiaalmaksukohustus, mis tagab isikule pensioni- ja ravikindlustuse, ei sõltu isiku tegelikest tuludest ja kuludest. Kui isik on maksustamisperioodi kestel kantud ettevõtjana äriregistrisse, kustutatud äriregistrist, või muutunud riikliku pensioni saajaks, kehtib minimaalne sotsiaalmaksu kohustus proportsionaalselt füüsilisest isikust ettevõtjana registreeritud kuude arvuga või riikliku pensioni saajaks saamisele eelnenud kuude arvuga (sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 6). EML ei väsi riigile kordamast, et sotsiaalmaksu miinimumkohustus on suurele osale FIE-dele üle jõu käiv ning ettevõtluse arendamiseks tuleks seda piiri langetada.

Sotsiaalmaks on FIE jaoks kulu ja seetõttu saab tasutud sotsiaalmaksu oma ettevõtluse tulust maha arvata, jagades enne tulumaksuga maksustamist saadud tulu 1,33-ga (st sotsiaalmaks arvatakse maha tekkepõhiselt kohe sama aasta tuludest).[20] E-vormi alusel arvutab MTA vajadusel täiendavalt tasumisele kuuluva sotsiaalmaksu ja saadab selle kohta ka maksuteate hiljemalt 30 päeva enne maksu tasumise tähtaega, milleks on 1. oktoober 2010.

Kohustuslik kogumispension

Kohustusliku kogumispensioniga liitunud füüsilisest isikust ettevõtjal on üldjuhul kohustus tasuda oma ettevõtluse maksustatavalt tulult (vormi E real 12 kajastatud summalt) 2% kohustusliku kogumispensioni makseid. Kuna 2009. aastal kehtis kogumispensioni makse üksnes 1. juunini 2009, saavad kogumispensioniga liitunud FIE-d sel aastal maksuteate üksnes 5/12 osa ulatuses. Kogumispensioni makse tuleb tasuda 1. oktoobriks 2010 ning selle saab maha arvata 2010. aasta tuludeklaratsiooni A-vormil. Ettevõtlustulust ei saa kogumispensioni makset maha arvata.

Kokkuvõte

Lõppkokkuvõtteks tahaksin hoopis meenutada oma hea kolleegi Lasse Lehise sõnu — tulumaksuseadust ja selle juhendmaterjale tasub lugeda mitte tulude deklareerimise ajal, vaid varem — siis kui tehingute tegemist alles kavandatakse. Jõudu ja kannatlikkust kulude ja tulude kokkuklappimiseks, kallid FIE-d.

Gaily Kuusik

EML jurist





[1] Lasse Lehis. FIE-de maraton sai läbi, pooled võistlejad finišisse ei jõudnud. – MaksuMaksja 2010, 1, lk 6-7.

[2] Maksu- ja Tolliameti kodulehel avaldatud info „Abiks tulude deklareerijale“: www.emta.ee/index.php?id=26828.

[3] MTA kodulehel on ka tegelikult ettevõtlustulu ja vara võõrandamisest saadud tulu eristamise kohta õpetlik materjal, kuid seda ei pruugi igaüks üles leida. Selle kohta vt MTA juhendmaterjali „Metsa võõrandamisest saadud tulu maksustamine.“ Kättesaadav MTA kodulehel www.emta.ee/public/FIE_metsa_v_randamisest_saadud_tulu.pdf.

[4] EML on juba ammu välja öelnud seisukoha, et mahaarvamiste seotus registreerimisega ei ole põhjendatud ja tuleks ära kaotada. Maksevõimelisuse printsiibist lähtudes peaks kulutuste tegemisel piisama selle seotusest ettevõtlusega. Ilmselt tuleb siin oodata vaid mõne julge teed kohtusse, käibemaksu osas juba analoogiline kohtuotsus on. Vt Martin Huberg. Kas tulumaksuseaduse § 14 lg 5 on põhiseadusega kooskõlas? – MaksuMaksja, 2002, 5, lk 22–25.

[5] RT I 2002, 102, 600; 2009, 54, 363.

[6] Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 28.06.2004 otsust kohtuasjas nr 3-3-1-30-04. Riigikohtu maksualased lahendid on avaldatud EML kodulehel www.maksumaksjad.ee MAKSUINFO rubriigis.

[7] Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 12.06.2003 otsust kohtuasjas nr 3-3-1-55-03.

[8] Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14.01.2009 otsust kohtuasjas nr 3-3-1-70-08.

[9] Selle kohta vt Anonüümne FIE. Registreeri ennast ja hoia ära õnnetus. – MaksuMaksja, 2009, 12, lk 6.

[10] Igaks juhuks olgu lisatud, et vastavad korrigeerimised tuleb teha ka siis, kui isik on FIE-na registreeritud, aga faktilise tegevuse lõpetanud (käibemaksukohustus tekib sel juhul omatarbe sätte alusel, vt KMS § 2 lg 6). Praktikas peaksid maksuriskiga arvestama eelkõige need, kes on registrist kustutatud ja teinud enne seda suuremaid investeeringuid. Vt FIE-na tegutsemise lõpetamisel tuleb põhivara korrektselt deklareerida. – MaksuMaksja, 2009, 9, lk 4-5.

[11] Tegemist võib olla nii uue äriühingu asutamisega või olemasoleva äriühingu kapitali suurendamisega. FIE ei pea olema selle äriühingu ainus osanik. Samuti ei pea FIE oma tegevust täielikult lõpetama, ta võib muu vara baasil või muul tegevusalal oma tegevust jätkata.

[12] Üldreegli kohaselt loetakse mitterahalise sissemakse teel omandatud osaluse soetamismaksumuseks sissemaksena üleantud vara soetamismaksumuse.

[13] Sellest ei maksa järeldada, justkui saaks välismaal teenitud tuludest maha arvata ainult samas riigis tehtud kulud. Loomulikult võib välistulude saamiseks teha kulutusi Eestis ja vastupidi. Eraldi tabeli täitmine on vajalik selle pärast, et saaks teada välismaal teenitud puhastulu suurust, et hinnata, kas kogu välismaal tasutud tulumaksu saab Eestis arvesse võtta.

[14] Riigikohtu halduskolleegiumi 19.06.2002 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-26-02.

[15] Riigikohtu halduskolleegiumi 15.01.2001 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-57-00.

[16] Riigikohtu halduskolleegiumi 17.05.1999 määrus kohtuasjas nr 3-3-1-21-99.

[17] Riigikohtu halduskolleegiumi 03.11.2004 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-40-04.

[18] Töötlemiseks ei loeta põllumajandussaaduste puhastamist, sorteerimist, tükeldamist, kuivatamist, jahutamist ja pakendamist (TuMS § 32 lg 5). Selle kohta vt ka Martin Huberg. Põllumajandussaadus, metsamaterjal ja abrakadabra. – MaksuMaksja, 2008, 3, lk 12-14.

[19] Füüsilisest isikust ettevõtjaks saab registreerida ka alaealist.

[20] Madis Uusorg. Suured muudatused FIE sotsiaalmaksuarvestuses. – MaksuMaksja, 2006, 8, lk 22-23.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo