Maksuküsimus: 2979

Vastus - 06.07.2018

Töölepingu seaduse § 40 sätestab üldised alused tööülesannete täitmisel tekkivate kulude hüvitamiseks.

TLS § 40 lg 1 ja 5:

„(1) Töötaja võib nõuda tööülesannete täitmisel kantud kulude hüvitamist vastavalt võlaõigusseaduse § 628 lõigetele 2–4. Kokkulepe kulude hüvitamise kohta töötasu arvel on tühine.“
„(5) Töötajale tööülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitatakse võlaõigusseaduse § 628 lõike 5 alusel. Eeldatakse, et töötajale makstud töötasu ei kata eelmises lauses nimetatud kahju.“

Võlaõigusseaduse § 628 lg-d 2-3:

„(2) Käsundiandja peab käsundisaajale hüvitama mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada, välja arvatud, kui kulud tuleb katta käsundisaaja tasu arvel. Eeldatakse, et tasu arvel kaetakse käsundisaajale käsundist tulenevate ülesannete täitmisel tavaliselt tekkivad kulud ning kulud, mis oleksid käsundisaajale tekkinud ka ilma käsunduslepingut sõlmimata.
(3) Käsundiandja peab käsundisaaja vabastama tema poolt käsundi täitmiseks kolmandate isikute ees võetud kohustustest.“

Kui näiteks töötaja lepinguline töö eeldab ühistranspordi kasutamist ja aktsepteeritakse vastavaid mõistlikke kulusid (nt bussipilet, takso arve), mille kandmist võib vajalikuks pidada ja kui töötaja täidab tööülesannet, ei nõua auto kasutamise eest tasu, kuid on sunnitud isikliku sõiduki seejuures parkima ülesande täitmise ajaks ning see kulu ei ületa kulu, mis oleks kaasnenud tööandja poolt varem heaks kiidetud alternatiivi kasutamisega, siis võiks eeldada, et vastava kulu hüvitamist tööandja poolt võiks nõuda (praegusel juhul jätta kulu sisse nõudmata töötajalt).

Samuti võib ju teatud tingimustel, kui töötaja tööülesanded näevad ette takso kasutamist, eeldada et isikliku sõiduauto kasutamise hüvitamine selliselt, et erisoodustust ei tekiks (st esitatakse sõidupäevik jm vajalikud dokumendid), võiks olla mõistlik, isegi kui seda ei ole eelnevalt kokku lepitud – esiteks hoitakse sellega ilmselt kulusid hoopis kokku ning teisalt oleks ju tööandjale kohustuste võtmine mõistlikus mahus teatud juhul lubatud, kuid kasutatakse alternatiivi, mis ei tooks täiendavaid kulusid.

Samas ei saa välistada, et teatud liiki transpordi kasutamine on tööandja tegevuses mingil põhjusel oluline.

Kui aga on selline olukord, kus tööülesande täitmine ei eelda kohustuste võtmist tööandjale ning võiks eeldada, et tööülesande täitmine on mõistlikult võimalik ka täiendavaid kohustusi võtmata (endale või tööandjale), siis ei saaks me ka eeldada tööandja kohustust hüvitada võetud kohustus, st siis saaks kulu töötajalt sisse nõuda (kui just konkreetne olukord ei eelda heakskiitu).

Üldiselt peaks sellised küsimused olema töölepingus ja tööjuhendis reguleeritud.

Võlaõiguses on palju lahendusi kinni detailides, kokkulepetes, mõistlikkuses, heausksuses.