Maksumaksja portaal - Pöördumine Riigikogule seoses maksumuudatustega - EML - Uudised
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              

Uudiste arhiiv



EML : Pöördumine Riigikogule seoses maksumuudatustega

17.10.2013 22:17:37 (1365 )

Eesti Maksumaksjate Liidu, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni, Audiitorkogu ja Eesti Raamatupidajate Kogu pöördu­mine seoses seaduseelnõuga 493 SE.

Riigikogu menetluses on seaduseelnõu 493 SE, mille § 1 punktis 4 nähakse ette käibemaksu­seaduse (KMS) täiendamine § 27 lõikega 12 järgmises sõnastuses:

(12) Käibedeklaratsiooni lisal kajastatakse 20% ja 9% käibemaksumääraga maksustatavate kaupade ja teenuste eest väljastatud ja saadud arvete andmed, kui arve või arvete kogu­summa ilma käibemaksuta on maksustamisperioodil iga tehingupartneri lõikes vähemalt 1 000 eurot. Tehingupartneripõhist piirmäära arvestatakse ostuarvete ja müügiarvete osas eraldi. Piiratud maksukohustuslane käibedeklaratsiooni lisa vormi ei täida.“

Eelnõu seletuskirja kohaselt kehtestatakse käibedeklaratsiooni lisa vorm käibemaksupettuste vähendamise ning käibemaksu kontrolli tõhustamise eesmärgil. Maksu- ja Tolliameti andme­tel peaks muudatuse rakendamisest tekkima täiendav maksutulu 2014. aasta II pooles vähe­malt 15 miljonit eurot. Veel on seletuskirjas toodud järgmised põhjendused:

Käibemaksuaugu suurus on hinnanguliselt 260–270 mln eurot. Suureks probleemiks on fik­tiivsete arvete esitamine ning käibe varjamine. Näiteks väljastab müüja arve, kuhu muu hul­gas märgitakse ka käibemaksusumma. Selle arve alusel küsib ostja arvel märgitud käibemak­susumma sisendkäibemaksuna riigilt tagasi. Müüja aga ei maksa ega deklareeri arvel mär­gitud käibemaksusummat.

Menetluste käigus kogutud pangakontode analüüsist nähtub, et ainult ca kolmandik tehinguid tehakse suuremas väärtuses kui 1000 eurot. Samas moodustab nende tehingute summa 96% kogu ettevõtetevahelisest tehingute mahust. Seega, seades lisa esitamise piiri 1000 euro peale tehingupartneri kohta, ei koormata väiksemaid ettevõtteid, kuid kaetakse ära pea kogu pet­tuste võimalikuks allikaks olevate tehingute areaal.

Selline kord parandab oluliselt riskianalüüsi ning käibemaksu kontroll muutub efektiivse­maks. Paraneb nii varjatud käibe avastamine kui ka fiktiivsete arvete tuvastamine. Väheneb arvete fabritseerimine, kuna teatakse, et arveid automaatselt võrreldakse. Paraneb ausalt tegutsevate ettevõtete konkurentsivõime.

Üldised märkused

Oleme nõus suhtumisega, et maksupetturitega tuleb võidelda. Samas ei poolda me selliste ulatuslike andmete kogumist mitmel põhjusel.

Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadu­sega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Kahtleme sügavalt, kas kavandatav muudatus on vajalik, kohane ja mõõdupärane meede maksupettuste ennetamiseks ja tõkestamiseks.

Meie hinnangul ei anna sellisel moel kogutud andmed resultaati, mida loodetakse saada. Tu­lenevalt ajalistest nihetest, arvestusviiside erinevusest, inimlikest vigadest jms ei ole üks-ühene detailne ostu ja müügi kajastamise võrdlemine praktiliselt võimalik. Küll aga tekita­takse sellega maksumaksjatele ulatuslik halduskoormuse tõus seoses IT lahenduste väljatöö­tamisega ning rahalised kulud seoses lisavormide täitmiseks vajaliku täiendava tööga. Me ei mõista, miks tahetakse maksupettustega võidelda ausate maksumaksjate koormuse ja kulu­tuste tõstmise hinnaga.

Fiktiivseid arveid väljastavatel ja kajastavatel isikutel on piisa­valt võimalusi vormistada dokumendid selliselt, et neid ei pea deklareerima ning kahtlust äratavad andmed ei paista välja. Arvestades deklareeritavate andmete suurt mahtu ning para­tamatult tekkivate ebakõlade suurt arvu ei ole puht tehniliselt võimalik ainuüksi müüjate ja ostjate deklareeritud andmete automaatse võrdlemise tulemusel välja selekteerida sellised tehingud, mille puhul müüja on jätnud käibemaksu deklareerimata, aga ostja on deklareerinud sisendkäibemaksu. Nii suure andmemahu haldamine võib hoopiski kaasa tuua selle, et mak­suhalduri ressurss kulutatakse ebaoluliste eksimuste põhjuste selgitamise ja ebatäpsust parandamise peale ning tõeliste maksupettuste uurimise jaoks ei pruugi selle kõrvalt üldse aega jääda.

Niivõrd suure andmemahu koondamine tekitab tõsise ohu ettevõtjate ärisaladuste ja füüsiliste isikute deli­kaatsete isikuandmete kaitsele. Eelnõus ei ole viidatud, kuidas maksuhaldur kavatseb kogutud andmeid kasutada (kas koostatakse andmekogu, kellel on andmetele ligipääs jne) ning millised reeglid kehtivad teabe töötlemisel. Ei ole viidatud meetme­tele, mis peaksid tagama, et kogutud andmeid ei hakataks kasutama muul eesmärgil kui mak­sude tasumise õigsuse kontroll.

Lisaks ettevõtjate ärisaladuse kaitsele mainime siinkohal veel mõningaid erivaldkondi, mille osas võib kavandatav muudatus minna vastuollu teiste õigus­valdkondade normide või põhimõtetega.

Näiteks hakkaks kavandatava vormi kaudu maksuhalduri käsutusse jõudma info eraisikute tarbimisharjumuste kohta, sest iga 1000 eurot ületav arve, millele on kliendi nimi peale kirju­tatud, tuleks deklareerida. Praktikas võib see kaasa tuua olukorra, kus tarbijad, soovides kaitsta oma privaatsfääri, hakkavad eelistama sularahamakseid ning ei soovi enda isiku tu­vastamist müügidokumendil. See aga võib omakorda viia selleni, et müüja hakkab varjama oma müügikäivet ning maksupettused hoopiski suurenevad.

Samuti läheb kavandatav muudatus vastuollu vabade elukutsete esindajatele kehtiva kutse- ja ametisaladuse hoidmise kohustustega (vt nt advokatuuriseaduse § 45, notariaadiseaduse § 3, kohtutäituri seaduse § 11, patendivoliniku seaduse § 7, audiitortegevuse seaduse § 48). Kuna eelnõu ei ole läbinud kooskõlastamisprotseduure, ei ole ka küsitud kutseorganisatsioonidelt arvamust kutsesaladuse sellise riive õigustatuse kohta. Samuti oleks meie arvates vajalik kü­sida arvamust Andmekaitse Inspektsioonilt kavandatava muudatuse mõjude kohta isiku­andmete kaitse seisukohast.

Märkused kavandatava vormi kohta

Eelnõu seletuskirjale ei ole lisatud rakendusakti (vormi KMD INF) kavandit. Allakirjutanute käsutuses on Maksu- ja Tolliametilt Eesti Raamatupidajate Kogule saadetud kavand (vt lisa), milles soovitakse oluliselt suurema mahuga teabe edastamist võrreldes seaduseelnõus sätes­tatuga. Esitatud vormi kavandil on meie arvates mitmeid lahtreid, mille täitmine on (ka eelnõu üldist eesmärki arvestades) problemaatiline, liigset halduskoormust tekitav või lihtsalt eba­vajalik.

1. Vormi KMD INF veerus 2 ja 3 nõutakse „tehingupartneri registri- või isikukoodi“ ja „tehingupartneri nime“ märkimist.

KMS § 37 lg 7 punktide 2-4 kohaselt on kohustuslik arvele märkida arve väljastaja nimi, aad­ress ja maksukohustuslasena registreerimise number ning arve saaja nimi ja aadress. Vaid pöördmaksustamise korral nõutakse arvel ka arve saaja maksukohustuslasena registreerimise numbrit.

See tähendab, et kavandatava uuel vormil nõutakse nii müüjalt kui ostjalt selliste andmete deklareerimist, mida ei ole vaja koguda ega arvele märkida (see, et praktikas paljud neid andmeid koguvad ja arvetel näitavad, ei saa olla õigustus selle kohustuse laiendamiseks neile, kes seda praegu vajalikuks ei pea). Ostja ei saa arvelt teada müüja isikukoodi ega registrikoodi ning müüja ei saa teada ostja kohta ühtegi registrinumbrit. Tulemuseks võib tekkida olukord, kus kõik arved kvalifitseeruvad registrikoodi puudumise tõttu „isikustamata arveteks“.

Samuti leiame, et puudub vajadus nõuda üheaegselt nii isiku nime kui mistahes registrikoodi samaaegset esitamist. MTA käsutuses olevad registrid võimaldavad tuvastada nime järgi registrikoodi ja vastupidi. Mõlema välja samaaegse täitmise korras suureneb lisaks haldus­koormusele ka võimalike vigade arv. Eeskujuna viitame siinjuures vormile VD.

2. Vormi KMD INF veerus 7 ja 8 nõutakse nii A kui B osas 9% ja 20% määras maksustata­vate käivete eristamist.

KMS § 36 alusel välja antud rahandusministri 30.03.2004 määrus nr 40 „Maksukohustuslase käibemaksu igapäevase arvestuse pidamise kord“ (RT I, 29.12.2010, 127) ei näe ette sisend­käibemaksu puhul 9% ja 20% määras käibemaksu eristamist (määruse § 3), kuna selleks puu­dub igasugune praktiline vajadus. Selliste andmete eristamine vormi KMD INF B osas tooks tulevikus kaasa täiendavat halduskulu IT-lahenduste loomisel või tööjõukulu andmete käsitsi sisestamisel.

3. Nõue kajastada vormi A osal „isikustatud müüki alla piirmäära (1000 €) koos tehingu­partnerite arvuga“ on raskesti teostatav ja ebavajalik.

Sellise teabe edastamiseks tuleb luua programmiliides, mis hakkaks müügiarvete infot sorteerima tehingupartnerite lõikes ainult selleks, et kokku lugeda tehingupartnerite arv. See töö on tülikas ja saadava info kasulikkus jääb arusaamatuks.

Praktikas kasutavad nii hulgi- kui jaemüüjad eraisikust klientide puhul (kellel puudub soov ja vajadus enda nime müügidokumendil kajastada) kõikidel arvetel ühesugust tähistust (näiteks „sularaha­klient“ vms), et vältida kliendiandmebaasi koormamist nimetute kirjetega. Kui tekib vajadus hakata spetsiaalselt käibemaksu tarbeks „sularahaklientide“ arvu kokku lugema, tuleb hakata koondnimetuse asemel kasutama individuaalseid tähistusi (nt „sularahaklient 1“, „sularaha­klient 2“ jne).

4. Nõue kajastada vormi B osal „ostutehinguid alla piirmäära (1000 €) koos tehingupartnerite arvuga“ tekitab maksumaksjatele veelgi suuremat halduskoormust kui eelmises punktis nimetatud nõue.

Raamatupidamise tavapärase praktika kohaselt ei kajastata sularaha- ja kaardimakseid ükshaaval eraldi ostuarvete tasumisena, vaid töötaja või juhatuse liige esitab koonddokumendi (kulu­aruande) ning raamatupidamisregistrisse tehakse koonddokumendi alusel üks kanne, mh ka mahaarvatava sisendkäibemaksu kohta. Raamatupidamises kajastatakse selliseid tehinguid kui arveldusi aruandva isikuga (st tehingupartneriks on töötaja või juhatuse liige). Samamoodi kajastatakse ka töölähetuses tehtud kulusid ja sisendkäibemaksu (mh kütusekulu, ühistranspordi kulu, majutus jne) koonddokumendi (lähetusaruande) alusel. Tihti võivad sellised koonddokumendid sisaldada kümneid või isegi sadu algdokumente (nt ehitusmaterjalide ost).

Täiendavalt märgime veel ka seda, et taolistel koonddokumentidel kajastatud kulud võivad tihti olla vormistatud lihtsustatud arvena (KMS § 37 lg 9), mis tähendab, et ostja poolt vaa­datuna võib ühes kuus saadud arvete summa ületada 1000 eurot (ning ostutehing tuleks dekla­reerida eraldi real), kuid müüja neid tehinguid nimeliselt ei deklareeri, sest lihtsustatud arvel ei ole ostja nime. Sellistest lahknevustest võib tekkida asjatuid arusaamatusi.

5. Samuti ei saa me nõustuda kohustusega kajastada nii A kui B osas kõiki väljastatud ja saa­dud kreeditarveid ilma piirmäära arvestuseta.

Selle nõude põhjus jääb arusaamatuks. Väga palju kreeditarveid on seotud kaupade tagasta­mise või ümbervahetamisega jaekaubanduses ning vastav info ei ole käibemaksu kontrolli seisukohast üldse asjassepuutuv.

Samuti hakkaks kreeditarvete deklareerimisel esinema oluliselt rohkem lahknevusi müüjate ja ostjate vahel. Näiteks kui kreeditarve väljastatakse enne käibedeklaratsiooni esitamist, kajas­tatakse muudatus algse tehinguga samas kuus, mis võib tähendada, et müüja deklareerib nii arvet kui kreeditarvet, kuid ei ostja ei deklareeri kumbagi, sest tema jaoks pole tehingut toimunud. Rääkimata juhtudest, mil müüja ja ostja kajastavad kreeditarve erinevates kuudes, sest ostja saab kreeditarve kätte hilinemisega.

6. Seaduseelnõu ega rakendusakti kavand ei sisalda selgitusi selle kohta, kuidas tuleb KMD INF täitmise seisukohast käituda siis, kui maksukohustuslane esitab KMS § 27 lg 5 kohaselt parandatud käibedeklaratsiooni.

Palume täpsustada, kas sellisel juhul tuleb ka esitada koos uue käibedeklaratsiooniga alati ka uus KMD INF (sarnaselt KMD-le) või tuleb esitada eraldi vorm ainult parandatud arvete kohta (sarnaselt VDP-le).

7. Seaduseelnõu ega rakendusakti kavand ei sisalda selgitusi selle kohta, millise kuu vormil kajastatakse müügi- ja ostuarved, mille väljastamise kuu ei lange kokku selle kuuga, millal tekkis käibemaksukohustus või millal toimus sisendkäibemaksu mahaarvamine.

KMS § 37 lg 1 kohaselt tuleb arve väljastada arve 7 kalendripäeva jooksul pärast käibe tek­kimise päeva. Praktikas võib tihti ette tulla, et ka sellest tähtajast ei peeta kinni (näiteks kui arve koostamiseks on vaja saada infot ostjalt või kolmandatelt isikutelt jne).

KMS § 31 lg 9 kohaselt, kui maksustamisperioodi käibedeklaratsiooni esitamise ajaks ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamise aluseks olevat arvet saadud, arvatakse sisendkäibemaks maha maksustamisperioodil, mil arve saadakse. Praktikas võib mõnikord võtta mitu kuud, enne kui arve jõutakse ostja raamatupidamises läbi kanda ja sisendkäibemaks maha arvata.

Palume selgitust, millise kuu vormil KMD INF tuleb sellised arved kajastada ning milline on maksuhalduri reaktsioon sellele, et müüja ja ostja andmed ei lange kokku. Kas vormi KMS INF veerus 5 olev „arve kuupäev“ tähendab arvel märgitud kuupäeva, arve saatmise (saamise, registreerimise, raamatupidamises kajastamise) või hoopis käibe tekkimise päeva?

8. Muud märkused

8.1. Puuduvad selgitused selle kohta, kas isikud, kes rakendavad sisendkäibemaksu osalist mahaarvamist, peavad deklareerima B osas kogu sisendkäibemaksu või ainult mahaarvatava osa. Kuidas viimase variandi puhul tuleks deklareerida aasta lõpus või põhivara võõranda­mise kuul toimuvat sisendkäibemaksu korrigeerimist (KMS §-d 32 ja 33)?

8.2. Puuduvad selgitused, kas ja kuidas tuleks kajastada reisiteenuste erikorra, kasutatud kau­pade müügi erikorra ja siseriikliku pöördmaksustamise erikorra kohaselt maksustatud käibeid (KMS §-d 40, 41, 411 ja 42).

8.3. Puuduvad selgitused, kas ja kuidas tuleks kajastada ühendusevälise riigi reisijale müüdud nn tax-free kaubanduse arveid (KMS § 5 lg 2, § 29 lg 6).

8.4. Puuduvad selgitused, kas ja kuidas tuleks kajastada enne isiku käibemaksukohustuslasena registreerimist soetatud kaubalt sisendkäibemaksu mahaarvamist (KMS § 29 lg 5) ning käi­bemaksukohustuslaste registrist kustutamisel tekkivat maksukohustust (KMS § 29 lg 10).

9. Lisaks eelnevates punktides nimetatud erisustele on veel terve rida toiminguid (nt omatarve, pöördmaksustamine, impordil tasutud käibemaks), mida ka­vandataval vormil KMD INF ei kajastata, mistõttu ei lange käibedeklaratsiooni lahtris 4 dek­lareeritud maksukohustuse suurus ja lahtris 5 deklareeritud sisendkäibemaksu suurus kokku vormi KMD INF kogusummaga. Kuna KMD ja KMD INF andmed ei ole võrreldavad, siis kaob ka mõte nõuda vormil KMD INF lisainfot piirmäära mitte ületavate tehingute kohta (arvete kogusumma ja tehingute arv).

Ettepanek

Kokkuvõttes leiame, et käibemaksuseaduse muutmine sellisel kujul ei ole vajalik ning teeme ettepaneku vastav säte eelnõust 493 SE välja jätta.

Alternatiivina teeme ettepaneku töötada praeguseks ettevalmistatud kavandi baasil välja elektrooniline vorm müügi- ja ostuarvete ning nendele vastava käibemaksu info kohta, kuid rakendada seda vormi ainult nende isikute suh­tes, kelle maksuarvestust on Maksu- ja Tolliamet otsustanud kontrollida üksikjuhtumi kont­rolli korras vastavalt maksukorralduse seaduse §-le 60. Volitusnorm vormi kehtestamiseks (ja maksumaksja kohustus esitada see vorm vastavate võimaluste olemasolu korral elektrooniliselt) tuleks paigutada maksukorralduse seadusesse (nt § 60).

Selline lahendus oleks meie hinnangul maksupettuste avastamiseks märksa tõhusam, kuid ei koormaks sealjuures liigselt ausaid maksumaksjaid.

Oleme valmis kohtuma komisjoni liikmetega, et oma seisukohti lähemalt selgitada.


| EML © 2006 - 2020 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo