Maksumaksja portaal - Maksuinfo - EML KIRJAVAHETUS - 05.12.2005 Kontserdipiletite käibemaksuga maksustamine
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              




Lp Evelyn Sepp
Aseesimees Teie 28.11.2005/1259

Riigikogu põhiseaduskomisjon
Lossi plats 1a Meie 05.12.2005 nr 2-11/265


15165 TALLINN

Eesti Maksumaksjate Liidu seisukohad seoses õiguskantsleri märgukirjaga kontserdipiletite käibemaksuga maksustamise osas

Lugupeetud Evelyn Sepp

EML on teatanud Riigikogu rahanduskomisjonile ja kultuurikomisjonile (EML-i kiri 07.11.2005 nr 2-11/220), et ei toeta Rahandusministeeriumi ettepanekut maksustada 2006. aasta algusest alates kõik teatri- ja kontserdipiletid 18-protsendilise käibemaksu määraga.

Järgnevalt püüame anda mõned täiendavad selgitused ja kommentaarid, millest loodetavasti on kasu õiguskantsleri poolt tõstatatud probleemi edasisel arutamisel.

EML eesmärk on tagada kindlus maksuasjades muuhulgas selle kaudu, et maksu­seadused oleksid õiglased ning arvestaksid õiguse üldpõhimõtteid ja Eesti ühiskonna vajadusi. EML ei soovi seetõttu esitada konkreetseid ettepanekuid maksumäärade tõstmise või langetamise kohta, vaid käesolevaga soovime juhtida tähelepanu mõnele põhimõttelisele probleemile maksualases õigusloomes.

1. Maksustamise neutraalsus

Eesti on palju räägitud “lihtsast, arusaadavast ja väheste eranditega” maksupoliitikast, kusjuures tihti ei vaevuta täpsemalt selgitama, milles see lihtsus täpsemalt seisneb ja mis väärtust see lihtsus endast kujutab, et see saaks üles kaaluda kõik muud väärtused. EML on põhimõtteliselt nõus sellega, et sotsiaalsete probleemide lahendamine maksusoodustustega ei pruugi olla ratsionaalne, kuid EML ei toeta mingil juhul seisu?­kohta, et Eesti maksusüsteemil ei tohiks üldse mingeid sotsiaalseid elemente olla. Ühtegi eluvaldkonda ei saa vaadata teistest lahus.

Niinimetatud “puhas maksuõigus” võib pakkuda intellektuaalset naudingut teadusli­kust seisukohast, kuid samas on oht, et sotsiaalseid väärusi ignoreeriv maksusüsteem võib liigselt riivata rahva õiglustunnet. EML arvates võimaldaks mõõdukas mahus sotsiaalsete normide olemasolu paremini kaasa aidata Eesti maksuõiguses vohava formalismi ja positivismi ohjeldamist ning see omakorda aitaks kinnistada väärtus­jurisprudentsi ideid ja Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulas sätestatud õiguse ja õigluse põhimõtteid mitte ainult maksuõiguses, vaid Eesti õiguskorras tervikuna.

Samuti ei ole meie arvates õige omistada “lihtsa maksusüsteemi” põhimõttele sellist tähendust, mis välistaks juba eos mistahes maksupoliitilise diskussiooni. Ükski põhi­mõte ei tohi muutuda aksioomiks ega kriitikaväliseks tsooniks, sest see välistaks konstruktiivse diskussiooni.

EML on seisukohal, et Eesti maksusüsteem peab vastama ühiskonna vajadustele ning olema paindlik. Samuti peab maksustamine toimuma õiguse üldpõhimõtteid arvesta­des. Maksustamine peab olema neutraalne ning tagama maksumaksjate võrdse koht­lemise. Erandite tegemine või maksueeliste andmine ei tohi olla meelevaldne, kuid erandite või soodustuste kaotamine ei tohi samuti toimuda meelevaldselt.

EML ei saa nõustuda laialt levinud väitega, et maksusoodustuste andmine on alati ebaefektiivne ja kallis meetod mingi valdkonna toetamiseks (võrreldes otse­toetustega). EML soovitab suhtuda kriitiliselt kõikidesse taolistesse väidetesse, sest enamikel juhtudel ei kaasne taolise väite väljaütlemisega mingit analüüsi ega võrdlust. Pigem võib taolise väite taga olla rahandusministeeriumi või maksuhalduri soov vabaneda probleemiga tegelemisest ning veeretada see teise ametkonna kaela.

Ei saa sugugi välistada, et teatud juhtudel võib toetuste administreerimine olla kulu­kam ja keerukam kui maksusoodustuse administreerimine. Toetust vajavaid valdkondi on erinevaid ning maksusoodustuste toimemehhanismid on erinevad. Ühe võimaliku juhtumi kogemusi ei saa automaatselt üle kanda kõikidele toetust vajavatele valdkon­dadele.

Maksusoodustus võib näiteks olla paindlikum ja efektiivsem siis, kui otsetoetuse saa­jaid oleks kordades rohkem kui oleks maksusoodustuse saajaid. Käibemaksu kui kaudse maksu puhul on selline võimalus üsna tõenäoline.

Samuti tuleb arvestada sellega, et maksusoodustus on seaduses sätestatud tähtajatult ning annab seega maksumaksjatele suurema kindluse kui toetuste jagamine, mis toimub iga-aastase eelarve alusel ja sõltub pidevalt otsustajate suvast. Välistades maksusoodustused ning pidades ainsaks aktsepteeritavaks lahenduseks otsetoetusi, võime me avada tee bürokraatia ja korruptsiooni vohamisele.

2. Maksusoodustuste kehtestamise põhimõtted

EML on seisukohal, et maksusoodustuste ja muude erandite andmist ei tohi välistada, kui see on vajalik ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamiseks või Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmiseks.

Samas rõhutame asjaolu, et maksusoodustuste süsteem peab olema loogiline ja läbi­mõeldud. Iga soodustuse kehtestamisele peab eelnema põhjalik analüüs ja arutelu. Siiamaani ei ole seda põhimõtet järgitud. Nii tulumaksuseadusesse kui ka käibe­maksuseadusesse on suurem osa soodustusi ja erandeid ilmunud juhuslikult ning ilma süsteemse analüüsi ja ettevalmistuseta.

Sellest tulenevalt leiab EML, et oleks aeg läbi viia kõikide kehtivate maksu­soodustuste analüüs ning otsustada, kas soodustus tuleks kaotada või vastupidi, seda peaks laiendama.

Siinkohal on ka oluline teadvustada, mis on erand ja mis on reegel. Maksustamisel tuntakse niinimetatud tehnilisi maksusoodustusi, mille eesmärk on vältida mitme­kordset maksustamist. EML kogemus näitab, et paljudel juhtudel ei ole otsustajad teadnud, et maksuvabastus või mahaarvamine on tegelikult reegel, mitte erand.

Käesoleval juhul ei ole tegemist tehnilise maksusoodustusega. Kultuuriteenustele suunatud käibemaksusoodustuse eesmärk on toetada ühte teenuseliiki ning muuta see tarbijale paremini kättesaadavaks.

Sellegipoolest leiab EML, et ka poliitiliste maksusoodustuste tegemine ei saa olla suvaline, vaid peab toimuma kindlate põhimõtete alusel. Maksusoodustust ei tohi vaadelda kui mõne ametnike või poliitikute grupi heast tahtest antud annetust, mida võib anda ja võtta oma isiklikust sümpaatiast või hetkemeeleolust lähtuvalt, vaid see peab olema ühiskondliku kokkuleppe tulemus, millele eelneb asjatundlik arutelu, kuhu kaasatakse kõik asjassepuutuvad isikud.

3. Käibemaksusoodustuse olemus

Nagu eespool märgitud, teenib alandatud käibemaksumäär eesmärki muuta teatud kaup või teenus tarbijale paremini kättesaadavaks.

Kuna käibemaks on objektiivne ja kaudne maks, millega maksustatakse tarbimist (mitte müüjat), peab käibemaksusoodustus olema defineeritud objektiivselt, mitte subjektiivselt. Seadusandja peab suutma defineerida soodustatava kauba või teenuse. Kaupa või teenust saab teatud juhtudel defineerida ka müüja isiku kaudu (nt “etendus­asutus”), kuid sel juhul tuleb jälgida, et definitsioon oleks asjakohane. Teises õigus­harus kasutusel olev mõiste ei pruugi maksuõigusesse sobida, sest mõiste sisustamisel on lähtutud hoopis teistest eesmärkidest ja taotlustest.

Käibemaksusoodustuse objekt ei tohi olla defineeritud juhuslike asjaolude kaudu, mille täitmine või täitmatajätmine ei muuda osutatava teenuse olemust. Samuti tuleb arvestada Euroopa Liidu õigusest tulenevat üldist nõuet, et kodumaist ja teisest liikmesriigist pärinevat kaupa ja teenust tuleb võrdselt maksustada. Järelikult kui seostada maksusoodustus tingimustega, mida välismaine turuosaline ei suuda täita (nt toetuse saamine Eesti avalikest eelarvetest), on tekkinud vastuolu Euroopa õigusega.

Käibemaksuõiguses tuntakse kahte liiki soodustusi “ soodusmäära ja maksuvabastust. Arvestades asjaolu, et maksuvabastuse korral kaotab kauba või teenuse pakkuja sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse, võib teatud juhtudel olla maksuvabastus ebasoodsam kui soodusmääraga maksustamine. Maksuvabastus on soodsam siis, kui teenuse hinnast moodustab väga suure osa tööjõukulu, sest sel juhul on sisend­käibemaksu kulu minimaalne.

Euroopa Liidu kuuenda käibemaksudirektiivi art 13 A 1 punkti n kohaselt peab avalikes huvides osutatud teatud kultuuriteenus olema maksuvaba, muudele kultuuri­teenustele võib rakendada soodusmäära. Viidatud artikli sätte kohaselt on tegemist küll liikmesriikidele kohustusliku maksuvabastusega, kuid selle täpne sisu on jäetud liikmesriikide pädevusse, järgida tuleb art 13 A 2 punktis b sätestatud tingimusi, millele peavad maksuvabad kultuuriteenused vastama. Teine lõige lubab ka liikmesriikidel seada eraõiguslikele ühendustele mitmesuguseid lisatingimusi. Näiteks Saksamaal on käibemaksust vabastatud avalik-õiguslike teatrite, orkestrite, kammermuusikaansamblite, kooride, muuseumide, botaanikaaedade, loomaaedade ja “parkide, arhiivide, raamatukogude ning ehitusmälestiste ja kaitsealuste parkide teenustasud.

Eraõiguslikud isikud saavad maksuvabastuse siis, kui pädev asutus annab neile tunnistuse, et nad täidavad eelpoolkirjeldatud asutustega samalaadseid kultuurilisi ülesandeid (§ 4 Abs 20 UStG).

Euroopa Kohus on oma 03.04.2003 otsuses kohtuasjas nr C-144/00 andnud viidatud direktiivi sättele tõlgenduse, mille kohaselt “asutuseks” (inglise keeles “body”, saksa keeles “Einrichtung”) võib olla ka füüsiline isik, kui ta valdab tegevuseks vajalikku vara ja organisatsiooni (nt solist koos saateansambliga) ja ei tegutse ärilistel eesmärkidel.

Erinevates liikmesriikides on valikud maksuvaba käibe ja soodusmäära vahel erinevad, kuid mingis vormis soodustuste andmine on siiski valdav trend.

Eesti oludes on mõistlik rakendada 5%-list käibemaksumäära nendele kultuuri­asutustele, kes teevad investeeringuid materiaalsesse varasse, eelkõige kinnisvarasse.

4. Maksumäära alandamise mõjud

Ekslik on arvata, et maksumäära alandamine peab ilmtingimata kaasa tooma toote hinna languse ning kui hinnalangust ei toimu, oleks justkui tegemist pettusega või maksusoodustuse mittesihipärase kasutamisega.

Käibemaksusoodustus on suunatud sellele, et soodustada teatud kauba või teenuse tarbimist. Kultuuriteenuse ainus väärtus ei saa olla võimalikult odav piletihind. Kultuuriteenus muutub kättesaadavaks ka siis, kui teenuse osutajal tekib täiendav võimalus maksta näitlejatele rohkem palka, maksta suuremat honorari autorile, kut­suda uusi artiste või muuta kontserdisaal mugavamaks. Selle, milline abinõu konk­reetselt kõige vajalikum on, otsustab teenuse osutaja ise. Lõppkokkuvõttes paneb hinna paika turg.

Avatud konkurentsi tingimustes ei saa tekkida olukorda, kus üks osa kultuuriteenuste osutajatest saaks käibemaksusoodustuse arvel alusetult rikastuda. See on võimalik ainult siis, kui käibemaksusoodustus sätestatakse võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes, st teatud tunnustele vastavaid turuosalisi eelistades. Sel juhul saavad ühed turuosalised soodustuse teise arvelt. Kui maksusoodustus suudetakse defineerida objektiivselt, siis sellist ohtu ei teki.

EML arvates võib käibemaksusoodustuse laiendamine muudele kultuuriteenustele (nt muuseumid, kino jne) soodustada kultuuriteenuse kättesaadavust tarbijale ka siis, kui käibemaksumäära alandamine ei too endaga kaasa piletihinna langust.

Teiste riikide kogemust arvestades ei ole ka ilmtingimata vajalik pöörata väga suurt tähelepanu nn “kõrgkultuuri” ja “massikultuuri” eristamisele. Näiteks raamatutele kehtib 5%-line käibemaksumäär sõltumata raamatu sisust “ olgu see teaduskirjandus või meelelahutusliku sisuga ilukirjandus. Euroopa riikide praktikast näeme, et alan­datud käibemaksumäära rakendatakse ka tsirkustele, lõbustusparkidele ja erootika­muuseumidele. Käibemaksu soodusmäära kohaldamise peamine põhjus “suured tööjõukulud ning sellest tulenevalt suur lisandunud väärtus viimases tootmisfaasis“ kehtib ühtemoodi nii balletietenduse kui “Õllesummeri” kohta.

5. Ettepanekud õiguskantsleri märgukirja osas

Õiguskantsleri poolt viidatud KMS § 15 lg 2 p 6 vastuolu EL kuuenda käibemaksu­direktiiviga seisneb selles, et isikud, kes osutavad ühesugust teenust, peavad maksus­tama oma käibe erineva käibemaksumääraga. Vahetegemine sõltub sellest, kui palju moodustab teenuse osutaja eelarvetulust riigi-, valla- või linnaeelarvest eraldatud toetus. Selline vahetegemine on diskrimineeriv ja põhjendamatu.

EML on seisukohal, et probleemi lahendaks finantseerimisallika kui kriteeriumi kaotamine. Samuti tuleks KMS § 15 lg 2 punktis 6 kasutada üldmõistet “etendus­asutus”, mis hõlmaks ka sihtasutusena tegutsevat etendusasutust, mida praegune definitsioon ei kata.

Samas toetame ettepanekut, et kultuuriteenuste maksusoodustuste küsimus tuleks läbi arutada tervikuna ning sealhulgas kaaluda nii ühtse 18%-lise maksumäära kehtes­tamise võimalust kui ka 5%-liselt maksustatavate teenuste ringi suurendamist ning võimalike maksuvabastuste lisamist. Muudatuste tegemise korral on soovitatav eelnevalt koguda ja analüüsida andmeid muude liikmesriikide vastava praktika kohta ja kasutada sellest parimat kogemust.

Viitame siinkohal ka asjaolule, et kui soovitakse tõsta praegust 5%-list maksumäära 18%-le, siis tuleb arvestada maksumaksja õiguspärase ootusega ning kehtestada sea­dusemuudatus mõistliku etteteatamisajaga. Leiame, et esialgne kava, mille kohaselt oleks alates 2006. aasta algusest kehtinud kõikidele kultuuriteenustele 18%-line käibemaksumäär, oleks tekitanud uue põhiseadusliku vaidluse seoses õiguskindluse põhimõtte rikkumisega. Viitame siinkohal ka koalitsioonilepingus antud lubadusest võtta olulisemad maksualased muudatused vastu vähemalt kuus kuud enne jõustumist. Praegune praktika näitab, et sellest lubadusest on suudetud suhteliselt vähe kinni pidada.

Lugupidamisega

Õnneli Varend

Tegevjuht


Teadmiseks: Riigikogu rahanduskomisjon

Riigikogu kultuurikomisjon

Rahandusministeerium

|   
| EML © 2006 - 2020 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo